Sügisel saab kõik küpseks. Siin ma nüüd istun ja ei oska 2013. aasta Eesti teatrifestivalist midagi sellist kirjutada, mis kõike teiste poolt juba öeldut ei kordaks, või ei jääks pooleli.

 

Ma ei tea, kas see lugejale midagi juurde annab, aga vaatasin Tartus, kui selleks võimalus tekkis, selle festivali kuraatorit Iir Hermeliini. Ta meeldis mulle. Meeldis „Tühermaa“ etendusel Raadi kandi tühermaal asuva mahajäetud kõrge angaari tribüünil. Meeldis Tartu Uue teatri proovisaalis, kui kuulas välismaa kriitikuid teatrist rääkimas. Meeldis, kuidas kõndis läbi öise Rüütli tänava, mis algusest lõpuni oli täidetud noortega, kellest mu jaoks seekord õhkus mingit ähvardust. Meeldis, kuidas ta festivalikorraldajatest puupüsti täidetud kohvikus istus lastenurka, imepisikesele toolile.

Iir Hermeliin.

Ta jäi mulle silma. Ma vaatasin teda, ei vahtinud. Ma märkasin ja märkisin mõttes, et isiksuse võlu kiirgab ka sõnadeta. See naine on elus elus. Nendes ettearvamatutes ruumides, kus ta ootamatult mu silmade ette jäi.

Pressiteadete omadus on, et nad võtavad kokku või annavad teada sellest, mis tehtud, mis teoksil. Selle, mis nüüd tuleb, koostas Katrin Maimik. Ka selles naises on mingi omapära, isiksuse jooned, mis teda teistest pressiteadete koostajatest eristavad. Ma nopin alljärgneva oma arvutist ja arvan teadvat, mis tundega see on kirjutatud.

 

Järgmise Draama festivali kuraator on Tõnu Õnnepalu

Katrin Maimik kirjutab: “Täna, 8. septembril lõppes Tartus nädal aega kestnud teatrifestival Draama 2013, mille koondpealkirjaks oli Ruumimaagia.

Neljandat aastat pani festivali põhiprogrammi kokku kuraator, kelleks sel aastal oli teatrikunstnik Iir Hermeliin. Teda abistavasse loomenõukogusse kuulusid lavastaja Aare Toikka, kunstnik Kristel Maamägi, dramaturg Siret Paju ning teatriteoreetikud Ott Karulin ja Kristiina Garancis.

Draama 2013 põhiprogrammi valis kuraator Iir Hermeliin kaheksa lavastust: „Kolm õde” (lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Ervin Õunapuu, videokunstnik Taavi Miisu Varm; Eesti Draamateater), „Suur õgimine” (lavastaja Lauri Lagle, kunstnik Laura Kõiv; Teater NO99), „Tühermaa” (lavastaja Marat Gatsálov (RUS), kunstnik Oksana Peretruhhina (RUS); MTÜ R.A.A.A.M), „Hamlet Anderson” (lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, videokunstnikud Taavi Varm, Maarja Noormets ja Kristo Viiding; Endla Teater), „Koera süda” (lavastaja Natalia Lapina (RUS), kunstnik Rosita Raud; Vene Teater), “Faust” (lavastaja Aare Toikka, helilooja ja kunstnik Kaspar Jancis; VAT Teater), „Bistro Beyond”(lavastaja Linnea Happonen (FIN), kunstnik Kristel Maamägi; Piip ja Tuut Teater), „Maria Stuarda” (lavastaja Roman Hovenbitzer (GER), muusikajuht Mihkel Kütson, kunstnik Roy Spahn (GER), valguskunstnik Palle Palme (SWE); Teater Vanemuine).

Lisaks oli festivalil kõrvalprogramm “Särts!” ning ruumimaagia paralleelprogramm, kuhu kuulusid mitmed näitused: Maret Kukkuri kureeritud lavastuskunstnike POP-UP näitus “27”, Maarja Meeru kureeritud kostüümi- ja maketinäitus “Aeg ja ruum”, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia dekoraator-butafoori eriala üliõpilaste butafoorianäitus “Puust(?) ja punaseks” ning ka TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia meediatudengite installatsioonid linnaruumis.

 

Koostöös Eesti Teatri Agentuuriga oli 3.–7. septembrini Tartu Uues Teatris kõigile avatud interaktiivne ingliskeelne näitus draamamaa.ee, mis andis ülevaate eesti etenduskunstidest: lavastustest, näidenditest, loojatest.

6. septembril tehti festivalil teatavaks 2013. aasta näidendivõistluse tulemused. I koha preemia võitis Toomas Suuman näidendi “Viimase öö õigus” eest, II koha sai Martin Algus teatriteksti “Väävelmagnooliad” eest, III kohta jagasid Ott Aardam (“Jää”), Andre Teede (“Estoplast”) ja Viktor Kingsepp (“Minu tänav”).

7. septembri õhtul festivali lõpupeol tegi Draama peakorraldaja Margus Kasterpalu teatavaks 2014. aasta festivali kuraatori, kelleks on kirjanik Tõnu Õnnepalu.

Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu Esna kabeli ees 2009.aast sügisel.

