Toomas Suuman, grimmi- ja rekvisiidikohvrite otsas, ootamas järjekordset sõitu etendusele. Toomas on rändnäitleja mitmes mõttes, Eestis pole ilmselt kultuurimaja, kus ta poleks mänginud. Oma sünnipäeval esitleb mees Rakvere teatri kohvikus raamatut „7 näidendit”.

Pildistas Sven Arbet

Rakvere teatris 36 aastat hingekirjas olnud, vist kõiki teatriga seotud tegemisi teinud, lavastanud, näidendeid ja dramatiseeringuid kirjutanud, näidelnud ja kirjandusala juhataja olnud Toomas Suuman saab 9. mail kuuekümne-aastaseks.

Ma ei lähe Tommile selle loo puhul külla, tean ta mõtlemise ehedust ja kirjutamise oskust, sellepärast mõtlen ja saadan küsimused. Ja saan natuke noomida: „Küsimused, mida esitatakse n-ö tähtpäeva puhul, ja vastused, mis todasama „tähtpäeva“ ühel-teisel moel interpreteerivad, lähtuvad ikka teatud reeglitest, mis lepitakse kokku. Kas püüda vastata nõnda, nagu sult oodatakse? Või nõnda, nagu mina arvan, et oodatakse? Või vastata, hoidku taevas – ausalt. Ja mida see veel tähendama peaks – ausalt vastata? Või jätta hoopis vastamata? Olla kohe sedavõrd originaalne ja mässav?”

Aga ta ikka vastab, tähtpäevast sõltumata. Kirjutab: „Ma tõepoolest ei sõltu tähtpäevadest. Nad on paratamatud, seega loogilised ja igavad.”

Mis ja kes on sinuga kaasas lapsepõlvest?

Ka lapsepõlv on paratamatu. Vähemasti tema bioloogiline osa. Edasi tuleb hulk loogilist ja igavat – a´ la „kujunemisperiood“ ja „kõik me oleme pärit lapsepõlvest“, ja siis tulevad mälestused ja siis juba mälestuste mälestused.

Ma ei tea, millest mõtlen, kui lapsepõlvest mõtlen. Seal on hulk verbe: olin, jooksin, sõin, vaatasin, kartsin, rõõmustasin, nutsin… On mingid nimisõnad ka: moos, vanaema, kanad, päike… Milline osa neist on kirjandus ja milline see päris Lapse Põlv…? Unistus vahest? Ja ähmane, ebamäärane vaev sinna juurde. Unistus on samuti udune ja tollest vaevast lahutamatu. Nõnda nad koos mind järavad – tänapäevani.

Sinu elu on läinud nii, et oled aastaid elanud ühes linnas ja töötanud ühes teatris. Oled mõelnud, miks nii ja mida see 21. sajandi suurel rahvaste rändamise ajal tähendab?

Ühtpidi on siin vastus ütlemata igav ja koosneb sõnadest nagu „perekond”, „sissetulek”, „laiskus”, „võimalused” (mis tihtipeale on võimatused) etc. Teistpidi võiks minna igavalt huvitavaks ja rääkida kohanemisraskustest, alevikutruudusest, missioonist ja provintsiprotestist (mida segasem-poeetilisem, seda parem!). Kolmandat pidi on mu enesekesksus lubanud luua „metropoli“ täpselt sinna, kus ma ise parajasti olen! Täpselt samuti nagu ka „tagahoovi“.

Neljandat pidi on kõik nood ja teised vastused ikka vaid põhjendused ja vabandused, miks nii ja mitte teisiti. Lõppude lõpuks on siin mu kodu! Nõnda palju kui mul teda üldse on. See sõna hõlmab praeguseks juba kindlasti ka teatrit, vahest rohkemgi kui see mulle meeldiks. Olen Suuman. Kõik paigad on mulle enam-vähem sarnased, kui nad just üleliia ei lärma.

Sa oled luuletusi kirjutanud kogu elu.

Kindlasti pole see olnud eesmärk omaette. Kirjutada luuletusi? Tähendus on siinkohal pigem võimalus. Või siis mäng. Mõte ja pilt on teinekord (mitte alati ja mitte esimene kord) vaja välja väljendada. Selgeks, täpseks teha. Ja vorm, mille too selgus üsnagi nõudlikult esitab…? Noh, see sõltub…

Ma ei nimeta omi tekste luuletusteks. Liiga palju loogilist defineerimist oleks vaja seal ja mul hakkaks kohe igav. Las nad olla tekstid. Mõni tekst on vaja endast välja kirjutada, et ta selge oleks. Täpne. Ja mõni sellepärast, et tuju on ära. Mõni, et pulli saaks. Ja et edev saaks olla. Et naised kuulaksid, kui ette vahel loen, vahest mõni noorem ka. (Naised ja tekstid on omavahel otseses sõltuvuses, tee või tina.) Tekstid võtavad unistust ja vaeva teinekord vähemaks. Mitte alati, aga võtavad. Ja asi seegi.

