Roman Baskini lavastatud ja Gabriela Liivamägi ülespildistatud “Hamleti” eelugu, kabinetiistungid, matused… väärib suurt fotonäitust, seal on dramaturgia sees vägevalt. Alljärgnev lugu ilmus esmalt Maalehes.

 

Hamlet – Üllar Saaremäe.  

Aeg liigestest on lahti, neetud rist, ja teatrilt suves nõuab paikapanemist.

Pärast „Hamleti“ esietendust Rakvere linnuse jubedast, lausa eluohtlikust kivitrepist alla turnides mõtlesin, et ei lähe tuttavatele tegijatele õlale patsutama. Mitte sellepärast, et poleks põhjust olnud. Lihtsalt see peegel, mille Roman Baskin koos näitetrupiga paariks tunniks publiku ette asetas, oli liiga kõver, et rõõmustada.

Lavastuse kavalehel on kirjas, et tegevus toimub Taani võimupartei peakorteris. Kui oleks suutnud etendust vaadates ennast Taani riiki (kus “miski mäda”) mõelda, siis ehk oleks läinud.

Mida oleks ütelnud

Oleksin Hamletit mänginud Üllar Saaremäele käe pihku pistnud ja öelnud, et, jah, sa mängisid sellise palavikulise valu temperatuuril, et kohati tekkis kahtlus, kas sa mitte hullu mängimise asemel tõepoolest hull pole või hulluks ei lähe, et selline alatus kuhu sa (me) oleme sattunud nõuab vastuhakkmist tingimusteta. Ja ole meheks selle eest, et julgesid olla mängus, oma vastuhakus, nii kirglik.

Claudiust mänginud Taani partei kuningale Indrek Saarele oleks öelnud, et see, kuidas sa seal kõrgel rõdul pärast Poloniuse surma tuntud monoloogi („Mu süü on jälk, ta lehkab taevani, tal lasub iidseim kõigist needustest – oo vennatapp!“) ütlesid, pannuks üle selja külmavärinad jooksma, kui mõelnuks end Taani riiki, aga sina ütlesid selle võtmes, nagu oleksid sa Eesti opositsioonipartei üks liidreid ja harjutaksid enne kaamerate ette astumist, kuidas rahvast nii kaugele saada, et su parteist saaks võimupartei ja sinust üks selle juhte. Ja vaimustuse külmavärin muutus kuidagi kohatuks nagu like märk Feissbookis oksendama ajava pildi või argise olukirjelduse all.

Tead, Roman, oleksin rääkinud lavastajale, see, kuidas sa lahendasid 21. sajandi argioludes „Hamleti“ finaali ‒ kõik surevad veheldes, selle peale annab tulla… Muidugi oleksin kiitnud ka etenduse proovide ajal arvuti vahendusel minuni jõudnud pildirida armunud Hamletist ja Ohpheliast merekaldal ja külateel. Ja seda pilti, kus Peeter Tammearu Polonius on koos oma lastega, pisikese Ophelia ja Laertesega. Matusepiltide rida ka. Sest sellega, lisaks kõigele muule, mis lavastuses, tuletati ju meelde ammu unustatud teatritarkust, et oma osa tehes peaks näitleja teadma või mõtlema välja oma rolli eluloo ehk selle, mis selle tegelase elus oli enne ja mis saab pärast laval olemise viivu ‒ see teeb osalise elusamaks.

Kolm pilti- Polonius lastega, Ophelia ja armunud Hamlet, Esimene muusik ja ta kaasa – sünnib Hiirelõks.

Horatiot mänginud Eduard Salmistult oleksin pärinud, kas ta ka elus arvutitest oma hõbekohvri mäluketastele informatsiooni tõmmata oskab. Ja muusikutele, Tõnis Mägile ja Kärt Johansonile oleksin soovitanud nende esinemiste järel kostnud vaheaplauside peale ikka lisalugusid teha, nagu kombeks… Kui see kõik oleks olnud Taanis, kus miski mäda…

 

See polnud Taani riik…

Aga mina tean hoopis, et Taanis on täna parem ja eestlased, kes saavad, lähevad sellele maale ära oma õnne otsima. Laval näidatav oli näpuga näitavalt Eesti argipäev ja Baskini kokku kutsutud peeglimeistrite tsumft sai valmis tõtt rääkiva peegli. See pilt, mis peeglist näha, oli väga kole ja kõver. Ei saanud ma pärast etendust lavatagusesse siseneda, valetades endale, et ega näitlejad ja lavastaja siis mind ei mõelnud, vaid pigem mu pinginaabreid ses saalis, neid riigikogulasi kindlasti ja kõiki teisi peale minu… Ma seekord jälle, ei tahtnud mõelda ja käituda nagu igaüks.

Nii nagu Hamlet küsib oma “Olla või mitte olla” monoloogis, tekkis mus küsimus, mis saab edasi, mis pärast tuleb? Homme? Vaatame ära, rõõmustame, kallistame ja musitame ja elame edasi oma heaolust raasugi loovutamata tuleviku tarbeks ‒ pääsemise eest lubame kirikule kroonlühtri ja siis unustame küünlagi viimata.

