Suveetenduse kommertsedu alus on nimekad näitlejad. Kui Jan Uuspõld ja Raivo E. Tamm on näo ja nimega plakatil, siis rahvas tuleb. Ka siis tuleb, kui tulemus on korralik kuuldemäng.

„Kui eesmärk on igavus, siis seda saab päris huvitavalt mängida, jah!“ ütleb Toomas Hussar pärast enda kirjutatud ja lavastatud näidendi “Kon-Tiki” viimast, Käsmu mererannas ajaookeani vajunud etendust. Etenduste mängukorrad said 3. augustil otsa. Usun, et ka kommertsedu tuli. Aga üks miski jäi puudu ja sellest on kahju.

 

Hussar on kaua vait olnud. Kui tekkis võimalus öelda ja näidata, haaras ta sellest kinni ja pani oma näidendisse selle, millest ilmselt mõelnud need neli või isegi viis teatripildilt eemal olemise aastat. (Virumaa Teataja kirjutab, et viimati lavastas ta 2004. aastal, kui Baltoscandalil mängiti tükki “Huiakk”.) Toomas Hussar ütleb oma vaikimise kohta, et töötas kodus, luges, õppis, kirjutas, mõtles. Küsimusele, kas “Kon-Tiki” näidend ja lavastus märgib muutumist Hussari maailmas, Toomas vastata ei oska. „Mis sunnib inimesi elama? Midagi head tahaks. Näiteks saia. Kogu aeg tahaks midagi, tahaks parvetada üle ookeani. See, kas sel kõigel mõtet on, on ebaselge,“ püüab teatrimees seletada seletamatut. Ütleb: „Kõik ikka sõltub sellest, kuidas sa ise elu mõtestad.“

 

 

 

Hussari “Kon-Tiki” ongi uhkelt sisuline. Juba see, et ookeani ületaval balsaparvel on meestel kaasas kitarr, millega ühtegi lugu ei esitata, sest selle soolokeel läheb tormis katki (muide, muud torm ei puutu), on uhke kujund ja mängimist väärt mõte. See, et Hussaril on omamoodi ja ülikihvt absurditaju, tuleb ses loos ikka ja jälle välja. Kordused, ajataju, mõistete “eile”, “täna” ja “homme” segi minemine ja küsimus, et millal see kõik on või oli, mälu… See, et mõni asi ongi siin ilmas igavene deja vu… Hussari näidendis on palju sellist isiklikult läbitunnetatud segadust. On küsimused, mis igavesed. Hea lugu seega.

Hussar ütleb, et üks, mida ta pidevalt oma “Kon-Tiki” näitlejatele kordas, oli: „Palun, ärge tehke midagi, ärge palun mängige.“ Etendust vaadates olidki mu jaoks kõige mõjuvamad need kohad, kus parvel valitses vaikus. Mereloks ja möödalendav kajakas kandsid pausi. Silmad kompasid silmapiiri.

Ma usun Hussariga koos ja kaasa, et tõelise süvenemise korral on näitlejal võimalik igavust huvitavalt mängida. Lavasta igavust… ma ei tea, kas saab. Ehk saab näitlejale jah vihjeid anda, teda peegeldada, et see on huvitavam kui see eelmine ilme… “Kon-Tiki” etenduses mängisid näitlejad, kes mängivad no pehmelt öeldes palju, ja veel pehmemalt öeldes, mida iganes. Ei mängi halvasti midagi ja ei mängi väga hästi ka enamasti. Ehk on see minu suhtumise viga, aga mu meelest jäigi see nõks eneseületamist puudu näitlejatel, kes ookeanil olevaid mehi mängisid. Kuulasin mis kuulasin, sest näoilmete eristamiseks jäi parvelava meres mu jaoks liiga kaugeks, kõrv ei eristanud midagi kummalist meeste hääles ja intonatsioonides, mis oleks erguks teinud meeled. Samas just see tuntud headus tõi täissaalid.

Jõudsin vaadates mõelda mitmele nipile, et oleks huvitavam. Näiteks, et pisike parv oleks võinud toetuda nii kolme meetri kõrgusele alusele, et oleks nagu Noa laev. Et uhke oleks kasutada mingeid ekraane, et meeste ilmed kohale jõuaks, et miskid turbiinid võiksid kord merel tormi teha…

Usun, et seda kõike oleks suutnud mõelda ja ellu viia ka lavastaja Toomas Hussar. Miskipärast ta seda ei teinud. Mulle tundub, et see miski on just usk, sisulise taotlusel ilma nipitamata, et oleks päris. See aga saab sündida vaid siis, kui näitlejad on kohal siin ja praegu, teades, et on ainult see ja ei midagi muud. Vaid siis, kui tuulesuund on Nord, saab näitleja teha tormi minu ja vaatajate südames, sedasi päriselt.

„Ma õppisin “Kon-Tikit” tehes palju. Kui peaksin nüüd uuesti seda tegema, läheneksin asjale hoopis teistmoodi,“ tunnistab Hussar loomingulise protsessi kasulikkust.

Õnneks kinnitab Toomas Hussar ka: „Mul on ammu himu teha midagi teatris. Ma olen saanud targemaks ja loodan, et nüüd hakkab kõik libedamalt minema.“

Toomas Hussar
 

“Kon-Tiki”

Autor: Toomas Hussar

Lavastaja: Toomas Hussar

 

Kunstnikud on Liina Keevallik ja Mari-Ann Mardo.

Mängivad: Margus Prangel, Margus Tabor, Jan Uuspõld, Raivo E. Tamm ja Garmen Tabor.

 

Toomas Hussari vabaõhunäitemäng “Kon-Tiki” on inspireeritud Thor Heyerdahli menukast reisikirjast “Kon-Tiki ekspeditsioon”, mis on eesti keeles ilmunud sarjas “Maailm ja mõnda”. Tegu on kuulsa ekspeditsiooniga, kui 1947. aastal ületati Vaikne ookean balsapuust parvel eesmärgiga tõestada teooriat võimalikust migratsioonist Ameerikast Polüneesiasse. Näidend ei taotle dokumentaalset tõde, pigem on tegemist autori fantaasiaga, kus vaatamata tühjusele ja meelepettele peaks teoreetiliselt kõik hästi minema.

 

Esietendus 10. juulil 2009 Käsmu meremuuseumi rannas