JAAK ALLIK – lugu ilmus ajalehes Sirp
Lavastus „Kaupo ja Lembitu“ on näide meie viimase poolsajandi suurima teatrireformaatori kindlast käekirjast ja püsivast maailmavaatest.
Toomteatri ja ERMi „Kaupo ja Lembitu“, autor Rein Sarvesaare, autor ja lavastaja Jaan Tooming, lava-, kostüümi- ja helikujundajad Jaan Tooming ja Anne Türnpu. Mängivad Nero Urke, Kristo Viiding, Rein Annuk, Kristjan Sarv, Tõnis Mägi, Margus Mikomägi, Kaido Kivi, Anne-Mai Tevahi, Anne Türnpu, Elar Vahter, Henrik Lainevoo, Mikk Sügis ja Katrin Kivi. Esietendus 19. IX ERMi teatrisaalis.
Iga Jaan Toominga kuldses elutarkuses tehtud lavastusega saab üha selgemaks, et ta on viimased kolm aastakümmet teinud suuresti ühte lavastust. Sama on enda kohta kirjutanud ka Toomingaga samaaegselt Baltimaade teatritaevasse tõusnud Eimuntas Nekrošius. Olen varem sedasama täheldanud Kaarin Raidi kohta ning kindlasti saab nii iseloomustada mingil määral ka Lembit Petersoni ja Merle Karusood. Rumal oleks sellest järeldada, et niisugune peabki olema „õige“ lavastaja, ja muidugi on need lavastused igal meistril isesugused. See elukutse vajabki teatud prohvetlikkust ning seetõttu, et meil on lavastajate seas oma maailmavaate ja tõe kuulutajaid, on teatripilt kindlasti rikkam – ja ehk see on eeskujuks ka oma esimesi samme sel teel astujaile.
82 aastat hiljem. Rein Sarvesaare näidendis „Kaupo“ on Tooming näinud sobivat teksti oma maailmavaate järjekordseks kuulutamiseks just praeguses Eestis. Selle 1937. aastal kirjutatud ja nüüd, 82 aastat hiljem, esmakordselt etendunud teose lavastamisest on Tooming unistanud aastakümneid. Mulle andis ta näidendi lugeda 1980. aastate algul, kuid siis mõistsime mõlemad, et Eesti Vabariigi mitmekordse ministri ja 1941. aastal vangilaagris hukkunud Leo Sepa käsikirja oli tollastes oludes lavastada võimatu. Erisugustel põhjustel ei haakunud Toominga sooviga ka mitmed teatrijuhid, kellele ta pakkus oma ideed hiljem, kuni leidis lõpuks nüüd oma unistuse teostamiseks toetajad ja kaasatulijad (oluline on siin Anne Türnpu osa).
Sarvesaare näidend koos autori esmatrükile lisatud (ja kavalehel tänuväärselt ära toodud) eessõnaga vastandub kogu senisele ajalookäsitlusele XIII sajandi alguses Eesti- ja Liivimaal aset leidnud muistsest vabadusvõitlusest. Autor on oma vaatenurga kõige selgemalt sõnastanud eessõna lõpulausetes: „Ei tulemused kõrvalolude sunnil, ei sümpaatia ega antipaatia ei tohi meie otsustusvõimet muistsete sündmuste suhtes tumestada ega mõjustada. Meil on vaid üks kohus: kustutada oma ajaloost põhjendamatud inetud oletused, nagu oleks meie või meie lähemate hõimude vanemad talitanud alatult kui äraandjad üldhuvidele. Kõik on pidanud head võitlust OMA parema arusaamise ja tõekspidamise kaitseks ja levitamiseks. Ausameelsed sihid ja püüdlused peavad olema mõõduandvad tegevuse hinnanguks, mitte aga tagantjärele subjektiivne tegevuse suuna hinnang. Eriti pole aga kuidagi põhjust tõugata teenimatult mustusse ja inetusse mälestust liivlasist ega nende Suurest Vanemast, kes oli kroonika sõnade järele „kui kuningas teiste hulgas“. Liivlaste nimi jäägu ajaloosse sellisena, nagu nad olid: meresõitjad ja kaupmehed, uhke ja ärgas eesti hõim, vastuvõtlik kõigele, mis kõrgeim ja parim, ning ESIMESED, KES TÕELISELT TÕID EUROOPA KULTUURI BALTIMAADELE.“
Pole vist raske märgata, et samaväärseid sõnu võiks kasutada ka praegu taas aktualiseerunud vaidlustes Teises maailmasõjas ühel või teisel poolel sõdinud eestlaste tegevusmotiivide kohta. Nagu pole ka keeruline näidendis „Kaupo“ kujutatud ideelist kokkupõrget teisendada kas või tänapäevasele vastasseisule euroliberaalide ja EKRE vahel.
