Homme, 8. detsembril publiku ette jõudvas Rainer Sarneti filmis „Nähtamatu võitlus” mängib peaosa, huligaan Rafaeli Raplamaa poiss, Eesti Draamateatri näitleja Ursel Tilk.

Ursel ütleb, et on filmi näinud kuus korda ja iga kord vaadanud seda nagu uut. Ütleb, et on isegi mõelnud, kas see film on õige ümber monteeritud. „Selle filmi võlu on selles ka, et ta oli tegemise ajal kogu aeg hoitud. Kõik inimesed, kes juurde tulid, olid kohe meeskonnas sees, tekkis sünergia.” Rainer Sarnet omakorda ütleb oma filmitegemisest tehtud filmis „Rainer Sarneti nähtamatu võitlus”, et õigeusu ja kung fu ühine joon on lendamine. „Gravitatsiooni ei ole.” 

Kui me fotograaf Sveniga Palamulla külas Ursel Tilga ja tema elukaaslase mõni aasta tagasi ostetud kodus maha istume, ütleb Ursel: „Lõikasin teile põdravorsti ka.” Selgub, et ka Urseli isa Valdur on kunagi siitsamast põllult lasknud lausa paar põtra. „Kalurist jahimeheks ja siis aednikuks,” iseloomustab Ursel isa muutumisi. Me räägimegi vähem eelseisvast filmist ja rohkem muutumistest. Urseli laual on linnuraamat, määraja. Seepärast ma ei peagi küsima, mida ta loeb. 

Kas sa hakkad selle tähelepanuga, mis saad tänu kohe esilinastuvale filmile, mida enmu veel näinud ei ole, harjuma?

Sa ka ei ole? See, et film on esil, sellega ma harjun ja siin ei ole muud kui puhas rõõm. Muidugi ma ka tahan, et see tähelepanu tooks inimesed kinno. Vaatasin OPi saate reklaami ja seal vahel jooksis filmi treiler, selle vastu ei ole mul küll midagi. See on tip-top.

Aga meedia tähelepanu minule… ega sellega ei harju. Ma sisimas üritan seda ju vältida. Ei harju. Ikka mõtled, et mis ma sellega peale hakkan. Mis ma tegema pean, mida ütlema, mida ütlemata jätma, millest rääkima. Samas see on ilmselt paratamatus.

Ma oma küsimusega sihtisin sinnakanti, et vaata, kuidas elu on – sa võid teatris teha mitu suurt ja tähelepanuväärivat osa, aga seda ei panda tähele. Siis teed rolli filmis ja kogu Eesti teab, enne kui on filmi näinud. Paradoks.

Peale nüüdse „Nähtamatu võitluse” tuleb minuga kaks filmi veel. Veebruaris esilinastub Tammsaare „Elu ja armastus”, noore režissööri Helen Takkini debüüt. Seal ma mängin Eedit. Seda meest, keda kunagi mängis telelavastuses Sass Eelmaa.

Kui ma ei eksi, siis Voldemar Panso lavastuses „Inimene ja inimene” mängis Eedit Tõnu Aav. Hulluke või?

Tal, sel minu Eedil on rohkem suur armuvalu ja napsuviga küljes. Aga peale selle tuleb järgmisel sügisel välja veel Moonika Siimetsa „Must auk”. See on samuti üks põnev ja kihvt lugu, mida väga ootan. Sal ma mängin noormees Jüri, kes elab koos emaga ja on huvitatud tähesüsteemides toimuvast.

Poliitika?

Poliitiline mõtleja ma olen vilets. Vilets protestija niikuinii. Minu põlvkond on üles kasvanud suhteliselt turvalises keskkonnas. Ma ennast lohutan sellega – et ennast mitte kehvalt tunda –, et äkki ma ei ole see tüüp. Eks siin ole ka pisut laiskust ja harjumust neist asjust mitte mõelda. Isegi mõelda, aga mitte arvamust avaldada.

Muidugi pole maailm mustvalge. See, et maal kirutakse linna ja linnas lolle maakaid, on üle piiri läinud. Mullid on mõlemas kohas. Siin maal elades ma saan oma mõtetele vahelduseks teise perspektiivi. Näen rohkem kihte.

Vaatad aknast välja, näed talvist rahu kõige ärevakstegeva kõrval.

Jah, ja õhtul lähen Raplasse kinno, „Napoleoni” vaatama. Päeval lasen „Teoreemi” tekstijupid peast läbi – homme ja ülehomme on etendused. 

Ma olen seda sulle varem ka öelnud, et sul on näitlejana väga vedanud. Vedanud lavastajate ja rollide ja ka režissööridega nüüd. Õnn? Miks sul veab?

