Nad on täiskasvanumad kui ise julgevad mõelda

 

´

Alumine rida vasakult: Vallo Kirs, Imre Õunapuu, Hendrik Vissel, Rait Õunapuu ja Kristian Põldma. Üleval: Jaanus Tepomees, Katrin Kalma, Maaja Hallik, Maarika Palm, Adeele Sepp, Klaudia Tiitsmaa, Saara Kadak ja Siim Maaten.

 

See lugu ilmus ajalehes Postimees. Siin on nüüd rohkem pilte ja tegin ära ka enda vigade paranduse. Sorry Kristian.

 

Laupäeval, 22. juunil said Viljandi kultuuriakadeemia 2013. aasta 150 lõpetajat Ugala teatris kätte oma ülikoolidiplomid.

Teiste seas lõpetas akadeemias IX lend etenduskunstide osakonna teatriinimesi, lavastajaid ja näitlejaid.

Vaatan Ugala teatri terrassil kuut neist ümber ümmarguse laua ja ütlen südamest: teiega koos teeksin teatrit. See ei ole lihtsalt emotsioon, vaid nende noorte nägemise, kuulmise ja tähelepanemise tulemus viimase nelja aasta kestel. Tean neid nägupidi ja pisut tegupidi…

Ajan juttu lavastajate Vallo ja Siimu ning näitlejate Klaudia, Katrini, Kristiani ja Imrega.

 

Sümpaatselt omapäi

Välispidiselt on need õppinud noored suhteliselt muretud, mis siis, et kohe pärast me jutuajamist ootab nelja neist ees palgaläbirääkimine Ugala direktoriga ja kaugemas tulevikus tuleb neil ju ennast me kultuuripilti mängida.

Nad on sümpaatsed. Mitte ainult need kuus mu ees, vaid kogu kamp, isepäine nagu enamus teatrikoolis. Võlub, et nad ei ole Nüganeni või Pedajase või Ojasoo kursus, nad ei ole ka Krahli kursus… Nad on teinud neli aastat tööd, elanud ja õppinud isepäi, on ühe guruta, ühe õpetajaidenditeedita kursus.

Kalju Komissarov on neile öelnud: „Mina viskan teid vette. Teie asi on ise ujuma õppida.“ Küllap tark teatrimees ja õpetaja Komissarov teadis, kuhu ta nad viskas. Seisis kõrval, kui basseinist meri, tiigist ookean paistma hakkas. Aga kuidagi selgelt on läinud nii, et selle kursuse lõpetajad on erinäolised inimesed, näitlejad, sellised iseseisvad. Ja ometi on neis ka miski koosmeel.

 

Äraostmatute teater

Neid on kursusel 14 pluss üks. Kui oleme rääkinud juba nelikümmend minutit, küsin, kas neli aastat koos õppimist on neid nii lähedaseks muutnud, et nad saaksid omavahel lõpuni ausad olla. Ühest suust tuleb vastus: „Kõigiga ei saa!“. Imre arvab, et selline ausus ei saagi olla teatrikooli kursuse eesmärk ja idee. „Nii nagu teater peegeldab ühiskonda ja ühiskonnas on erinevad väärtused, erinevad tõekspidamised, erinevad asjad, mida keegi kaitseb selles ühiskonnas, nii on ka selle kursusega.“ Arvatakse, et see on rikastav.

Küsin, kas nende kursusest saaks uue teatri. Nad ütlevad, et teatri saaks, aga kas see oleks jätkusuutlik.

„Kolmanda aasta lõpus oli meil mõte, idee, kastiprojekt – sõltumatute, äraostamatute teater. Me lõime endi jaoks utoopilise olukorra, kus oleme teatrikooli lõpetamas ja keegi meist saab tohutu päranduse. Ta selle raha investeerib Eesti teatri paremaks muutmisse läbi selle, et kõigile meile võimaldataks teatav stabiilne sissetulek, mis kohustab meid osalema ainult nendes töödes, kuhu me saame panustada kogu oma hingega ja millele me saame alla kirjutada mööndusi tegemata,“ räägib Siim.

Ja “koor” kordab: „Aga noh, siis tulid tööpakkumised ja pärandust ka ei tulnud!“ (Kõik naeravad, ma ikka enam tahaks nende teatris tööd…)

 

Kes keda motiveerib?

Lisaks etendustele, mis avalikud ja vähem avalikud, peavad Viljandi teatrikooli lõpetajad kirjutama lõputöö pealkirjaga „Minu elu kunstis“. See peaks hõlmama eneseanalüüsi läbi nelja aasta. Lavastajate lõputööks on vähemalt 40-leheküljeline uurimus omale huvitaval teemal.

