Teheran, 28.jaanuar 2014. See  kaunis pärslanna elab ametlikult aastas 1392.

Foto: Ervin Õunapuu

See lugu ilmus Maalehes.

 

Natuke ka presidendi nädalatagusest presidendikõnest. Me ei leppinud Ervin Õunapuuga kokku, et ta selle loo jaoks pildistaks Teheranis. Ja ometi…

Lavastaja ja ärimees Peeter Jalakas rääkis hiljuti süvenevast jamast ‒ kultuuri hinnatakse äri kriteeriumite järgi. Ta arvas ka, et äri võiks hoopis enam hinnata loovuse põhjal.

Kõigile tuttav Toots rääkis oma kaaslastele, et tal on kodus koerakutsikas, kes tantsib ja trummi lööb. Toomas Hendrik Ilves kiitis aastapäevakõnes telefoni, mis pildistab ja sünnitusabi annab, kui vaja. President ütles: “Tark riik hoolitseb selle eest, et meie haridussüsteem võimaldaks inimestel uues keskkonnas toime tulla. Et on võimalik omandada tuleviku töökohtadel vajalikke teadmisi, näiteks infotehnoloogiaalast, juriidilist või meditsiiniharidust.”

No vaat ja siin muutusin nõutuks. Koer, kes tantsib ja trummi lööb, on tsirkuse koer ja ma ei usu, et ta väga õnnelik on. Ent koer tuleb tantsima ja trummi lööma õpetada! Tänapäeva tsirkuses peaks koer siis nutitelefoniga endale krõbuskid koju tellima. Ehk ongi osal me kaasaegsetest raske aru saada, et kõnelev koer on äri. Telefon, mis inimest juhib, on äri kuubis.

Enne seda, kui me president õppis nutitelefoniga Twitteris säutsuma, õppis ta mõtlema. Luges luuletusi, maailma ja eesti omasid. Muide see mõistmine peegeldus ta näost siis, kui aastapäevakontserdil nutikas, inimese juhitud telekaamera näitas ta suurt plaani.

Tehnoloogia kiire areng ei ole ammu mu meelest enam inimese elu paremaks muutmise teenistuses. On raha teenistuses. Ma ikka ei oska aru saada sellest, kuidas kõik on muutunud lihtsamaks, vahemaad kiiremini läbitavaks ja sellesama nutitelefoni abil saab tõesti enamus sekeldusi sekeldamata korda, ometi on inimestel kiire. Nii kiire on, et pole aega mõelda, istuda ja päriselt mõelda. Miks see nii on, sellele saab ka vastata: kiirustamata ei tee palju ja ei teeni palju ja siis, kui palju ei teeni, ei saa osta kiiremat autot ja arvutit. Ülikooli ei minda seks, et avastada maailma ja pühenduda oma unistuste uurimisele, vaid selleks, et omandada amet, mis raha sisse toob. Varem nimetati seda elukutseks.

Ervin Õunapuu pildistas ka. Me istusime mu sünnipäeva auks ühes piskese kohviku terassil. Seal kõrval olid sellised noored mosleminaised, elurõõmsad väga.

Foto: Ervin Õunapuu

Haridus ei tohiks tõesti olla igavesti kestev reform. Kuidagi on selge ka see, et me lastele peaks ennekõike inimese moodi maailma mõistmist õpetama. Kui aru peas, küllap siis areneb ka pöialde liikumise kiirus nutika telefoni näppimiseks. Pole väga tark selleks süsteemi reformida ja kehalise kasvatuse tundide kavva vastavad harjutused sisse viia. Tulevik ei peaks olema riigieksam näpuharjutustes. Kes kiiremini, kõrgemale ja kaugemale, saab parema hinde! Ilmselt tuleb lähiajal jutuks see, et me koolid ei jõua tehnika kiire arenguga võidu joosta. Ei ole raha äri tegemiseks, samm haaval muutuva riistvara väljavahetamiseks. Tark inimene ja tark õpetaja täiustub loomulikul moel, kui on loomulik.

 

Täiskasvanud tähelepanu

Istun vahel Raplas Toomas Reinu me linnakesse loodud lagunevas arhitektuuriimes kodu leidnud „Saagu valgus“ fondi suures toas ja vaatan pealt. Olen ikka rõõmustanud selle üle, et president Siiri Sisaski tegemist märkab, tähtsustab ja sealt isegi läbi kiirustab. Viisakalt saab seda ka öelda nii: seal käimiseks aega leiab. Aga istuda ja vaadata tal aega ei ole. Muidu ta näeks, kuidas neil pisikestel inimestel, kes Siiri juures käivad, seal kõhu täis saavad ja saapad jalga, kui vaja, on hoopis enam puudus kallistustest ja täiskasvanute huvist, et kuidas läheb.

See jutt, kuidas Siiri Sisask üksi suudab enda ümber koondada inimesi ja luua mõistmist ja armastust kordades enam kui me riigi kindlapalgalised sotsiaaltöötajad, süsteem ja ministeerium kokku, on ka vaja kord kirjutada.

See on nüüd samuti presidendi sünnipäevajutust inspireeritud. Ettekujutus, et me, eestlased oleme infotehnoloogilises võidujooksus esimeste hulgas, ja seks, et sinna jääda, peame veel kiiremini kargama, ei ole just väga arukas.

