See lugu ilmus Maalehes nii: http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/ukuaru-lihast-ja-luust-papist-ja-puust.d?id=64339

Siin üks lisa loo lõpus.

 

Madis Kalmeti “Ukuaru” lavastus Viljadi Ugalas on just nii hea, et sobiks ja kõlbaks mis tahes me repertuaariteatri repertuaari.

Tundub, et Madis Kalmet on “Ukuaru” uuesti tulekuks eestlaste kultuurimeelde tabanud üliõige aja. See on aeg, kui me akendest paistab palju, kuid eestlaste omamaailm kipub väljast pealepressiva varju jääma.

Eesti teatriakendest sisse kiigates leiab ikka mõne Ameerikamaa kuulsa filmi lavavariandi, millega näitlejaid mängima motiveeritakse ja publikumenu ette garanteerituks loodetakse olevat. Mulle tundub sedakordne lahendus, et Eesti hea film Eesti teatrilavale jõuab, kordi ausam, õigem ja harivam. Eelöeldud õige aja kontekstis on oluline teada, et režissöör Leida Laiuse film “Ukuaru” esilinastus 1973. aastal. Venestamise surve Eesti Nõukogude Vabariigis siis tugevnes haripunkti.

 

Kultuuri keerdkäik

Ugala “Ukuaru” lavastus lõpeb Ukuaru valsiga. See, kuidas asjad maailmas käivad, on enamasti ettearvamatu. Majanduses teevad analüütikud ja professorid suure raha eest prognoose ja enamasti panevad puusse täiega.

Kultuuri väga prognoosida ei saa. Mitte keegi ei oleks 1973. aastal julgenud ennustada, täna hommikul, 38 aastat hiljem, kõlab Ukuaru valss Vikerraadios. Kes teadjam, see võiks olla kuulnud, et selle valsi kirjutas nüüd maailmakuulus heliooja Arvo Pärt filmi tarvis siis, kui ta veel kuulus ei olnud.

See ilus viis võiks me eestlaste jaoks olla üks, millega ennast siduda, kui muuga enam siduda ei ole suures ilmas. See valss on aegade tagant õnneks internetti jõudnud kõigile kuulata. Enne võrgustumist on lugu olnud muusikute peas ja sõrmedes. See õppinud helilooja kirjutatud valss on rahvamuusikaks saanud ja loota on, et lisaks loole muusikas on tema küljes ka kirjanik Veera Saare kirjutatud traagiline eestlaste elu lugu.

Sellele ka pani Ugalas nähtud “Ukuaru” mõtlema, et miks ja kuidas nii juhtub, et Sofi Oksaneni “Puhastus” maailmas eestlaste elust pilte maalib üha edukamalt, ja miks Veera Saare “Ukuaru” nii tagasihoidlikult ka me oma rahva seas märgatud on. Ugala lavastusel on kõik head olemas, et see asi õigesse tasakaalu seada.

 

Laenurahaga pulmad

Sotsioloogide asi oleks uurida, milline on eestlaste identiteet 21. sajandi teistkümnendatel. Mõni aasta enne teist maailmasõda, igatahes kirjutab nii Veera Saar, pidasid Minna ja Aksel pulmad, viina voolas ojadena, laenuraha eest. Ja siis rabasid kõhu kõrvalt, et võlg makstud saaks. Oleme me ses asjas samaks jäänud?

See ka seal Madis Kalmeti käe all jutustatud loos sees ju, et õnnelikuks ei saa see naine, kes armastusest pillimehele mehele läheb, ega see, kes raha pärast rikkale töörügajale kaasaks hakkab. Maailm muutub lisaks isklikele otsustustele ümberringi nii kiiresti, et raske on aru saada, mis õige, mis vale siin ilmaelus. Nii oli siis ja nii on täna.

Mõned asjad siiski on igavesed ja mõned väärtused need, mis päris. Kalmeti lavastuses on nendeks emaarmastus ja mets. Kui mõelda sellele, et tänaste lugude sekka ikka viskab jutte sellest, kuidas mõni ema raha ja ilusa elu pärast oma lapsed on jätnud, siis – kas olme muutunud? Ilmselt mitte, tasakaalutuid oli siis ja on täna. Tähtsaks saab see, mille me südamega omaks võtame.

 

Papist ja puust

Olgu veel kord korratud, et “Ukuaru” Ugala laval on hästi jutustatud mõnuga jälgitav lihtne lugu. Lavastaja arsenalis on teatraalset tinglikkust, laval on lehm ja hobune ja on seda, mis päris ja puust – lõõtsapill ja elus muusika. Natuke liiga papist lavakujund segab, aga näitlejate jutustatud lugu päris ära ei riku. No kust tuleb see kunstniku fantaasia sesse tükki viinerist kastid lasta kokku klopisda! Puupakud oleks selles keskkonnas loomulikumad, jajah, ka tõstmiseks. See lavakujunduse asi ehk on ka ainus asi, mille kallal iriseda saab. Näitlejad eriti ei üllata, aga alla võimete ka ei mängi.

