Märkimaks Tammsaare ja Nüganeni ja Linnateatri uhket olemist ja vabariigi 91. sünnipäeva auks samuti, ilmutab Teatritasku 2008.aasta 5. juuli Teatrikülgedel ilmunud loo.

22 tundi väldanud tõe ja õiguse otsimine Vargamäel kinnitas: vaimne pingutus vastupidiselt füüsilisele ei väsita, vaid kirgastab. Ütlesin ühel etenduste vaheajal naabermaakonna ajakirjanikule, et see, mida Vargamäe teatriepopöa 2008 mu jaoks tegelikult tähendab, selgub ehk mõne päeva pärast. Sellepärast ütlesin, et ei tahtnud oma tundeid paari tavalise pealiskaudse kiidusõnaga lörtsida. Kolm lavastust ühena toimis juba. Nüüd on see siis käes. Möödas on need paar päeva, et enda jaoks tõde ja õigus selgeks mõelda – maailma, teiste ja enda oma. Üle pika aja on toimetusest koju kõndides tuju kehvapoolne ja see on leebe hinnang mu olemise kohta, et teaksite. Püüan analüüsida, miks.

 

Inimesed on Tammsaare ajast veel silmakirjalikumaks muutunud

Vargamäel nähtud „Tõe ja õiguse“ valguses tuleb tunnistada, et veel vähem kui varem tahan teha tööd eesmärgiga teenida raha. Teha, kirjutada ükskõik mida, kui aga selle eest makstakse. Jookse lati alt läbi ja tee see nägu, et kõrgus on ületatud! Milleks, kelle jaoks? Teisi pettes petad iseennast ennekõike. Tammsaare kinnitas mu varasemat teadmist, et elada tuleb endale. Siis ehk armastavad sind ka teised, kui iseennast armastad. Tammsaare kinnitab – jumalat ei ole, tema peale ei maksa loota siin ilmas. Mis õnn on? Küsimus, miks elu, miks just selline, ei anna asu… Soov mõista ühendab Tammsaaret, Nüganeni ja neid näitlejaid, kes Vargamäel (siinkohal ei leia ma õiget sõna) elasid, mängisid, olid ja otsisid. Tunnen teravamalt kui varem ära väikesemagi silmakirjalikkusse. Tänaval, toimetuses, leheloos, pilgus, enda peas, mõtetes. Vale on moes, nimetatagu seda siis kuidas iganes. Inimene, homo sapiens, on tänaseks kujundanud sootsiumis sellised reeglid, kus ausus ei maksa enam. Kui pole vahele jäänud, pole varas. Tahaks karjuda, et nii ei sobi, inimesed! Ometi jätan koos teistega oma tõe enamasti välja ütlemata. Põhjenduseks paremal juhul, et ei taha kedagi solvata. Halvemal juhul mõeldes pragmaatiliselt – äkki on mul seda suhet vaja kunagi. Solvumine, ehkki tõe ja õiguse pärast, segab elamast. Teravalt tunnen võltsnoote kõikjal. Tunnen, kuidas kuulamine, jah, ka ärakuulamine, ei tähenda mõistmist ja mõista tahtmist, kuulamist sugugi. Seda, et parnassil on näivus vaid, et reaalne tõhusus hakkab maksma alles pärast paljude taguotsade lakkumist, seda tean ja näen. Prassimine ja sambakarneval kestab Põhjamaa valges öös. Nähtud Tammsaare valguses ei tähenda see, kuidas sa elad, suurt midagi. Sügavamale vaadates aga… Lõpp on ju vaikus nagunii. Tajun, kuidas mu Vargamäel nähtust kinnitust saanud ja varasematest kogemustest kantud ideaale otsivat mõtlemist ükskõiksusega põhja lastakse isegi siis, kui see mind otseselt ei puuduta. Maailmal lastakse olla võlts ja vale. Soov muutuda paremaks, targemaks, sisulisemaks, mis võiks ju olla inimese eesmärk siin ilmas, sumbub sekeldamisse. Paremal juhul ollakse hooliv vaid sõnades. Mõtlemist valitsevad klišeed. Täiskasvanuks saamise soov ei tule meelde isegi siis, kui eluaastad seda lausa nõuavad. Selle asemel, et elada, otsitakse vabandusi, miks see ei ole võimalik. Ja loll, kes vabandust ei leia. Nõutuks teeb. Kuidas elada nii, et minuga ei manipuleeritaks? Kuidas elada nii, et mitte olla manipuleerija? Kuidas teha kompromisse ja mitte minna vastuollu iseendaga? Kozma Prutkov ütles vist, et kui tahad olla õnnelik, siis ole. Olen õnnelik, et nägin Tammsaaret just nii nagu see oli Vargamäel: inimese elu – teekond. Kunsti, sealhulgas ka teatrikunsti üks ülesanne on äratada inimestes argipäevades kaotatud tundlikkus. Elmo Nüganeni Vargamäel näidatud triloogia tegi seda ülivõimsalt. Usun, et mitte vaid minuga. Vargamäel nähtu selgitas taas teadmise, millega inimesed läbi sajandite ennast on lohutanud: ehk saab elu mõte selgeks vahetult enne surma. Hetk enne igavest ja lõplikku lahkumist. Jääb küsimus, mis mõte sel teadmisel siis on?