Istanbuli lennujaamas ma himuga vaatasin noori mosleminaisi, kes musta riietatuna lennujaama läbikäigu kõrtsilaua taga maas istusid ja Maci süvenenud olid. Religioosse Iraani vabariigi pealinnas Teheranis ei olnud mingi küsimus oma arvutist Postimehe arvutisse uudist saata. Tõsi, seal on palju asju tsenseeritud. Feissbooki ei pääsenud ja Eesti lehti ka lugeda ei saanud. Sealsed noored haritud aga näitasid meile kätte võimaluse koleda ilma tsensuurita virtuaalmaailmas ringi liikuda nagu vaba mees.

Enne etenduse algust Permi teatris mille nimi on Teater-Teater.

Nii palju nutitelefone kui Venemaal Siberi serval asuvas Permis ei ole ma kusagil mujal märganud. Tõsi, kõige kiirem WIFi oli Itaalia kohvikus. Aga sinna ma esimest korda astusin sisse sellepärast, et tahtsin head kohvi. Kohvi pärast läksin sinna ikka ja jälle, internet oli selle kohviku boonus. Sellepärast istusin seal kauem ja jõin ühe asemel mitu kohvi. Imelik, aga just seal olid teenindajad klienti märkavad.

 

Paleed, majakas ja revolutsioon

Muutuste vajalikkusest meil sellel kevadel palju räägitakse. Mu meelest tuleks see kontekst, et peame muutuma, kuna maailm muutub, ära unustada. Miks? Maailm muutub üha ühetaolisemaks ja meil on suur oht ses ühetaolisuses oma nägu kaotada. Turkish Airlines lennukis oli iga reisija jaoks tooliseljatoe sees oma ekraan ja sealt sai siis valida lennumeelelahutuse filme. Ja sai valida ka enda jaoks sobiv keel. Ma valisin ühe Ameerika politseifilmi ja vene keele. Türgi lennukis! Seda reklaamiti ühe kuulsa näitlejanna nimega. Ta oli hea politseinik, üksik, haritud ja viisakas, ilus siresäär. Teine politseinik, tema nimega seda filmi ei reklaamitud, oli kole, paks ja maitsetu, tänaval kasvanud, suure labasevõitu suguslaskonnaga, himur kah. Ja nemad siis alguses ei sallinud teineteist ja käsk oli koos töötada ja filmi lõpus teadagi olid mõlemad paremad kui varem. Vist mingi narkokuriteo nad avastasid , mul ei jäänud meelde. Ma hoopis mõtlesin, kuidas igasugusest kuritegevusest kuritegelikum on ülemaailmne ajupesu, mis ei sõltu keelest, rahvusest, religioossest sättumusest ja meie, eestlased võiksime kuidagi arukalt sellest eemale hoida. Just arukalt. Aga selleks, et oleks aru, peame oma mõtlemises lähtuma inimesest, mitte süsteemist ja rahast.

Iraanis oli viimane revolutsioon 1979.aastal. Šahhi paleedes on nüüd muuseumid. Ja riik on religioosne. Keeldude ja käskudega vabadus on seal.

Foto: Ervin Õunapuu

Kuid me oleme oma riigiga ses kohas küll, kus peaksime revolutsiooni kartma. Me ei peaks leppima mõttega, et revolutsioonidel on edasiviiv jõud. Ukraina revolutsiooni online-pilti võiks vaadata ilma hääleta, osapoolte ja saatetegijate kommentaarideta. Märatsev mass on kole, olgu eesmärk kui tahes õilis. Aga eesmärk revolutsioonidel on enamasti materiaalsete väärtuste ümberjagamine. Ka meil Eestis ei ole raha otsa saanud, mis siis, et rahvas on vaene. Ja see on ohtlik. Revolutsioonidest jäävad rahvale vaatamiseks paleed. Enamasti saavad neist muuseumid. Kes seda teab, kas üleüldine kirjaoskus muidugi on maailma püsimiseks vajalik kriteerium, aga Talvepalees ehk Ermitaažis näidatavat kunsti tavainimene ilma revolutsioonita ei näeks.

Prem 2013. oktoober, festivali Režiiruum avapidu.

Vabadus on inimese peas ja on täiesti selge, et lihtsam on valitseda keskmise heaoluga leppivaid orje. Ori ei taha vabaks, tahab orjapidajaks ehk.

Raplamaal Lelles elab Margus Lattik, tal on kirjastus “Allikaäärne”. See annab välja vaid väärtkirjandust. Raplas on Kaasaegse kunsti keskus. Margus, kirjanikunimega Mathura esitles seal oma maalidest ja kunstnike elust inspireeritud luulekogu. Näitus ka avati, selline koopianäitus, kus siinsed amatöörkunstnikud kopeerisid Mathurat luuletusi kirjutama inspireerinud maale. Kui nüüd mõelda, et mina olengi Eesti riik, kes otsib ennast ja oma teed, siis just sellest luulekogust “Käe all voogav joon” leidsin tänasele endale ja me riigile võrdpildi ja ka lootuse:

 

Tursaneemel

 

Tuletorn

räsitud muuli tipus

 

nagu latern

karastunud peos

 

käsib mul olla valvel

ega ütle sõnagi sellest,

 

kuhu seada oma siht.

Ometi

 

nüüd,

kui oled kaugel –

 

ja vahel tundub,

et kadunud sootuks – ,

 

seilan ühtelugu

sadamast sadamasse,

 

leidmaks uuesti valgust,

mis annaks mulle suuna.

 

Karide eest

see kaitsma ei peagi.