Ma olen sellele mõelnud küll. Mõelnud nii ka, et kõik tuleb enda juurde ja kätte, mõtled, et lihtsalt veab. Siis vahel keegi tuletab meelde, et poiss, sa oled selle nimel kõvasti tööd ka teinud. See endale tihtilugu kohale ei jõua. Töö iseenesega on kuidagi loomulik. Ma ei ole teab mis intellektuaal, ma teen oma asju teise koha pealt.

Igaühel on oma tee, omad tugevused. Ma mõtlesin täna hommikul, et Margus tuleb ja küsib, mida ma viimati lugesin. Lugesin ühte ja teist. See pole vastus.

Töö iseendaga… kes seda ei teeks? Ses mõttes, jah, on vedanud. Küllap on nii ka, et mingil hetkel, tolles hetkes, on mind mingid asjad väga huvitanud ja olen neile siis pühendunud.

Näiteks?

Näiteks see, mida meile lavakoolis õpetas Jüri Nael. Ta korraldas töötubasid, tõi välismaalt siia tegijaid, see mõjutas. Need töötoad olid enamasti mõeldud tema füüsilise teatri magistritele, aga me saime seal käia ja kaasa teha. Sealt täiesti ette planeerimata sain Belgiasse lavakooli ajal.

Maailmakuulsa kunstniku Jan Fabre juurde, räägi sellest? 

Väga kihvt vana. On kaheksakümnendatest peale lammutanud. Ajanud kahte suunda – visuaalkunst ja teater. On otsinud midagi uut mõlemas ja neid asju ühendades. Avangardist. Selleks hetkeks, kui mina temaga kohtusin ja tööd tegin, oli tal 40 aastat kogemust seljataga.

Mis truppi sina sattusid?

Tal on oma põhitrupp, kes osaleb tükist tükki. Kindlad näitlejad-tantsijad. Performer  (esineja) on täpne nimetus – kõik teevad kõike. Kes on tantsu taustaga, teeb enam liikumise asju, kes näitleja taustaga, teeb näitlemise asju, aga kõigil on vajadusel tekstid, oma monoloogid… 

Nii palju oli neilt õppida. Kõige vanem näitlejanna oli seitsmekümne ringis. Iga lavastuse juurde võetakse üle Euroopa noori tudengeid. On katsed, need kestavad kuu aega. Sellesse lavastusse, kus mina kaasa tegin, kandideeris 500 inimest. Vastu võeti viis-kuus.

Tegid selle kadalipu kaasa?

Ei, mina sain kuidagi tagantukse kaudu. Ma jäin neile silma siin töötoas. Minu jaoks oli huvitav see füüsiline lähenemine teatrile, inimkeha on ta töödesse sisse kirjutatud. Vastupidavusharjutused, kui keha väsib – mis siis hakkab tekkima. Kombineerimine. Ja uus tekib.

Lavastuse nimi oli sõnamäng: „Belgian rules / Belgium rules” – „Belglaste reeglid! Belgia ruulib”. Töömeetod oli kihvt. Päevad algasid kell 11 ja lõppesid õhtul kell kümme. Kellelgi ei olnud õhtul etendust nagu repertuaariteatrites. Kuue kuuga tehakse tükk valmis. Mõnda tükki tehakse ka üheksa kuud, mõnda vähem ja siis tuuritatakse üle Euroopa.

Õppisin seal oma piire tundma ja neid laiendama. Nii füüsiliselt kui vaimselt. See trenn oli väga intensiivne. Ja sellest on praegu palju abi.

Sa sattusid sellesse linlikku avangardistlikku preformarite keskkonda sootuks teisest maailmast. Oled suure pere laps.

Jah, mul on kaks õde ja vend. 

Ja oled kapsavao vahel kasvanud? 

Ei ole, see on sul romantiline mõtlemine. Selles mõttes muidugi, et mul on õnneks olemas mingid oma kätega töö tegemise kogemused. Aga liiga palju seda ka pole. Niipaljut pole, et see oleks muutunud ebameeldivaks. Palju need isa ja ema ikka peavad last tööle tirima, võiks ju ise ennast appi pakkuda. See on mul vanemana tulnud… Mind ei sunnitud. Ma harjutasin pilli.

Kuidas sa üldse sattusid saksofoni õppima ja mängima?

Kõigepealt pandi mind akordionit õppima. Isa ja ema seltskonnas oli palju neid, kes mängisid lõõtsasid ja karmoškasid ja mind taheti panna bajaani, nuppakordionit õppima. Aga Raplas polnud muusikakoolis selle õpetajat. Kolmandal aastal sai lisapilli valida ja sealt tulid trompet ja saksofon. Saksofon jäi.