Härra Maurus- Aivar Tommingas

Ammu surnud ema vaatab pealt

Mari – Epp Eespäev.

 

Arvan teadvat, mida Elmo Nüganen mõtles, kui pani “Karini ja Indreku” lavastuses Mari mängiva Helene Vannari viieks tunniks lavaserva istuma ja maise elu möllu jälgima. Raske öelda, kelle ees me elades rohkem vastutame, elavate või surnute ees. Aga läinud käivad meiega kaasas nagunii. Mõtetes. Kukenoosi viljakuivatisse ehitatud Mauruse kooli kapi otsas passisid inimeseks saamise, armastuse ja elu õppimise lugu kipsist Goethe ja Schiller. Koos Puškini portreega jõudsid me minevikus kultuuri määranud märgilised võõrad mehed „Wargamäe wabariigi“ sõjaväljale vedelema, koos muu mõisatest kokkukahmatud röövsaagi, diivanite, peeglite ja tšelloga. Külli Teetamme mängitud Ramilda Maurus ütleb Argo Aadli Indrek Paasile: „Mina ei taha Saksamaale sõita, sest Goethe on juba surnud.“ Eks Indrek muidugi ootaks, et tüdruk tema pärast ära sõita ei tahaks. Aga Ramilda retoorika on kõrgem, kas see laps sisimas mõistab, mida ta suu ütleb: vana mehe Goethe nägemine oleks parem kui mis tahes sanatoorium, et sellepärast võiks minna ilma otsa kas või ja tagasi tulla tervena. Usun, et sama asja pärast tulevad eestlased Vargamäele ka täna. Et ilma otsa minna. See eelkirjeldatud stseen mängib mõtetes kaasa tunde hiljem, kui Eesti naiste seltskond Karini ja Indreku loos soosse ehitatud linnas labast vemmalvärssi korrutades üht last meheks sündima sõnub ja siin massi jaoks luuleks peetavas keeles selle meheks sündinud lapse kõhtu ravib. Laps loomulikult sureb labasusest. Ja veel üks mälusse salvestunud pilt teiste samaväärsete seas. Epp Eespäeva Vargamäe Mari tulemas kahe kepi najal üle põllu. Filmilik, panoraamne, teatraalne, aeglane – nagu elus. Mari tuleb poega paluma, et see ta valudest päästaks igaveseks. Mari tahab ennast poonud Jussi kõrvale, surnuaia müüri taha. See on pikk tulemine. Ema tahab, et poeg ta tapaks. Taas hakkab etendusi järjest vaadates kaasa mängima see, et mõni tund pärast Mari tähendustest tiinet üle välja kõndi on sama näitleja hoopis proua Köögertal. Pankrotist kasu lõikava ärimehe ilueedist armukest pidav naine. Ammu surnud Mari aga istub raudteejaama nurgas ja vaatab pealt.

 

Kolm jalga maad ja taburet

 

Pearu – Aarne Üksküla ja Indrek – Alo Kõrve.

Kolme jalaga taburet, millel istub oma koolis Aivar Tomminga härra Maurus. Kas ta just sellel istudes nii ütleb: „Härra Maurusel pole aega, sest tema on vana. Vanadel pole kunagi aega, surm seisab nende ukse taga. Sellepärast ruttu!“ See taburet on tunde hiljem Aarne Üksküla Pearu Muraka käes, kui too tuleb (ka see Pearu tulemine on tunde kestev ses etenduses – algab algusest ja lõpeb lõpus), et „reakida“. Hella ja karedat juttu sellest, kuidas tema vingamehe Andrese poeg teda naabri-isaks kutsus ja mida see kõik tähendab. Vanade meeste mitmekihiline tarkus on ses monoloogis. Miskipärast on seda kuulates tunne, et nõnda võiks rääkida hoopis Tõnu Kargi Vargamäe Andres. Tema on aga vahetult enne seda Pearu kolmjalg-monoloogi klaarinud tühjal väljal arveid Jumalaga. Röökinud, sosistanud, palunud ja neednud teda omas alanduses. Pearus on Andrest ja vastupidi. Ja on härra Maurust… Seesama kolme jalaga pink ei mahu lõbudesse mattunud linna glamuuri ja trendi, pole veel moes ses ühiskonnas, kus surnud lastest paraadportreede maalimine staatuse märgiks saab, kui raha seda soovib.

