Kas elumängus on üldse reegleid, mis kindlad? Miks Karl Kabanovi unistus ei täitunud? Mis käivitab „Tuhkatriinumängu” Printsi tõeotsingud?

Selles, et Tartu taas pani mind mõtlema inimese saatusele, ei ole ole midagi üllatavat. Olen selles linnas sündinud. Olen selles linnas mänginud nii elus kui lavadel. Pole selles linnas kunagi pikemat aega elanud.

Läksin Tartu sealset kevadet vaatama, ettekäändeks Peeter Volkonski lavastus „Minu trükikoda”. Külmavõitu oli tänavatel, mis siis, et loodus Põhja-Eestist pisut ees oma ärkamisega. Ma seda siin sellepärast rõhutan, et usun Tartu linna äratamise ja ärkamise võimesse, silmas pidades kogu Eesti kultuuri. Ja kuigi see tundub uskumatu, oli Peeter Volkonski lavastus ootamatultki inimsoe.

Eesmärgikindlus

Peeter Volkonski uuslavastus ( Selle on lavale aidanud Karlovo teater, kevadel mängitigi kaks etendust ja sügisel mängitakse veel.MM) on nii üles ehitatud nagu mõjuv muusikaline teos. Rütmid vahetud ja teemad korduvad, kasvavad ühest pildist teise. Lavastuse „Minu trükikoda” pill – äkki peaks siin ütlema hoopis mitmuses pillid – on näitleja Andres Mähar, kes mängib trükkal Karl Kabanovit. Poolteist tundi monoloogi trükipresside keskel! Jah, kogu aeg on huvitav. Mängib Mähari näitlejasarm. Ja mängib Peeter Volkonski muusikaline kuulmine. See viimane ei lase Andres Mähari loo jutustamisel monotoonseks minna. Tekstirütmid ja meeleolud vahetuvad nõnda, et kogu aeg on huvitav. Andres Mähar jutustab Karl Kabanovi lugu nii, et igal inimesel, kes seda trükikoja saalis pealt kuulab ja vaatab tekib see tunne, et räägitakse just talle.

Üks etenduse kulminatsioonidest on see, kui trükikoda põlema läheb. See, kuidas Andres seda mängib joostes-kustutades, on väike pärl selles kees.

Lugu on ju tegelikult selline tammsaarelik – tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb… Karl Kabanov, ei kuivenda sood, vaid trükib. Kuna selles lihtsas mehes ei ole tavapärast kangelase geeni ilmselt, siis Peeter ja Andres ei lase Karli kõrgele lendama. Mees ei karju, kuigi kannatab. Mees on maadligi madaluke, aga ei aele poris. Kukub, tõuseb ja rühib edasi. Ja esituse võlu jõuab vaatajateni just selles omamoodi vaoshoituses. Nii selline tundeerksus saavutada on suur kunst.

Inimese saatus:

„Jaanuari seisuga tehtud inventuuri järgi on meie trükikojal vara 12 431 krooni, turuväärtusega 14 919 krooni.

Kuu aega pärast nõukogude võimu kehtestamist – juuli lõpupäevil – saabus trükikotta võõrvõimu esindaja ja tegi teatavaks, et meie trükikoda kuulub nüüdsest riigile. Sellekohane akt on koostatud 29. juuli 1940. aasta kuupäevaga. 6. augustil 1940. aastal selgus kindlalt, et meie trükikoda ei suuda enam päästa ükski maapealne jõud,” kirjutab Kaarel Kaskneem oma päevikus. Ta on tegelikult seesama Karl Kabanov, pärast nime eestindamist.

Lavastus on näide sõnateatri igavesest mõjuvusest. Ka sellest, et alguses oli ja on mõte!

Kes juhib mõtet?

Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng” on kirjutatud 1967. aastal. 2023. aastal arenes meil Karl Laumetsa ja Rene Reinumägi uuslavastuse vaheajal ühe peaaegu eakaaslasega vestlus, et kui palju tuli siis vaatajatel lavastuse ja näidendi sõnumit lugeda n-ö ridade vahelt, sõnade tagant. Ja jõudsime selleni, et äkki praegu on ridade vahelt lugemise oskus veel vajalikum kui tollal. Nii mutsvalgeks on maailm muutunud. Kas ka kurjemaks?

Pääru Oja Prints arutleb seal teises vaatuses kusagil, et kui kõik on mäng, siis äkki on – või ütleb ta ehk… – ehk kuskil ka mõned reeglid kirjas?

Olen 2011. aasta augustis Margus Kasterpalu Eesti Draamateatris lavastatud „Tuhkatriinumängu” kohta muu hulgas kirjutanud: „Just praegu räägitakse palju vandenõuteooriatest, sellest, et meid jälgitakse, et me ei tea, kes tegelikult maailma valitseb ja juhib, et me ei tea tegelikult mitte midagi. Või teisiti – teame kõike ega pane seda teadmist enda sees enam tähele. Just see meeleolu, see õhk on „Tuhkatriinumängus” olemas, et mitte öelda: õhk on kahtlus(tus)test paks.”