Akordionit õppisin 9 aastat, aga ega selle mängimise oskust mul ei ole. Saks tõmbas mind käima. Mõtlesin, et lähen Otsa kooli edasi õppima. Sain sisse ka. Aga samal ajal sain lavakasse ka ja…

Kuidas sa teatri juurde sattusid?

Kui täitsa algusesse minna, siis õppisin väikeses Alu koolis ja seal juba esimesest klassist käisin näiteringis. Kai Kuusemets vedas seda. Kuus aastat ja igal aastal oli lavastus. Rapla kooli ajal tuli Riinimanda koor. Gümnas võtsime sõpradega Valter Uusbergil sabast kinni, et me nüüd tahame teatrit teha. Me ei olnud kooliteater, vaid kooriteater. See andis meile vabaduse. Me kõik tahtsime, läksime alati võidu peale välja.

Ega ma lavaka peale ei mõelnud, enne kui ühel festivalil sain parima meesnäitleja preemia. Siis Katariina Unt sosistas mulle kõrva, et tule meile külla.

Kas said selle preemia Mart Kivastiku „Teenris” mängimise eest?

Ei, selle tüki nimi oli “Kuda mudu läheb?”, näidendi „Kivid sinu taskutes” põhjal.

(Siin vahepeal me räägime aialindudest, sest fotograaf Sven märkab rähni pirnipuu otsas.)

Sa mulle jäid „Teenris” hästi meelde, mängisid seda isa, keda mängis Aarne Üksküla, ja mu meelest tegid sina seda osa tema žestide ja intonatsioonidega ja see kuidagi mulle väga meedis.

See oli jah nii, eks ma tema pealt tegin. Lisaks olin palju kuulanud „Rehepapi” audioraamatut. See on jube kihvt, puhas kuld. Raamat on hea, aga see, kuidas Üksküla seda loeb, on super. Üleriigilisel festivalil Kaie Mihkelson heitis meile pehmelt seda ette, et vanamehi järgi tegime. Aga kuidas sa noorena ikka iseenda pealt vanameest mängid. Kihvt aeg oli.

Sul on Eesti Draamateatris üsna pingelist tööd, ometi teed kaasa Rapla väikelinnateatri tegemistes. Mis sind kisub amatööridega – ma selles sõnas muidugi kahtlen – koos käima?

See, kui me alustasime, tuli nii õigel hetkel… See oli siis juba peaaegu kolm aastat tagasi. Sten-Olle Moldau ütles, et saame kord nädalas kokku ja teeme midagi peale õllejoomise ka. Oli koroonaaeg, mingi lavastusprotsess venis, kõik oli minu jaoks tollal kuidagi liiga tõsine ja diip. See kuidagi tundus õige, et saame kokku ja teeme pulli. Teeme midagi sellist, kus kunstiambitsioon pole peamine. Miks see samas meil praegu hästi välja kukub… See on see, et me tahame ju teha enam-vähem kvaliteetset nalja ja seda omas võtmes. Need paar lavastust, mis me oleme teinud, on olnud, ma arvan, mu elu kõige lõbusamad, rõõmsamad tööprotsessid üldse.

Mõnikord lähed esmaspäeval kohale üsna vastumeelselt, aga saad sõpradega kokku ja tuju on kohe hea, nägu naerul. Keegi meist ikka teeb mingi nalja… See on see, et vahel kaotan ise professionaalses teatris huumori ära. Võtad asja nii tõsiselt, nagu oleks see elu ja surma küsimus. Kas tuleb välja? Kui ei tule, siis on kõik läbi, siis on maailma lõpp. Seda on liiga palju. Ma tegelen sellega, et nii ei oleks, aga ikka kukun sinnasamasse ülitõsiduse auku tagasi. Raplas oleme mõnusalt enese- ja üksteisekriitilised, ka lollid naljad hakkavad kõlama.

Mis osa Valter Uusbergil Rapla pundis on? Kui te üle panete ja Valter vahele astub, te kuulate teda?

Ta on meie lavastaja ja kunstnik. Me kuulame teda või siis vaidleme vastu. Valtrit meie koosluses on puhas rõõm kuulata ja vaadata. Ta on meiega võrdne, tema üle tehakse sama palju nalja kui teiste üle, mulle tundub, et see talle sobib. Kambavaim on meil. Valter on sama elavil kui oleme meie – üks poisike meil juures. See on nii tore.