Ma küll ei oleks Minnale lubanud neid kossakaid pükse jalga kunstnikuna ja kaks plikatirtsu papist lavametsas ei saa küll nagu mingis muinasjutus nii puhtad, triigitud ja viksid olla, eriti kui ema tööst, lapsekandmisest ja mehemurest vaevatud on.

Kahte meest tahaks küll ses uhkete naiste lavastuses esile tõsta. Oma esimese rolli draamalaval teeb Jalmar Vabarna. Ja teeb selle artistlikult hästi. Mees on palju laval olnud ja tundub, et see tema koht ongi. Ta näeb laval ja kuuleb laval ja mängib laval, mitte ainult pilli.

Ilmselt oma selle eluperioodi viimase rolli Ugala laval teeb Indrek Sammul. Mehe kõrgvormist räägib kas või see üks detail, kuidas ta tuleb matustele koos oma noore naisega. Möödaminnes upitab oma pintsakut loodetava poja ema õlgadele ja see lükkab selle tagasi. Hetk vaid suurest loost, aga ülitäpne rollijoonises.

 

Lihast ja luust

Me, eestlased, oleme lihast ja luust, aegadest hoolimata. Jonnakad ja edasikestvad. Madis Kalmeti lavastus ja Ugala näitlejate mäng kinnitavad seda ja mul on tunne, et just sellist kinnitust on meil praegu vaja. Minge ja vaadake neid naisi seal laval. No ei saa me sugu võssa kasvada, kui Minnist saavad Minnad, alvipilast Ukuaru perenaine. Kui on kangeid eitesid.

Ja Madis Kalmet võiks Eesti teatris küll rohkem lavastajaruumi saada, mis siis, et on mees ja naisi hindab.

 

Ukuarul otsustavad naised

Viio Aitsam

 

Kõigepealt oli väike eelarvamus – eks vastavalt oma rikutusele. Kartsin õhupuudust. Natuke hirm oli, et see mitmes mõttes klassikaline lugu Eesti külarahva elust keerulistel aegadel jääb lavalaudadesse kinni. Kuulsin lavastajat võrdlemas Veera Saart Tammsaarega, keda eestlased ju võtavad jube tõsiselt.

Mõtlesin, et kui kuused-kased on lavale toodud, on lootustel lips läbi. Kui esimene vaatus algas, olid esimesed asjad, mis silma torkasid, papist väljasaetud tüved…

Eks kartsin liialt.

 

Tammsaarega võrdlemise asemel tekkis hoopis seos Vigala Sassi eeposega, pärast etendust tugevamini kui esimese uitmõttega. Sass oma eeposes ajab eestlaste matriarhaadi rida ja Saare-Kalmeti koostöö Ugalas on naiste lugu – mitte Andres pole see, kes n-ö vankriotsa Vargamäe poole keerab, vaid Ukuaru kasuks otsustaja on Minna (Carita Vaikjärv). Alevikumajas on ohjad Minna ema (Anne Valge) käes ja Loreida (Kadri Lepp) liin näitab, et kui naine südame järgi ei käi, läheb elu allamäge ka neil, kellega ta end otsustab siduda.

Lavastaja Madis Kalmet on nimetanud oma “Ukuaru” ise ka oodiks Eesti naisele. Lavastus võiks mõjuda keset ühiskonda, kus on tõsimeelset võitlust ja kõva iramist näiteks sookvootide üle, tervendavalt ja tasakaalustavalt – asjad on paigas ja on olnud läbi aegade… kui naine tahab.

 

Natuke on kahju, et sama loomulikult ei tulnud lavastusest välja metsateema. Selle rõhutuse taotlus on olemas, näitab metsahärra Tammeriigi (Aarne Soro) monoloog, mis on ilus ja tähtis, aga veidi liiga eraldi raamis. Tammsaarel on soo inimese vastane, kellega rasket võitlust peetakse. Veera Saare “Ukuaru” mets on inimese kõrval sõbra ja toetajana, elu loomuliku osana.

 

 

Veera Saar

Ukuaru

 

Dramatiseerija: Triin Sinissaar

Lavastaja: Madis Kalmet

Kunstnik: Mae Kivilo

Osades: Carita Vaikjärv, Anne Valge, Arvo Raimo, Meelis Rämmeld, Jalmar Vabarna (külalisena), Margus Vaher, Luule Komissarov, Kadri Lepp, Vilma Luik, Indrek Sammul, Aarne Soro

Laste osades: Herta Soro või Iris Rämmeld, Marta Soro või Niina Rämmeld