Kaupo (Nero Urke) tegevusmotiivide positiivse tõlgendamise kõrval on Sarvesaare näidendis senisele ajaloomüüdile vastupidine ka Lembitu (Kristo Viiding) hõimu siseelu kujutamine jõhkra orjapidamisena.
Inimene tuleb tagasi võtta. Kaupo tegevusmotiivide positiivse tõlgendamise kõrval on Sarvesaare näidendis senisele ajaloomüüdile vastupidine ka Lembitu hõimu (ja seega üldse tollase maarahva ühiskonna) siseelu kujutamine jõhkra orjapidamisena. Ainus võimalus sellest pääseda oli põgeneda Kaupo kuulutatud ristimisega kaasnevasse isikuvabaduse ja sotsiaalse võrdsuse ühiskonda.
Tuleb tunnistada, et Toominga nägemus erineb Sarvesaare näidendi põhiteemast tublisti, teda pole huvitanud ka teksti päevapoliitilise tõlgendamise võimalused. Võib öelda, et ta on Sarvesaare maailmapildist ja konfliktisõlmitusest edasi läinud, nagu on viimase kaheksakümne aastaga palju muutunud ka maailm ja selle valupunktid.
Toominga lavastuses pole kohta Baltimaadele Euroopa kultuuri toomise õigustamisel. Kui Kaupo viskub lavastuse lõpul ristipuu alla, hüüdes „Ja nüüd tulgu, mis tulema peab!“, siis Tooming näitab meile slaidiprogrammi abil, „mis siis tegelikult tuli“ – see on tänapäevane üleilmne ökokatastroof, mida enamik Eesti poliitikuist pole oma liivakasti võimumängudes üldse veel tajunud. Oma elu ühes ja ainsas lavastuses on Tooming juba „Põrgupõhja uue Vanapagana“ (1976) finaalist alates Tammsaare sõnadega kuulutanud, et „inimene tuleb tagasi võtta“, kuna praeguse tegevuse jätkumisel ähvardab inimkonda või isegi kogu planeeti paratamatu häving.
Nagu alati, ei saa Tooming ka seekord lõpetada lootust andmata. Lavastuse finaalis kuulutab Anne Türnpu valjuhäälselt: „Tule, uus Maa, tule, uus Taevas!“. Selline usk Looja kõikvõimsusse on ju südantsoojendav, kuid vana materialistina olen mina siiski optimistlikum. Näen selles, et just praegu on sajad tuhanded noored kogu maailmas (ja mõned juba ka Eestis) astunud aktiivselt vastu tarbijalikule hävinguteele, mida vanemad põlvkonnad endiselt peale suruvad, siiski veel mõningat lootust kestlikuks iseregulatsiooniks. Aga jäägu see minu maailmavaateliseks vaidluseks Toomingaga.
Loomulikult ei idealiseeri Tooming (nagu Sarvesaaregi) Lembitu haldjausule ja „rahvuslikule konservatismile“ rajatud suletud ja julma orjandusühiskonda, vaid näitab väljapääsmatust halbade valikute korral, mis on eesti rahva ees seisnud sajandeid.
Toonud Sarvesaare näidendi lavale ERMi teatrisaali nappide võimaluste ja kaheteistkümne näitleja abil, on Tooming teksti kõvasti kärpinud, kuid, nagu alati, teinud seda oskuslikult ning näidendi põhikanvaad muutmata (kõige rohkem on ehk kahju piiskop Alberti kuju väljajäämisest). Tahaks „Kaupot“ peagi näha ka mastaapsema vabaõhulavastusena, mida materjal kahtlemata võimaldab (ja mis oli Toomingalgi algul plaanis).
Toominga käekiri on juba esimesest lavastusest („Laseb käele suud anda“, 1969) saadik välistanud üldjuhul psühhologismi ning põhinenud teravalt välja joonistatud karakteritel. Tänapäeva Eesti teatrivaatajale ja -kriitikule on selline joonis harjumatu ja võib kohati tunduda pealetükkivalt mustvalgena. Teatriajaloost on Toominga (ehk teadvustamatagi) eeskujudeks olnud Meierhold ja Brecht, kuid kindlasti mitte Stanislavski.
