Läinud pühapäeval sai õpetaja Ülo Vooglaid 75-aastaseks. Nooreks teeb vana mehe mõtlemine. Muu hulgas pidas professor sünnipäevalistele loengu jätkusuutlikkusest.
Ülo Vooglaiu sünnipäevaliste seas oli palju lapsi. Ülo lapsi ja Ülo laste lapsi. Ülo õpilaste lapsi. Oli vähe lärmi ja ei kuulnud ühtegi kurjustava vanema monoloogi. Oli nii nagu peaks olema igal pool ja tavaliselt.
Lastel oli paljude täiskasvanute seas huvitav, neil olid omad tegemised ja neile jätkus tähelepanu siis, kui vaja, ja nii palju, kui vajati… Pea peale pööratud ühiskonnas on tavaline eriline.
„Tänan teid tähelepanu eest, soovitan mõelda edasi Eesti jätkusuutlikkuse eelduste üle ja teha kõik endast sõltuv, et Eesti püsiks ja annaks rõõmu mitte ainult meile endale, vaid ka lastele ja lastelastele,“ lõpetas vana tark oma loengu. Ühtlasi sõnastas ta sellega ka inimeseks olemise sügava mõtte.
Õpetaja Ülo Vooglaiu õpilane on kerge ja samas raske olla. Raske sellepärast, et õpetaja nõuab kõikteadmist, muidu ei ole mõtet.
Ka jätkusuutlikkusest kõneldes rõhutas ta: „Jällegi peaks teadma võimalikult kõike, sellele sõnale tõmbame nüüd kaks kriipsu alla. Kust me teame seda kõike, kõike ei saa küll teada, öeldakse enamasti. Selles ongi küsimus Kui me teame seda, et oleks tarvis teada, siis tuleb otsida, tuleb uurida, siis tuleb kogu aeg tähelepanelikult vaadata, jälgida, sest maailm muutub. See, mis täna on, ei pruugi homme enam üldse aktuaalne olla, See, mida täna on küll ja küll, võib homme olla otsakorral.“
Jätkusuutlikkus
Ülo Vooglaiu arvates, ei ole jätkusuutlikkus niisugune probleem, millega võiks tegelda ainult valitsus. Sellest ei piisa. Jätkusuutlikkus on Vooglaiu sõnul mõiste, millega tuleks tegeleda kõigil tasanditel. „Igal tasandil on sellel probleemil erinev sisu. Igal tasandil saab luua eeldusi tegutsemiseks teistel tasanditel. Lahendused ühel tasandil ei pruugi tähendada midagi muud kui vaid mingeid eeldusi.“
Selleks, et ühiskond toimiks jätkusuutlikult, peab tegutsema ka teistel tasanditel. Vooglaid toob näiteks omavalitsusliku süsteemi: „Mina arvan, et omavalitsus peaks Eestis olema nelja-tasandiline. Esimene on riik, eesotsas riigivanemaga. Teine on maakond, eesotsa maavanemaga Siis vald, mille eesotsas on vallavanem. Siis küla, mille eesotsas on külavanem. Igal tasandil oma õigused, kohustused ja vastutus.“
Eesti kirstunael on vastututamatus
„Minu hinnangul on Eesti kirstunaelaks kujunenud vastutuse printsiibi puudumine. Personaalse, individuaalse, selge, konkreetse… vastutuse puudumine. Perekondlik vastutus, kodanikuvastutus, vastutus oma lähedaste, laste ja vanemate eest, ametialane vastutus. Vastutusest mitte vähem tähtis on vastutustunne. Vastutustunne kaasneb otsustamisega. Kes otsustab, see peab ka vastutama.“
Eesti kidumise põhjuseks nimetab Vooglaid rahva hariduse madalat taset ehk harimatust. „Ei pea vastutama selle eest, mida sa teed, ega ka selle eest, mille sa tegemata jätad. Ei pea vastutama selle eest, mis välja tuleb. Sellisel moel ei saa Eesti kujuneda jätkusuutlikuks.“
***
Ülo Vooglaid on üles kirjutanud oma mälupildid oma vanaisast. Ta alustab lihtsaid mõistujutte nõnda: „Aastad veerevad üha kiiremini, lapsepõlv jääb kaugemale, aga vanaisa kangastub mulle üha selgemalt. Sageli taban end tema peale mõtlemas. Mõnikord küsin endalt, et mida küll vanaisa oleks niisugusel juhul öelnud või teinud. Alatasa ja üha enam imetlen tema tasakaalukust, taibukust, hoolivust, töökust, täpsust, südamlikkust, elujõudu ja muud, mis kõik siis, lapsepõlves, välja ei paistnud. Siis me lihtsalt elasime ega mõelnud, miks just nii, ja mida see või teine tegu tähendas.“
Riigina püsima jäämiseks on vaja veel üsna palju eeldusi.
* ühiskonna aluseks on perekond; perekonna hoidmiseks ja kaitseks on vaja pidevalt vaeva näha
* haridus on kultuuri funktsioon ja seda ei saa mitte keegi mitte kuidagi kellelegi anda…
* õppekeskseks eelduseks on õpetaja
* haridusekeskseks eelduseks on vaimsus
* subjekti areng on loomingu funktsioon; loomingu eelduseks on iseseisvus, vabadus ja kord
* rahuldavaks saab pidada vaid süsteemseid käsitlusi
Allikas: Ülo Vooglaid