 

“Ma olen elus küll alati avantüüre armastanud, kuid tunne on kõhe. Ega see valiku tegemine festivalile kerge pole. Aga eks aasta pärast paistab, kuidas toime tulin,” rääkis Tõnu Õnnepalu festivali lõpetamisel Õhtulehele.

Festivalil Draama 2013 osales kokku 20 lavastust ning anti 27 etendust. Draama festivali külastas sel aastal ligi 6000 inimest, festivali eelarve oli 176 000 eurot.”

***

Festivali teevad elusaks kohtumised. Kohtumised maagilises ruumis, mis me ilm nagunii on, igal hetkel, ka neil argistel, kui me seda märgata ei oska. Teatrimaagiline ruum toob erilise esile, kui toob. Ja teatri ruumis on, tahame me seda või mitte, kõige tähtsam näitleja. Otsene kontakt elavate vahel. Ilma tehniliste vidinateta. Silmast silma, vahel niigi, et on kuulda hingamist ja tunda hingust.

 

Tartu ja Hirv

Esimene hommik festivalil. Indrek Hirv tuleb Vallikraavi tänaval vastu. Räägime ta uuest luulekogust. Saan teada, et kirjastusest Ilmamaa saab seda natuke odavamalt. Hirv on luuletaja. Kogu, millest räägime, on paks. Mul on mõned ta luuletused peas.

Teine hommik. Söön mannaputru Raekoja platsi välikohvikus. Õhtulehe ajakirjanikuga. Indrek Hirv tuleb. Räägime sellest, et ta kandideerib. Saan teada, et kui ta valituks osutub, siis kavatseb ta selles osaleda ja ehk isegi mingeid protsesse mõjutada. Ühes ta luuletuses on read: „Siis tahaks olla kiriktorn vee taga, kurbuhkelt üksi, harva lüüa kella,“…

Kolmas päev. Indrek Hirv tuleb Tartu Uue teatri eest mööda. Ütlen, et kohe algab siin festivali väliskülalistega vestlus nende nähtud lavastustes. Ma ei saa midagi teada. “…et mõni uitvel hing, kes veel ei maga…“.

Neljas õhtu. Indrek Hirv on teatris. Vaatame Vanemuises Margus Kasterpalu Ugalas lavastatud Tõnu Õnnepalu näidendit „Sajand“. Vaheajal saan teada, et ka talle meeldis Andres Lepik, see, kuidas ta tegi aedniku ja mõisateenija osa. See oli Lepikul n-ö püstolosa. Ta asendas Arvo Raimot. Kuidas ta seisis klaasverandal, torukübar peas, ja teatas oma härrastele, et tõld on ees. Kuus hobust nagu ette nähtud. Selles Lepiku mängitud väärikuses oli Õnnepalu näidendi võti. Kahjuks ei saa sama kindlaid väiteid ikka veel öelda kogu lavastuse kohta. Mõtlen mahamängimisest…

 

Pikad päevalilled

Tartu Uue teatri hoov.

 

Olen Tarus üles kirjutanud sellise pildi: “Hoov Genialistide klubi ja Tartu Uue teatri vahel on süreaalne. Pikad päevalilled õitsevad.”

Veedan selles ruumis tunni enne hilise etenduse algust. Etenduse nimi on „Mutanttants“. Täna tean, et see Johannes Veski lavastus oli mu jaoks selle festivali pärl.

Pikad, valguse poole pürgivad, väljaveninud varrega päevalilled seal avalikus ruumis on tugev sümbol, iseloomustamaks me teatri seisu ja festivali ja elu maailmas. Seal imelikus omanäolises hoovis kinnistub mõte, et kultuurist ei peaks kirjutama argipäevaselt. See ka, et kirjutamise poeesia ehk ei mahugi ajaleheformaati.

Pühapäeval, kui koduaia murulapp on langevatest vahtralehtedes puhtaks riisutud, vaatan seda platsi. Selline on ta vaid hetke. Vaatan viie minuti pärast, kümne… lehed langevad.

Festival on surnud, elagu festival.

Tartu raekoja plats ühel varahommikul.

 

Mis siis? Selles on küsimus

• • Kellele on mõeldud Eesti teatri festival? Miks seda korraldatakse?

  • Äkki võiks festivali teha nagu tipplavastust? Sellist, kus detailidest sünniks mitte ainult ülevaade, vaid omaette suursündmus. Plahvatus, mis muudab, suhtumisi ja suunda.

  • Mis ikkagi asendab täna festivali züriid?

  • Kus ilmuvad väliskülaliste põhjalikud ülevaated Eesti teatrist?

  • Kas terikunstnike ekspositsioon Taruts jõuab ka Prahasse ja Pariisi?

  • Miks ei ole festivali kuraator Peeter Volkonski või äkki hoopis Jaan Tooming? Kui huvitav saaks festival, kui teda kureeriks David Vseviov või Juhan Kivirähk…

 

Allikas: Margus Mikomägi festivaliaegsed märkmed

Olen sellel aastal tähendanud veelgi suuremat teatritõmmet. Kas tõesti on see nii, et kui ühiskond mängib õues ja avalikus ruumis võltsturakat, tahavad inimesed tearisse, et näha midagi, mis on tõene ja hästi mängitud?