 

Elu rööpad ja veart kell

 

Nüganeni lavastajatarkus kolme Tammsaare juures on, et ta laval rööpad paika seab. Siis laseb tegelased mööda neid rööpaid käima, jooksma, istuma ja mõtlemagi. Maised sekeldused on rööbastel ja siis sähvatab vaimuvalgus teatris nagu elus. Lööb välkugi selgest taevast. Usk ajab inimesed hulluks, usk kasvatab Tiinale jalad. On selge, et paralleelsed sirged ristuvad. Mauruse kooli klassipinkidel on rattad all ja neist moodustub selle lavastuse põhikujund püha õhtusöömaaja laud mõne hetkega. Kord ja kaos on teineteisele lähedal, olgu vahemaa nii suur kui tahes. Evangeeliumide järgi räägitakse viimase õhtusööma ajal lauas muu hulgas äraandmisest, igavesest elust ja armastusest. Söögilauast saanud koolipinke pekstakse vahel joonlauaga. “Wargamäe wabariigi” eeslaval tribüünide ees liiguvad rööbastel platvormid. Nagu rööbasteel ikka, ei saa platvormid, me jalgealune, oma sirgelt teelt kõrvale kalduda. Inimesed saavad sõidu algusest lõpp-peatusesse liikuvast vagunist maha hüpata, kui tahavad. Saavad kõrvale kalduda, peatuda ja peatada sünni ja surma vahel, teha keerdkäike, ka rööbastele tagasi astuda. See tee ei pruugi olla sirge. Karini ja Indreku loos on lätlasest lavakujundaja pannud laval rööbastel liikuma platskaartvagunite pingiread. Taas kord saavad need pingid liikuda joonlauaga tõmmatud joonel. Üksikud pingid kohtuvad, keegi lükkab neid lahku. Kuidas on inimestega pinkidel? Mis lükkab ja kes tõmbab? Lavastaja Nüganeni, täiskasvanud inimese täiusetaotlust iseloomustab hästi Wabariigi-etenduse teise vaatuse alguses kaugelt kostev Järva-Madise kiriku kell. See kell lööb ja heliseb. Pealtvaatajate ees seisab mees (Erik Ruus) ja loeb dokumenti, kuiva, sirgjoonelist, lõplikku. Loeb nimesid, 1905. aastal revolutsioonisündmustes langenute nimesid. Nimede taga on inimeste elu, saatus. Seda kiretut lugemist saadab kella kaja. Just sealt üle soo kostab see, kus tean olevat kiriku ja kellad, millest “Tões ja õiguses” ikka juttu tehakse. Elmo Nüganeni teatrimänge tundub rahuldavat vaid see, mis on päris. Ta laseb kella heli viia kaugele rappa, et tekiks illusioon. Nüganen laseb publikul kuulda Madise veart kelli veel reaalsemalt kui elus. See on üks näide vaid, täiuse taotlus kannab etenduste igat hetke. Kordagi ei ole märgata minnalaskmist ja kui, siis on see rõhutatult taotluslik. Kui Ramilda laval valetab, siis on see vale nii usutav vale, et paneb külmavärinad seljal jooksma.

 

Lavastaja laseb näitlejatel mängida

 

Pisut imelik on nii kirjutada, aga Elmo Nüganeni Tammsaaret mängima valitud näitlejad tahavad mängida. Kohe kõik, ja kõikidele näitlejatele, kes mängima valitud, antakse võimalus. Laval ei ole juhuslikku, on trupp. Vargamäel nähtud kolmes Tammsaare/Nüganeni loos ei ole ühtegi nõrka, ükskõikselt tehtud osatäitmist. Need näitlejad, kes on saanud publiku silmis oma au ja kuulsuse suuresti tänu televisioonile ja kinole, üllatavad erilisusega. Rain Simmul ja Allan Noormets – õpetajad Slopašev ja Molotov. On huvitavad, on elus, on purjus, on vaimustunud ise ja vaimustavad vaatajat. On erilised ja tähenduslikud oma lavaelus. Nähtud etenduste reas otsisid kõik lavale astunud näitlejad oma tõde ja õigust ja ei teinud seda mängult vaid. Nüganeni näitlejate mängus on olemas see kiiks, mis teeb hea veel paremaks. Lavastaja tarkus on, et ta trupil laseb eri tegelaste osad suureks toetada, võimendada, rõhutada. Aivar Tommingas tõuseb Maurusena suurte näitlejate parnassile. Seda, et ta hea on, teatakse nagunii, aga et nii hea, seda minge ja vaadake. Näitleja saab suureks mängitud osade kaudu. Oleks lavastajatel vaid sellist silma, et näitlejat näha. Nüganen õnneks näeb.