Jah, see mis tuleb pärast, paneb mõtlema. Kas üldse on võimalik olla täna aus ja seejuures ka ellu jääda? Baskini „Hamlet“ näitas, et pole. Eriti absurdne, ja täpselt 21. sajandi väljapääsmatust teades, oli näidendi kõikide 400 aastat tagasi kirjutatud tegelaste õhkamine Jumala poole.

 

Kõik otsivad väljapääsu

Kui nüüd asetada eelkirjutatu foonile 2013. aasta suvel Eesti eri paigus näidatav, just sellel suvel valminud lavastused, otsitakse neis kõigis erinevate lugude kaudu tõde ja õigust, väljapääsu lõputust pettusest, tasakaalu, väärikust ja miks mitte elu mõtet. Noored, Hendrik Toompere õpilased Viinistul igavese igavikulise mere ääres naeravad välja argielu rutiinsuse ja iseenda sellega kaasaminemise. Nad unistavad, et inimene saaks lahti selle konksu otsast, kus kõige tähtsam ei ole enam see, et keegi sind armastaks, vaid see, et oleksime üldse ise võimelised armastama kauplemata, tingimusteta..

Rakverest mõned peatused edasi, mahajäetud Tapa jaamas mängitakse näidendit „Titanicu orkester“, kus seltskond, Bulgaaria autor on nad küll nimetanud paadialusteks ja elu heidikuteks, ootab rongi, mis neid päästaks. Sellised elu heidikud oleme me kõik vähem või rohkem. Oleneb südame suurusest, kas julgeme seda tunnistada.

Tapa jaama taga, peale Titanicu etendust. Näidendi autor bulgaa

rlane Hristo Boytchev koos Andrus Kivirähki, Hendrik ja Vika Toompere ja Ervin Õunapuuga. Foto: Viio Aitsam

 

Lavastaja Madis Kalmet on loo sesse müstilisse mahajäetud jaamahoonesse sobitanud ja näiteseltskonna nii mängima saanud, et ei tule pähegi ennast neist „elu heidikutest” paremaks pidada. See valgus, need sõnad ja mõtted on teater, on teine reaalsus ja on argipäev. Rongid kihutavad mööda päriselt, aga see, mis päris, elab mahajäetud jaamas tehtavas teatris…

Ses lavastuses teeb Argo Aadli suurepäraselt mängitud Harry inimestele selgeks, et kui me iseennast inimeseks ei ehita, siis kaome ära. Põgenemine teise reaalsusesse, abiks alkohol, ei ole väljapääs. Põgenemine religiooni, uskudes, et elu algab pärast surma, on enesepettus…

 

Pigem otsi ennast

Kutsub ja heidab varje.

Mitte just kaugel Tapa jaamast, Albus Kukenoosi vanas aidas mängitakse „Prohvet Maltsveti“. Maltsvet ise lavale ei tule, küll on kohal aga usuhullusest segaduses tegelased, kes oma värvikirevad elurõõmsad triibulised mantlid ümber keeravad, et mustas üksteisele sarnaneda, kõrgeid käske ja keelde järgides. Nagu lavastaja Ingomar Vihmarile omane, avab ta ka seekord vaatajatele ukse, laseb heita pilgu kummalisse maailma, ta ei anna mulle tundub, et meelega, valmis vastuseid.

Kui miski seekord ses aidas inimeseks olemise suurust ülistab, siis on see kunstnik Illimar Vihmari loodud mänguruum ja helilooja Ardo Ran Varrese muusika, mis kummaliselt maisest argisusest üle on. Ja mu jaoks oli ka selles kummalises ilmas, mille näitlejad seekord Kukenoosis lõid, peidetud sõnum, et fanaatiline usk mis tahes vormis (usk parteisse, kogukonda, diktaatorisse, millisesse iganes Jumalasse, mis tahes näoga Kuradisse…) ei aita meil maa peal elada õnnelikumalt.

Pisut vägisi nüüd ehk, aga mulle tundus ja nii mulle näidatut lugesin, et see teine reaalsus on hoopis maa jõud, mis annab väge armastusele. Etendusel suunavad vahvad erinevad hernehirmutised on ju otsapidi maa see, ei ripu nähtamatus õhus. Kui miski üldse, siis just maa on elamise mõte. Linnuna lennata ka ei sa ilma maata.

Selle ja kõigi eelnevalt puudutatud lugude kuklas on väljarändamine, teekond mujale, teise reaalsusesse vms. Mitte ühegi kirjeldatud lavastuse (ega ka teiste, mida siin ruumipuudusel puudutada ei jõua) puhul ei ole autorid, lavastajad ega näitlejad kindlad, et see teine reaalsus meist kusagil kaugel paremini toimib. Pigem kombitakse teatris seda külge, et kui me miskit siin ilmas muuta tahame, algab see ennekõike meist endist.

Hulk suveetendusi on veel ees. Teekond jätkub.