Kujuta ette, et seisad sügisõhtul kell seitse väikekoha puupüsti täis saali ees (nii umbes 32 inimest). Mida sa neile räägiksid ja kas räägiksid oma elust?

A propos, eesti väikekohtade saalidesse läheb juba ammu palju rohkem kui 32 inimest sisse. Seda enam, kui seal mängib Rakvere Teater! Inimesed vaatavad meid! Õnneks! Ikka veel! Vahel ajab lausa hirmu peale. Tohutu vastutus.

Aga mis puutub nüüd nonde inimestega rääkimisse, siis seda ma tahaks teha ikka etenduse kaudu ja autori tekstiga. Etendus võib olla ootamatult elamuslik nii näitlejaile kui publikule ja siis on seal nõndapalju sellist, mida sõnadesse ei räägigi. Ja kui ta ei ole elamuslik, on ebaõnnestunud ja igav ja rumal ja inimesed lähevad saalist – siis on temas ja ta ümber nõndapalju vaeva ja totrust. See totrus ja vaev on huvitavam ja ka vajalikum kui üks, kes tuleb ja end huvitavaks rääkida üritab. Räägib justkui „iseendast“ ja „ausalt“ ja „tagasi vaadates möödunule“ ja täitsa kohe oma elust. See elu on ikka kohe nõnda põnev, et situ sõstraid. Ja inimesed kuulavad ja mõtlevad, et vaata aga vaata! Tema on siin meie ees ikka väga kunstiline inimene. JUBE!!! Seda huvitavaks RÄÄKIMISE asja on viimasel ajal kuidagi kahtlaselt palju.

Andres Ehin luuletas: „…Tühjus on me ainus puudus, tühjus on me võimalus.” Mis mõtteid see luulerida sus tekitab?

See rida ei tekita minus midagi. See on otsevastus. Aga tühjusest olen just viimasel ajal (kuu aega umbes) tõesti mõtelnud. Õigemini tegelenud tühjuse puudumisega. Täpsemini sellega, mis seal tühjuse asemel on ja nimelt – lõpmatu täidetus. Lõpmata täidetus sõnades, mõtetes, fraasides ja neist fraasidest lähtuvais tähendusväljades. Sümboli- ja kujunditasandi täielik täidetus, täidetus pildis, täidetus helis. Isegi vaikus on täidetud ja seesama täidetus omakorda elementaarosakesteks lahti võetud ja nood osakesed jällegi kurguni täidetud.

Ja vaikus lärmab, kuidas ta on vaikusega täidetud ja kui vaikne ta sellepärast on ja mida kõike see veel tähendab ja kui huvitavaks see tähendus teda teeb, millist ülipeent läbiuurimata sotsiaalset spektrit kajastab. Mis see on siis – alateadlik hirm ootamatu, võimatu ees? Ütlemata inimlik õud tühja, seletamatu ees? Sellepärast siis täidame viimase kui tühjuse ja nimetame ära viimase kui nime? Või pole seal miskit hirmu ja õudu, on vaid turvaline täidetus, mis võimaldab turvaliselt kajastada. (Küll see kajastamine on üks kole asi.) Ma näen, et arutluskäik kipub primitiivseks kätte ära – ega ta nõnda lihtne ole.

Lihtsalt täidetus määrab liig palju. Lõpetab. Veel enne, kui saad alustadagi. Täidetus toodab deepi. Deep omakorda siis mida? Võimalust teadmiseks (mis ju taas üks täidetuse vorme), et ollakse mõistev ja arusaav ja valdav ja jagav ja vajalikul hetkel ka uduselt müstiline. Ollakse nähtud seda ja teist, ollakse kohtutud tema ja temaga, ollakse loetud ja vaadatud ja kuuldud – ühesõnaga, et OLLAKSE OLEMAS! Ja tunnetatakse oma olemist lõpuni.

Lõpetatus on tühjuse puudumise põhjus. Klaasid on täitsa täis. Kuhja peale ei kalla, uut juurde ei tule. Jääb vaid tolle olemasoleva lõputu lahti-kokku võtmine-panemine. Loomise asemele astub osavus, süvenemise asemele tuleb põnevus, mõtlemise asendab tempo.

Tunnetusprotsesside täpselt intoneeritud kirjeldused meenutavad üha enam seedekulgla tööst rääkimist. Mitte, et see iseendast halb oleks. Lihtsalt lootkem, et ühel päeval need täidetud klaasanumad purunevad. Igal juhul purunevad, muidu küll ei viitsiks enam inimene olla.