Päike loojus pärast Vargamäe vabariiki nõnda.

 

Tammsaare ja Nüganen armastavad naisi

 

Krõõt, Mari, Karin, Tiina… millised naised! Elmo toob “Wabariigis” lavale uue meelde jätmist vääriva näitleja, Kristit mängib Ursula Ratasepp. Patsijuppidega plika, ilmselt ka elus, aga kõik märgid näitavad, et see on uus tulemine. Plika kõrval on targa näitleja Maria Klenskaja proua Kuusik, supikausi ja lusikaga. Aleksander Eelmaa raamatupidajast Bõstrõi, taas tuleb siin kiita Tammsaaret, kes raamatupidajast mehe selle üle arutlema sunnib, miks teda keegi ei karda. Naljakas mõelda täna. Sass on meisterlik ja Maria niisamuti. Nüganen lavastajana ei raiska näitlejaid. Auväärne on, et õpetaja Nüganen oma õpilasi, Hele Kõret Karinina ja Evelin Pange Tiinana, Kroonika sisekülgedelt teatriajalukku juhib. Maitsev ja maitsekas on see, mis Vargamäe lavadel sünnib. Siinkohal on paslik kiita naistele sekundeerivaid mehi, kohe kõiki, lisaks eespool nimetatutele. Indrekuid on Vargamäel neli, neil pole just väga kerge olla väliselt värvikas, Tammsaare on nii tahtnud, et Indreku maailm rohkem siseilm on kui väliselt särav. Indrek Sammul seal soosse ehitatud linna eeslaval ilmsesti Dostojevski „Kuritööd ja karistust“ lugemas ja oma nii luust ja lihast naise sekeldamist mõista tahtmas – need silmad ja see vaid näos peegelduv monoloog on meeles. See, mis laval sünnib, on armastus ja sellest tekkiv valu vaid.

Hommik rabas. Karin Paas – Hele Kõre, Indrek Paas – Indrek Sammul… 

 

Papist kell ei helisenud

 

Hommikune „Vargamäe kuningriik“ eelneva valguses mu jaoks ei kõlanud seekord. Liialt palju oli publikule meeldida tahtmist. Vaid Märt Avandi Indrek kõlas eelnevate Indrekutega kokku. Kerge tal ei olnud, ei lava-Indreku, ei näitlejana. Miskipärast jäi Madis Kalmeti vana Andrese kepp, mis elu lõpus käimisel toeks, lühikeseks sõna otseses mõttes. Küll kõlas sellel teekonnal minuga kaasa ühel vaheajal kavalehelt loetud selle lavastuse lavastaja Jaanus Rohumaa lugu „Kivist kirjanik“, muu hulgas on seal kujund „mina ja minu lumivalge vanaisa“. Tammsaare kirjutab „Tõe ja õiguse“ viiendas osas elu lõpetava eesti talumehe Vargamäe Andrese suhu ja pähe muu hulgas sellised mõtted: „Varemalt Andres kartis, et jumal teab, mis sünnib Vargamäel või mujal maailmas, kui tema siin enam ei ründa, aga nüüd on ta ära näinud, et ründa või ära ründa, ilm läheb ikka oma rada ja ta ei lähe kunagi sinna, kuhu sina tahad teda lükata, sest tuhanded teised lükkavad või kisuvad teda igaüks oma poole või oma tahte sihis ja nõnda tammub ta kas hoopis paigal, nagu sõtkuks saue, või ta käib nagu eksija ringi ning huikab.“ Nii suurelt mõtles talumees sada aastat tagasi, elu lõpetades. Siinkohal tuleb teha sügav kummardus kõigile neile teatriinimestele, kes seda Vargamäel aitasid meelde tuletada.

 

Vargamäe etenduste teatrilised. Kõik fotod tegi Viio Aitsam.