Urke ja Viiding. Nero Urke äärmiselt ekspressiivset näitlejanatuuri on seekord kasutatud fanaatilise tõekuulutaja ja kui vaja, siis ka vägivalla abil oma rahvale õnne tuua sooviva liivlaste kuninga loomisel. Seejuures näeb hetkiti tema pilgus ka nõrkusehelki ning hirmu äraandja kuvandi ees. Kaupo ja Lembitu (Kristo Viiding) pikas dialoogis, mida pean eesti näitekirjanduse üheks paremaks tekstiks, ilmneb, et Toominga näitejuhioskused pole kuhugi kadunud. Selgelt on tunda täpset ja näitlejate natuuri nii arvestavat kui ka murdvat tekstirežiid, mis on andnud tulemuseks kunstiliselt haarava mõtteduelli kahe eesti noorema põlve tippnäitleja vahel.
Erinevalt Urkest on Viiding kaheldamatult positiivse sarmiga näitleja. Välise ja sisemise kontrast teeb Lembitu „vabadusvõitluse“ eriti õõvastavaks, kuna see toimub rikkamate (ehk „paremate“, nagu nad enda kohta ise ütlevad) meeste vankumatu õiguse nimel kehvemaid rahvuskaalasi ja naaberhõimudelt võetud sõjavange jõhkralt orjastada. Tema võimupüramiid tugineb kahele palgasulasele: orje peksvale maffiabossist Tööperemehele (Kaido Kivi) ja neid peksu kõrvale lohutama kutsutud propagandistist Taaratargale (Margus Mikomägi), kes haldjakivile ohvriks toodud leivapalukesed ise ahnelt nahka paneb.
Sellise hirmul ja armul põhineva petumehhanismi ajatust rõhutab lavastaja Lembitu kätte püstoli pistmisega, kui too teisiti enam kerjusmungast misjonäri Peetrus Kakevalduse (Tõnis Mägi) vaimujõu vastu ei saa. Andes Peetrusele väe (või kasutades ära Tõnis Mäes peituvat väge?), millega ta Tööperemehe lausa sõnatuks halvab ning ka Lembitu püstoli tühiseks teeb, sooritab Tooming vist ka ainsa otsese kõrvalekalde näidendist, kus Lembitu sõjasulased Peetruse lihtsalt välja viskavad.
Ristiusu kuulutajatena vastanduvad lavastuses sõna jõule ning headusele tuginevad Peetrus ja abt Teoderik (Rein Annuk) ning ristimise varjus meie aladele tegelikult röövima ja vägistama tulnud ordurüütlite esindaja Rodolf (Kristjan Sarv). Nii näitlejate valiku kui ka neile erisuguse mängumaneeri osutamisega teeb Tooming ristiusu toojate puhul selge vahe sisse, mistõttu ei saa kuidagi väita, et ta näeb meie praeguste hädade põhjust just Euroopa tsivilisatsiooni vastuvõtus, nagu võiks tema kujundatud lavastuse lõpu alusel ehk primitiivselt järeldada. Toominga prohvetlikkus pole kunagi seisnud ega seisa ka seekord ühetähenduslikus lihtsustamises, selleks on temas küllaldaselt suurte teadmistega filosoofi ja Uku Masingu õpilast.
Püsiv maailmavaade. Nero Urkel Hamletina ning Kristo Viidingul J. B. Priestley näidendi „Skandaalne juhtum“ peategelasena oli juba enne tulemuslik töökogemus Toomingaga olemas. Seekord on jõutud põneva lavapartnerluseni, mis on kõnealuse lavastuse suur lisaväärtus. On tõsiselt hea meel, et Jaan Tooming on leidnud tugevad professionaalid (lavastuses teeb kaasa ka Viljandi kultuuriakadeemia viimase näitlejalennu üks huvitavamaid lõpetajaid Elar Vahter), kes tunnevad temaga töötamisest rõõmu ja rikastuvad tema meetodist.
„Kaupo ja Lembitu“ on lavastus, mis eristub praegusest Eesti teatripildist nii Sarvesaare teksti mõtterikkuse poolest kui ka meie viimase poolsajandi suurima teatrireformaatori kindla käekirja ja püsiva maailmavaate näitena. Loodetavasti leiab Toomteater võimaluse näidata oma lavastust ka Tallinna ja teiste teatrilinnade publikule.