Millest sa, Vallo, kirjutasid? „Valisin teemaks „Lavastaja roll teatris, isikliku kogemusega võrdluses“. Võrdlesin erinevate lavastajate arvamusi enda kolme diplomilavastuse praktiliste kogemustega.” Kui Vallo on jõudnud seda öelda, ajan mina kohvitassi peaaegu ümber. Kristian küsib (ülitõsiselt): „Mis toimub…?“ Üldise rõõmurõkatuse saatel jätkab Vallo: „…ja mida sellest õppida.“ Ainult Klaudia jääb tõsiseks.

Siim, millest sina kirjutasid? (Siim on teistest pisut vanem ja on juba haritud reaalainete õpetajaks.) „Minu teema oli „Lavastaja kui lavastusmeeskonna motiveerija”. Kirjutasin kurikuulsast nakatamisest, sellest, et lavastaja peab oma meeskonna endale seltsiliseks ja sõbraks saama. Uurisin seda motivatsiooniteooria poole pealt.“

Said targemaks? „Sain!“

Millega sa mind siis motiveeriksid, olen ajakirjanik, armastan teatrit ja elu, olen vana ja mul on habe? „See, milleni ma jõudsin, on, et meil peab olema huvi samade asjade vastu. Pole tähtis, kas me arusaamad põrkuvad või arvame ühtemoodi, aga meil peab olema huvi tegutseda koos. Siis on pinnas loodud. Siit edasi ei tohiks lavastaja teha selliseid asju, mis sinu huvi ja minu huvi antud protsessis vähendaksid. Nii lihtne see ongi.“

Vallo ütleb seepeale, et lavastaja peab näitleja oma liitlaseks saama. „Lavastaja ideed saavad väljenduda ainult näitlejates või trupi liikmetes. Lavastaja ise lõppfaasis lavale ei astu, midagi ei tee.“ Klaudia vaatab mehi lahke pilguga ja ütleb: „Näitleja seisukoht siin on: usalda, aga kontrolli.“

Katrin on kursuse kahes diplomilavastuses teinud kaks meeldejäävat teenijanna rolli. „Neis etendustes kuninganna rolle ei olnud… Ma ei tea, kas mind motiveeriti nende tegemisel. Ma leian, et näitleja peab ennast ise ka motiveerima. Kui antakse mängida teenijaid, siis tuleb need endale huvitavaks teha ja teistele huvitavalt siis ka esitada. Leida see suhkrutükk üles.“

„Näitleja ei pea tundma, et tead, nüüd motiveeritakse. See on ametioskus, mis lavastajal peab nii või naa olemas olema. Mitte, et tuleb kommiga kogu aeg,“ lausub Kristian. Ja Klaudia ütleb: „Motiveerib see, kui lavastaja teab, mida ta teeb. Et tal on oma idee, sa näed silmist, et inimene tahab midagi öelda, et tal on mõtted…“

 

Teater kui tunnete kunst

Kõik ses vestlusringis ütlevad, et Kultuuriakadeemias õppides oli inspireeriv ka see, et nad õppisid kõrvuti teiste looverialade inimestega ‒ tantsijate, muusikute, valgustajad ja lavastuskorraldajad… Nad õppides tegid ise heli ja valgust, avastasid, õppisid… Multifunktsionaalsus?

Naljanatukeseta küsin Klaudialt, mis teatrist kunsti teeb. (Ülejäänute naer kestab pahvakutena pikalt.) „Ma võin äkki grimmist veel rääkida,“ kogeleb Klaudia. Kõik poisid ütlevad seepeale, et nad tahaksid nüüd teada, mida Klaudia arvab, ja vaatavad talle nõudlikult otsa. (Pikk ja kandev paus.)

„Ma ise tahaks ka seda teada. Mis kunst on? Mis teater on?“ ütleb Klaudia.

Te olete seda ju neli aastat mõelnud ja õppinud või…? „Ma usun, et meis on praegu palju raamatutarkust. Selliseid jutte räägitakse ikka vähe vanemana, kui raamatu- ja teiste tarkusele lisandub oma arvamus.“

Kuidagi tunnen siin taas soovi koos nendega mõelda, mitte vaid selle loo tarbeks.

„Ma ikkagi vaid tunnen praegu, et teater on tunnete kunst. Ja kui teatrisse minnakse tundeid otsima, enda tundeid üles äratama, siis, kui seda oskaks, kui selle kätte saaks, siis äkki ses on juba kunsti!?“ ütleb Klaudia ootamatult. Poisid noogutavad. Selleks, et äratada publiku tundeilm, peavad näitleja ja lavastaja tunded üliärkvel olema.