Lisan sulle siia ühe Sassi (Tooma isa Aleksander Suuman ‒ MM) luulerea: „Mis sa tühja tammud aina toas ja õues. Ületa lage raba, mis sul laiub põues.“ Selle lausega vaevan end ja tema vaevab mind juba kaua ja omal moel on ta tähtsam kui kõik „tähtpäevad“ ja küsimused-vastused.

Lõpetatus ja täidetus annavad rahu ja tööd, leiba, palka ja positsiooni. Traageldavad identiteedi traadiga ühte tükki. Tühjuseigatsus saadab kõrbe. Mingem siis – lootes, et kui kunagi sealt pääsed, oled taas pinnapealne. Ilus sõna: pinna pealne. Saad hingata vähemasti. Saad näha. Saad inimese moodi nutta ja naerda. Nagu laps.

Seleta, mida su jaoks tähendab tähekombinatsioon SSR? Kas maailmavaade võib ja saab muutuda?

Küsimuse esimesele osale on vastus lihtne. Anno Domini 1990 asutas ajakirjanik Rein Sikk koos näitleja Toomas Suumani ja tollase riigiametniku Raivo Riimiga Rakveresse ässitusühistu SSR, mille manifest kõlas: „Rakvere on tiik. Rakvere on seisva veega tiik. Rakvere on seisva ja haisva veega tiik. Rakvere on mülgas. SSR on Rakvere au, mõistus ja südametunnistus.“ Manifest näitab üsna täpselt, millistes suundades me tollal laamendasime. Viidingut parafraseerides oli siis aeg, mil juba võis ja ei võinud veel…! Ühiskonnad murdusid, maailma alustalad pidid ragisema me meelest toona. Aga noh, Rakvere on ikka kõiksugu murdumiste vastu läbinisti resistentne olnud. Nii Balthazar Russowi, Jakob Liiva kui ka Toomas Suumani meelest. Selles on Rakvere hiilgus ja viletsus. Sest igavus, teadagi, loob end ise. Täpselt nõndasama kui igavik. Nõnda sarnased sõnad ja ometi kui erineva tähendusega.

Aga nüüd too teine pool su küsimisest. Mina ei saa ega taha ega tegelikult tohigi vastutada kellegi teise või siis üldisemalt inimeste maailmavaate eest. Vaadaku, kuhu tahavad. Enda jaoks – noh maailmavaateline arenemine koos isiksuse arenemisega (see on jälle igav jutt) peaks vast lubatud olema, aga paratamatu muutumine…? Inimesi on veel meie hulgas, kes on sotsiaalsetest põrgutest ja sõdadest läbi käind ja ikka iseendaks jäänd. Kuidas nad seda suutsid, küsitakse. Ja siis küsitakse – kuidas see küll võimalik on? Kas see, mis on lubatud dissidendile, peaks olema lubatud ka kommunistile?

Liiga palju arutamist pole mingile vaatele hea. Saati siis veel maailma omale. Enda jaoks on mul oma koodeks ja see käsutab esmalt enese suhtes aus olema. Julmalt. Ühiskond võib pikalt sõita. Ei huvita mind ta nõnda palju. Peaasi, et ära olla laseks. Lubaks vähemasti eksisteerida. Kusjuures eksistents ja vabadus ei ole kindlasti sünonüümid.

Mis jääb alles su meelest?

Alles jäämine meeles, mõttes, vaimus. Selle jäämise lootmine on hirmu väljendus vist ikka. Lõpliku kadumise hirm. Paanika. Ega ei saa öelda, et see teema mulle täitsa võõras oleks. Samas – Juhan Liiva sõnutsi – „olgu see armas või olgu see kole. Ükski mees enesest suurem ei ole!“ Püüda end põlistada miskite sõnavõttude või teoste või tont teab seal mis viguritega veel…? Andestust, see oleks juba ikka väga vilets komöödia!

Mis jääb alles su meelest?

Teist korda allesjäämisest rääkides on mul üks soov, üks lootus. Unistus isegi. Ja seda unistades mõtlen ma heade inimeste peale. Usun, et nemad jäävadki alles. Igal ajastul, igas universumis. Paratamatult tuleb sinna kaabakaid ka hulka, neist pole pääsu ei vihmas, ei päikeses. Aga häid inimesi on rohkem ja nad on suurepärased. Neil püsib maailm ja maailma enda pärast ma soovin ja loodan, et just nemad jäävad alles.

Ise nad selle peale ei mõtle, ajavad omi asju, teevad igasugu tegemisi või ei teegi parasjagu midagi. Nad ei mõtle sellele, kui head ja suurepärased nad on ja kuidas neid vaja on. Mina aga mõtlen nende peale.

Ise ma nende hulka ei kuulu, kuid mind on õpetatud neid ära tundma nagu kelme ja kaabakaidki. Ma vaatan häid inimesi. Vaatan ja mõtlen kui väga neid vaja on. Selleks, et maailm püsiks.