Teatrikülgede palvel räägib kapist kunstnik Ervin Õunapuu.

Mitu kappi oled pidanud välja mõtlema ja teostama? „Toscas“ olid ka kapid? Mida kapp tähendab su jaoks kujundina?

Mikiveri „Tosca“ lavastuses kappe polnud, lisasin need omavoliliselt kujundusse, kui lavastust taastasin. Liikuvad raamaturiiulid kui sõna otseses ja kaudses mõttes uksed teistesse maailmadesse on mulle alati meeldinud, nendes on poisikeselikku salapära ja vanainimese akadeemilisust, nad tähendavad ja sisaldavad kõike. Mind kummitab üks jutuajamine Evald Hermaküla ja Juhan Viidinguga, aasta oli 1983. Istusime kolmekesi Olümpia hotelli numbritoas – Evald elas seal, kui ta lavastas Draamateatris Siegfried Lenzi näitemängu „Süütute aeg. Süüdlaste aeg“. Kõigi muude juttude seas rääkis Juhan Viiding loo, kuidas ühel ööl, kui ta raamaturiiuli ees seisis ja mingit köidet otsis, hakkas riiul tasakesi liikuma – ränkraske riiul avanes hääletult nagu hästi õlitatud uks. Juhan jutustas, et ta astus paar sammu tagasi, et liikuvale riiulile ruumi teha – ta polnud üllatunud ega imestunud, hirmust rääkimata –, kõik olnud nii reaalne ja selge… Ja seal, kummalises valguspilves, seisis ühtäkki tema isa Paul Viiding ja vaatas talle otse silma. Isa oli teinud paar sammu, asetanud parema käe tema nabale ja kohmanud: „Poiss, ära enam joo.“ Pärast seda oli vanamees kadunud, aga riiul enam ei liikunud – Juhan pidi hommikul raske raamatukapi ise tagasi punnitama.

“Kirsiaia” kapp?

Tšehhovil on kapp sisse kirjutatud, Ganini monoloog osutab just nimelt sellele mööblitükile, seega pidi kapp laval olema. Et kapp on korraga nii riide- kui ka raamatukapp, n-ö kaks ühes, on Hendriku idee, mina arendasin kontseptsiooni nõksuke edasi. Draamateatril on väga head teostuskunstnikud, vaatajal saalis ei teki mingeid küsimusi ega solvumistunnet, keegi ei tule selle pealegi, et selle kummalise kapi puhul on tegemist paari sületäie penoplasti, mõne vineeritahvli ja paari liitri värviga. Kuu aega otsisin sobivaid uksenuppe, viimaks leidsime õiged. Iga huviline, kel teatribinokkel, saab selles veenduda – nupud on tõelisest messingist valmistatud antiiksed iludused. Ja viimaks portree, mis kaunistab kapi otsaseina. Selle väikese vihjega ajasin puhtalt isiklikku asja – tervitasin kõiki, kes ühel või teisel põhjusel meie hulgast varem on pidanud lahkuma. Rubljovi kuulus reproduktsioon on kaasaegsele vaatajale palju tuttavam ja tähenduslikum, kui seda oleks olnud foto Paul Viidingust, kelle näojooned pealegi Mahatma Gandhit meelde tuletavad.