Ja siis me arutame, et rolli luuakse läbi näitleja, et igas rollis on suur osa seda mängivast inimesest ja et peab olema aus. Kui oma hing saab puudutatud, siis puudutab see ka teisi…

Imre küsib äkki ülitäpselt: „Kas teil laval tuleb seda ette, et tegemist on mänguga?“ Klaudia noogutab, Katrin ütleb, et vahel on, siis, kui roll hästi omaks saab hetkeks.

Imre: „Mina mõtlen, et mõnikord tuleb ka natuke petta. Selleks, et ennast säästa.“ Ja Imre lõpetab selle jutu mõttekäiguga, kuidas vahel on niru tunne siis, kui ei anna endast laval kõike. Et publikut ei tohi petta.

***

Kusagil me pika vestluse kestel räägime veel sellest, kuidas juba homme ei ole me need, kes olime täna. Ja sellest, kuidas nad ei taha täiskasvanuks saada… (häbi, täiskasvanud!).

On teatud isiksuslikud jooned, mis elule ka laval värvi annavad palju rohkem kui käsitööoskused, mille omandamine on jõukohane paljudele. On hämmastav, kui valdavalt Viljandis n-ö omapäi õppima jäetud ja nüüd lõpetav kursus sellist isiksuslikkust kannab.

Vallo Kirs teeb juba proove augustis Vargamäel esietenduva lavastusega „Vanad ja noored“.

Ugala terrassi vestlusringis osalenud noored olid muide kindlad, et koos õppimine neid kõiki kord erinevates ülesannetes ja kooslustes taas kord kokku viib.

 

Etenduskunstide osakonna IX lend*

 

Lavastaja ja näitleja erialad (lõpetaja saab mõlemad paberid):

Vallo Kirs – Ugala teater, näitleja

Marika Palm – Ugala teater, näitleja

Adeele Sepp – Ugala teater, näitleja

 

Harrastusteatri juhi ja lavastaja erialad:

 

Siim Maaten – vabakutseline

 

Näitleja eriala:

Maaja Hallik – vabakutseline

Saara Kadak – Rakvere teater, näitleja

 

Katrin Kalma – vabakutseline

 

Kristian Põldma – Ugala teater, näitleja

Jaanus Tepomees – vabakutseline

 

Klaudia Tiitsmaa – Ugala teater, näitleja

Hendrik Vissel – vabakutseline

 

Imre Õunapuu Rakvere teater, näitleja

Rait Õunapuu – Ugala teater, näitleja

 

Järgmisel aastal lõpetavad (vahele tulnud ajateenistuse ja soovi tõttu olla, õppida Londonis):

Otto Kosk – lavastaja eriala

Artur Linnus – näitleja eriala

 

• Rasvase kirjaga rõhutatud lõpetajad on need, kes osalesid vestlusringis.

 

 

Üheksanda lennu maailmatajust

Ugala teatri loominguline juht Margus Kasterpalu:

Kui ma oma eriala pealt mõtlen, siis on nad nagu kirjandusrühmitus Siuru, väga erinevad andekad mehed ja tüdrukutel on kõigil midagi Marie Underlikku, mis mehi nende ümber koos hoiab, inspireerib ja luua laseb. Vahva seltskond.

Selleks, et iseloomustada tervet kursust, peaks neid paremini tundma. Ma nendega ikka vähe olen rääkinud muust kui teatrist. Ma ei saa väita, et neid inimestena tunneksin. Aga sellega, mis nad ise oma kursusest arvavad, olen nõus küll: et nende kursus koosneb erinevatest inimestest ja sellist terviklikku kursuse kambavaimu neil ei olnud. Nad ongi hästi erinevad inimesed ‒ ma olen vaadanud, et see on tõsi. Mitte ainult andelaadilt ja sellest, kuidas nad laval on, vaid ka selle poolest, kuidas nad maailma tajuvad või kuidas mina tajun neid maailma tajumas. Nad ei ole rühmitus või põlvkond, kellele saab mingit hõlmavate joontega iseloomustust anda. Ma arvan, et see on hea.

Ülesanne, mille endale püstitasin salamisi, et osa sellest kursusest Ugalaga siduda, anda neile selliseid töid, kus nad on trupiga seotud ja ei tee kaasa ainult diplomilavastustes koos kursusekaaslastega, on andnud tulemusi, nad ei tule eraldiseisva omaette tervikuna, vaid liituvad olemasoleva trupi ja teatriga.

Mulle tundub see heas mõttes õhuke veelahe: ühest küljest ei ole neil vist soovi ja tahtmist otseselt sulanduda, oma noort mina täiesti ära kaotada, aga neil ei ole ka selget sihti või huvi sellesse klammerduda ja ennast vastandada. Vastanduda traditsioonilisele olemasolevale Ugalale. Ja ma arvan, et see näitab ennekõike küpsust. Nad võivad mingil hetkel minna eri suundadesse, aga seda, kuhu, täna veel ei tea.