No nii, et mis muutunud on? Kuidagi on süvenenud see teadmine, et maailma juhtivad suured on tegelikult vanakesed. Piisab, kui nimetada Putinit ja Bideni, aga näiteid on rohkem. Ja kõikvõimalikes tarkades ja vähem intellektuaalsetes vestlustes kerkib ikka küsimus, kes see noor on, kes juhib neid vanakesi? „Tuhkatriinumängus” on vana kuningas ka sees, mis siis, et ta lavale ei tule. Päris sõrmega näitab Rummo sealt üsna kaugelt tänasesse päeva, tuues mängu Printsi teisiku. Putini teisikutest võime lugeda kord kuus ikka. Aga see ei ole selle uuslavastuse juures peamine. Hoopis see, et lavastus on isegi hirmutavalt kaasaegne. Ootamatultki, aga mul tekkis küsimus, kas kaasaeg 50, 100 või 500 aastat tagasi oli vähem hirmutav? Siin ei ole teatriloos vähetähtis, et 12 aastat tagasi mängis Printsi tänase Printsi Pääru isa Tõnu Oja.

Kes on mängujuht?

„Tuhkatriinumängu” lava kohal n-ö lavataevas kõrgub diskoripult ja selle taga on diskor. Ta paneb südamerütmis tümaka käima ja mäng algab. Valgus vilgub – nagu moraal. Tasub mu meelest selle lavastuse kontekstis tähele panna, et Printsile toob Tuhkatriinu kinga maailma aususe mõõtmiseks just seesama laservalguses suplev diskor.

Valgus ja laiemalt valgustatus on selle lavastuse juures ehk peamine, moodsa sõnaga innovatsioon. Ajaloo jaoks kirjutan siia ka lavastuse laserkunstniku nime – Kullar Laiapea. Laservalgusega joonistatakse lavaruumid ses loos. Valgusetendusi tehakse meil enamasti vabas õhus, ilutulestike prõmmutamise asemel. Nüüd on see mõjusalt jõudnud teatrisse. Muide kogu lavastuse tegevus käib tuisuööl, lõpuks tuisk vaibub.

Ja valgus selles lavastuses murdub. Murdub nõnda, et avanevad üha uued ruumid. Ruumid, kus mängu osalised elavad. Nii olengi ses kohas, et küsida: kas elu on mäng või mäng on elu? Kas elame selleks, et mängida või?

Ratastoolis Perenaine – Epp Eespäev, ütleb, et inimene ei ole vana seni, kuni mängib. Mu jaoks üks mõjusamaid stseene lavastuses on, kui Perenaine võtab jalast oma ketsid, tõuseb ratastoolis püsti ja sirutab Printsile oma jala, et proovida Tuhkatriinu kinga. Ta teab muidugi, et see king ka tema jalga mahub. Teab, sest juhib Tuhkatriinude vabrikut. Kui mitu Tuhkatriinude vabrikut on maailmas? Lavastuse lõpus ütleb Perenaine Printsi läbi pekstud Tuhkatriinule – Ester Kuntule, et seadku ennast korda, sest homme peab ta Peretütreid ehtima ja ise valmis olema muutuseks, sest tuleb järgmine Prints.

Võtmetegelased

Jäin mõtlema, et mida selles mängus tahab Prints. Tahab tõde tead, et saavutada absoluutset võimu ja siis sellest kohe uhkelt loobuda. Taas ühes vaheajavestluses lipsas juttu see teema, et kas me peame otsima enda käitumises filosoofilist ja kõrget tagamõtet. Äkki on Prints oma Tuhkatriinust, Lossi-Tuhkatriinust, keda mängib Mirtel Pohla, lihtsalt 9 aastaga tüdinenud ja tahab nüüd tarka nägu tehes selle uue ja noorema vastu välja vahetada… Miks mitte, elus juhtub ju ka nii. Ja üks allhoovusi selle näidendi lavastust vaadates oli minu jaoks kindlasti see, kuidas me… no näed kuidas – jäin mõtlema, kumba sõna kirjutada, kas elades või mängides… jääme lõpuks enda kinnismõtet nii uskuma, et kõik teised mõtted valed tunduvad. Prints nõuab Tuhkatriinult haldjaimet. Ja siis, kui seda ei ole, läheb vägivaldseks.

Elmo Nüganen mängib selles loos Peremeest. Mängib selle mehe võimsaimaks isiksuseks. Teeb seda mõnuga ja meisterlikult. Mängib meest, kes mängib lolli, et olla kursis, et teha, mida tahab. Mängib meest, kes on vananagi mänguhimuline, kes usub üsna kindlalt, et tema ongi niiditõmbaja ja valitseja. Mängib kogujat. Või ongi see? On kihvtilt rõõmus ka selle üle, et tema saab, kui tahab, olla vastaline, majas, kus meisterdatakse maailma Tuhkatriinusid.

See, kes juhib maailma, tuleb meil kõigil küll ise välja mõelda. Mulle kuidagi kangastus Elmo Nüganeni Peremeest vaadates ja kuulates ka see, et selline võib olla Pääru Oja Printsi tulevik.

Uue MUDI teatri meeste julgus MUDI üle nalja visata on omaette pärl selle huvitava teatri sünnis.

Eraldi:

Paul-Eerik Rummo “Tuhkatriinumäng”

Lavastajad: Karl Laumets, René Reinumägi

Osades: Pääru Oja, Ester Kuntu, Elmo Nüganen, Piret Krumm, Jaanika Arum, Mirtel Pohla, Epp Eespäev (Tallinna Linnateater), Artur Lääts (HALL)

Muusika: Artur Lääts

Kunstnik: Pille Kose

Kostüüm: Britta Laumets-Merila

Esietendus: 1. mail 2023 Viimsi Artiumi suures saalis

Dokumentaallavastus „Minu trükikoda“

Lavastaja Peeter Volkonski

Kunstnik Henry Griin

Laval Andres Mähar (Vanemuine)

Esietendus 29. aprillil 2023 TYPA keskuses Tartus