Teeme kolmandat lavastust nüüd. Eerik Robert Ots kirjutas taas uue tüki meile. Riinimanda koori taust on see, mis meid ühendab. See on omaette kõva lavakool. Kõik on harjunud kooris koos laulma, kõik on võimelised soleerima ja teisi kuulama. Lisaks Riinimanda koorilaagrid, kus igal õhtul tegime etüüde – taustsüsteem on tugev ja seeläbi on ka huumor üks.

Tore. Ma nüüd hüppan küsimusega sinna, et miks te ostsite endale koduks selle maamaja? Karjäärile kasulikum oleks ju olnud korter Kalamajas.

Nii hästi on läinud ja vedas, et me siia jõudsime. Vedas jälle… Me hakkasimegi korterit otsima Tallinnasse. Siis tulime jõuluks minu vanematekoju. Paar päeva enne vana-aastaõhtut ema ütles, et siin ligidal on üks vana talu müüa. Läksime siis vaatama. Siis ei olnud seda ilusat lumemaad, mis täna, oli pigem pime ja porine. Mingi kolmveerand tundi olime. Vaatasin kaasale otsa ja küsisin, kas on. Vastuseks tuli, et see koht jah. Mõni päev hiljem läksime ja lõime käed.

Maal on keerulisem elada. Mis see oli, mis noori maa kasuks otsustama pani?

Mul on tunne, et oleme siin päris elule, eelkõige looduskeskkonnale lähemal, oleme linnamullist väljas. Kontakt ümbritsevaga on kergem tekkima, ajapikku arened ja õpid seda tundma.
Eks see ole oma koha otsing ju ka.

Jah, on keeruline vahel, aga äärmus on suurem – kui on keeruline, on keerulisem, aga kui on hästi, siis on parem. Meie anname kohale uue elu ja koht annab meile vana uue vastu. Selle nimel oled nõus sõitma küll, tulema Tallinnast viimase rongi peale, et lõpuks jõuda siia, kus tähed paistavad ja on vaikus. Oled maandatud. Ja vabadel päevadel astu õue. Suured puud, kaks raba üsna ligidal… ja muidugi turvavõrk ka. Mitu asja mängib siin kokku, turvavõrk tähendab vanemaid, kes elavad lähedal, ja Rapla lähedust ehk seda, et ka sõbrad on käeulatuses. Kui hirmsasti on vaja sõpra näha, siis sõidan kümme minutit ja olen sõbra juures. ( Fotograaf Sven astub õuest tuppa ja ütleb, et nii, lõunasöök on sul olemas, kass peseb hiirt praegu.)

Kukkus nii välja ja hästi kukkus, et siin elame.

Eraldi: 

Ursel Tilga rollid Eesti Draamateatris

Kodanik; Polyneikes – Mati Unt „Vend Antigone, ema Oidipus”

Peeter – Pier Paolo Pasolini „Teoreem”

Malcolm – William Shakespeare „Macbeth”

Rodion Romanovitš Raskolnikov – Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus”

Veel Eraldi:

„Nähtamatu võitlus”

Filmi tegevus toimub 1970ndate Nõukogude Liidus. Filmi peategelane on noor huligaan Rafael, kes satub Hiina piiril aega teenides kung fu ässade rünnaku alla. Tema armee saab küll haledalt kolki, kuid vastaste superstiilne võitluskunst vaimustab noort mässajat. Koju naastes leiab Rafael tee kloostrisse, kus kohtub õigeusu munkadega, kes hiinlastest veelgi vingemat võitlust peavad. Munkade võitlus on aga nähtamatu – võidab see, kes on alandlikum. Algab huligaani koomiline teekond kõikvõimsa alandlikkuseni, mis on täis kiusatusi, usku, armastust ja rõõmu.

Filmi peategelast kehastab Ursel Tilk. Teistes rollides astuvad üles Ester Kuntu, Kaarel Pogga, Indrek Sammul, Rain Simmul, Maria Avdjuško, Tiina Tauraite, Mari Abel, Rein Oja, Taimo Kõrvemaa jt.

2,7 miljoni euro suuruse eelarvega „Nähtamatu võitlus” on üles võetud Eestis, Kreekas ja Lätis. Tootjad on Homeless Bob Production (Eesti), White Picture (Läti), Helsinki-filmi (Soome) ja Neda Film (Kreeka).

Filmi on rahastanud Eesti Filmi Instituut, Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Eurimages, Loov Euroopa Media, usaldusfond Tallifornia ning kaastootmisriikide kohalikud fondid. Filmi rahvusvaheline müügiagent on LevelK (Taani).

Eesti publikuni jõuab „Nähtamatu võitlus” 8. detsembril 2023

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.