 

 

Mis on kursuse “ei saa mitte vaiki olla”?

Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna juhataja Kalju Komissarov :

Me teise aasta sügisel lihtsalt pikalt rääkisime, analüüsisime tekste ja elu. Ja vaat siis, seal hakkas asi pihta, läks püss lahti. Minu meelest oli teise kaasta lõpuks selge, et nendest lastest võib midagi saada ja tulla.

See seis, et kuus neist sattusid Ugala teatrisse… kõik sõltub sellest, kuidas nad vastastikku üksteist hoiavad, aga see annab alust mõõdukaks optimismiks. Mul on alati lendude puhul olnud tähtis see, kui palju seal on või kas üldse on seda lavastaja ainest. Selliseid, kes suudavad oma ümber olevat maailma tajuda, seletada ja korrastada. Sellel Viljandi üheksandal lennul vedas, neid oli kolm ja kõik nad on Ugalas tänaseks ‒Adele, Maarika ja Vallo. Peale selle on veel Siim. Tahan öelda, et seda ainest, mis mind alati huvitab, sel kursusel oli. Lisaks noormees, kes jättis lõpetamata, sest oli vaja Inglismaal istuda pikalt. See on selle kursuse õnn ja eripära mu meelest, et neil sellised inimesed õppisid.

Minu töö ja põhimarss kursustega on alati kaks esimest aastat, hiljem tegelevad nendega teised. Noortele tulevastele lavastajatele peab andma võimaluse lavastada, et nad saaksid õppida, harjutada, eksida, peaga vastu seina joosta, no nii need asjad käivad. Mul on tunne, et selle võimaluse nad koolis said, see oli neil kõigil olemas. Nad ostsid endale etenduspaiku ja… aga need on kõik tavalised rutiinsed teatrikooli tegevused.

Mille poolest tänased teatrikooli tulejad erinevad varasematest? Nad on vanemad, ei tule kõik kohe keskkoolipingist. Käiakse enne kusagil midagi maailmas vaatamas ja proovimas. Väga paljud on välismaal olnud, see on nagu mingi tunnus.

Selle üle saab alati iriseda, et nad kuradid ei ole suurt lugenud midagi. Väga raske on siis ühist keelt leida klassikalise kultuuri näidete pealt.

Selle viimase kamba puhul nagu hakkas tööle see, mida ma olen kogu aeg üritanud fookuses hoida. See on seesama, mida Vallo Kirs oma lõpukõnes ütles. Mul käis jõnks läbi, ta pani seal lausa sõna sõnalt… mis asi on see, mis teile tähtis on, mis on see, mille poolt või vastu te olete, mida te kaitsete… Kuidas te elate selles maailmas, kuidas te ennast kehtestate, kes te siin olete? Olete te sellega siin rahul või tahate siin midagi muuta?

Ma aegajalt korraldasin nendega selliseid mõttetalguid või rääkimisi. See oli Vallo kõnes sees ja kaudselt sees kõigis nende iseseisvates töödes ehk ka. Impulsside rida, mille poolt ja mille vastu, mida armastab ja mida vihkab. See on ju sama asi, mis teksti sa valid, mitte lihtsalt, et aa, see pool lehekülge, selle ma võtan, vaid et iga valitud tekst on sinu visiitkaart, mis tähistab seda, kes sa oled, mis sulle tähtis on. Näitab seda, mis on see, mis on sinu “ei saa mitte vaiki olla”. Selles suhtes on nad avarad, lahtised ja kontaktialtid.

Mõtlesin sellele, et oleks neil õnne. Tuli meelde, kuidas Volli Panso seda meile ütles, ikka mitmele tüübile. Tema küll ei öelnud kunagi sina, vaid teietas kõiki… “et teil õnne oleks”… Siis tundus see kuidagi veidi imelik ‒noored inimesed, mis õnne siin vaja, kui oledki õnnelik. Aga nüüd mõtlen niisamuti. Nad on väga võimekad inimesed kõik. Olgu neil õnne, siis on kogu kamp paigas.

 

Pildiliselt mõtlejad

•Meil on teistmoodi vastuvõtuoskus, see kaasneb üleskasvamise kogemusega. Kui vanem inimene küsib, kus te seda või seda teate, siis me saame öelda, et panen pildi kokku sellest, sellest ja sellest… Küsimusele, mis see tähendab, võib-olla ei oskagi vastata. Oleme pildiliselt mõtlejad ja ei oska asju verbaalselt ehk seletadagi.

•Iidoleid ei ole. Püüame leida endas orkestrit, ei mängi ainult üks pill.

•Põhiline on eelkõige… h arida oma südant ja siis elada edasi seda kuulates…

Allikas: kursuse esindajate vestlusring