Vallo Kirs, Viljandi kultuuriakadeemia 4. kursus, lavastaja

Noor lavastaja Vallo Kirs oma kasvutingimuste otsingul. Foto: Erakogu.

 

Mis teater on, miks teater on? Täna.

Ma kõlan nüüd tõenäoliselt kuidagi… Aga mis sest ikka…

 

Uni.

Mul on üks (hirmu-)unenägu. Ma seisan mingi abstraktse rahvamassi ees ja pean neile põhjendama, milleks on teater meile üldse vajalik. Kas me ei saaks ilma hakkama? Ma otsin sõnu ja sean neid kogeledes ritta… Aga sõnu on nii palju ja ma otsin neid, mis konkreetselt seda inimmassi kõnetaks. Ma tunnen, kuidas sajandite vanune kultuurikiht minu peale vaatab ja ootab…

 

Ärkan. See oli vaid unenägu. See oli unenägu, millele on ainest andnud Kalju Komissarovi erialatunnid ja tema juhtmõte: „Leidke endas see miski, mille poolt ja mille vastu te olete. Vastasel juhul ei ole teatritegemisel mõtet.“

 

Nüüd aga paar päeva tagasi helistas mulle Margus Mikomägi ja palus, et ma sõnastaksin oma mõtted teemal – „Mis teater on, miks teater on?“ Ei, ma näen ju ainult und.

Täna.

Ma usun aususesse. Ma usun, et lisaks kõigele peab ka teater aus olema. Aus kõiges. Ka kõige kriipivamates küsimustes. Üks väike vale vallandab lumepalliefektina ahela, mille tagajärjeks on alati konflikt ja lahkuminek. Nii on inimsuhetes, nii on ka teatris. Täielikku teineteisemõistmist, tõelist dialoogi ja vahetut kontakti ei saa olla ilma aususeta. Sellele kõik tuginebki.

Ma usun oma inimestesse. Ma tahaksin kõik need inimesed üles leida. Ma usun, et me oleme karjaloomad ja peame koostöös hakkama saama. Ma ei tea veel, kui suurt karja on võimalik luua. Kas 6 inimest on piisav? Või on 30 see arv, mis suudab veel täielikult kommunikeeruda? Või on täielik mõistmine võimalik ka 70 inimesega? Miks mitte? Sest minus on idealist, kes usub, et ka 1,3 miljonit tahavad ja suudavad ühisel meelel toimida ja ühtse karjana hakkama saada. Sellel karjal võiks olla ühine eesmärk või siis eesmärk seda eesmärki otsida ja…

 

Dialoogi ja õhku

Ma usun vahetusse dialoogi. Teater võiks luua vahendeid tõelise dialoogi toimumiseks.

Teater on minu meelest pelgupaik. Justnagu keskajal oli kirik pelgupaigaks neile, kes sattusid muu maailmaga pahuksisse ja põgenesid kiriku seinte vahele, et lepitust saada. Just nii võiks ka teater tänapäeval lepitust ja tuge pakkuda. Kõigis vanades ja uutes probleemides ja küsimustes.

Ja õhku! Teater toodab eluks vajalikku õhku. Õhku, mis on täis usku. Usku inimesse, usku loodusesse, usku sellesse, et sellel kõigel on mõte… Vaatan ümberringi ja näen, et „nõudlus“ selle järele on aina kasvav…

 

Uus ja vana koos

Uus ja vana peaks koos teineteist täiendama. Selleks peab olema kannatust ja oskust teineteist kuulata. Uus ärgu lärmaku ja lõhkugu ja vana ärgu kaotagu oma avatust. Kõik muutub ja on tunne justkui „kaks meesterida liiguksid vastupidises suunas. Üks rida, hall ja väsinud lohistab end välja, teine – värske ja elujõuline tuleb asemele.“ (P. Brooke) Aga lõppkokkuvõttes pole kumbki rida parem kui teine. Lihtsalt aeg käib üle ja teeb oma korrektuure. Oluline on, et jääks püsima soov teineteist mõista.

 

Teater on kohtumispaik

Ma usun püüdlusesse sõnastada ennast ja ümbritsevat selles iga päev ja tund muutuvas ajahetkes. Vahel ei ole sõna see kanal, kus mõistmine saabub. Vahel on vaja mingit pilti, valgust, viisi, žesti, lõhna. See on see, millega tõeline teater peaks püüdma tegelda.

 

Usun, et mina ja me kõik vajame, et oleks olemas mingi keiser, kes ütleb, kuidas on. Aga ükski keiser pole eksimatu. Sest ta on inimene. Aga inimene olla on põnev.

 

Teater on inimeste kohtumispaik. Teater on…

 

Vaikus pärast tormi?

 

Me elame ühel põneval ajal.

 

 

Vallo Kirs sündis 1987. aastal Rakveres.

1995 – 2007 Rakvere Gümnaasiumis,

2007 – 2009 Tartu Ülikooli Filosoofia teaduskonas, ajaloo erialal, aastast 2009 õpib TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias, Etenduskunstide osakonnnas, Lavastaja erialal.

Mängis Ilmar Raagi mängufilmis ”Klass” ja teleseriaalis “Klass: Elu pärast” Kasparit.

Ugala väikses saalis mängitakse tema ja ta kursusekaaslaste diplomietendust “Idioot”.