Ladu, mida kujutatud Ugala teatri suurel laval, on maa all, keldris. Seal tehakse rasket „tööd“, mille eest makstakse väikest palka. Ladu on täis ehitusmaterjali, mida müüakse neile , kes ehitavad. Neid ei ole vähe. Kapitalistist omanik (pildil suures valguses), arvab siiralt, et on heategija ja vaatab oma loodud süsteemi toimimist pealt, vajadusel juhib seda. Foto: Jaanus Laagriküll

 

Ma ikka vahel veel küsin teatriinimestelt küsimust “miks teater on, mis teater on?“. Küsin endalt ka. Saan erinevaid vastuseid. Olen otsustanud, et 2013. aasta on mu jaoks teatriaasta. Minu. Et näeksin, kuuleksin ja saaksin targemaks. Kohtuksin ja hingaksin aega, mida kannab Eesti teater. Kirjutaksin ka, kui ruumid pole täis.

Millest sa mõtled, Margus? Seostest, seostest, seostest.

Eelmisel päeval Rakvere teatri kohvikus on Üllar Saaremäe minu käest küsinud, kas ma tunnen Tiit Altet. Ütlen, et muidugi ja ise tunnen sellest rõõmu.

 

Tiit, jõulud ja Ivan Võrõpajev

Ülbed üheksakümnendad ei olnud teatritele hea aeg. Nüüd tean, et mitte ainult Eestis. Vene teatrimees Oleg Lojevski, kes hiljuti sai pakkumise olla me teatri „Vaba lava“ esimene kuraator, ütles Venemaast rääkides: „Praktiliselt ei ole (Venemaal ‒ MM) lavastajaid, kes oleksid alustanud 1990. aastatel, kuni aastani 2000, sest siis mindi ärisse, sõideti välismaale või hakati bandiitideks.“

Ja siis, sellel aja, no ma usun, et aasta oli 1992, Eestis, Rakveres ei olnud mul jõulude ajal kuhugi minna. Oli võimalus istuda üpris külmas toas üksi. Raha ka ei olnud üldse. Ja siis Tiit kutsus endale külla. Ta elas emaga Pika tänava alguses ja töötas muuseumis. Läksime, koos Erik Ruusiga. See jõuluõhtu on kusagil mu emotsionaalses mälus. Kui keegi küsiks, kas ma oskan seda mängida? Vist mitte. Ses mälestuses on palju seoseid. Tiidu ema jõulusöök. Isegi miski vein vist oli ja tunne, et ma pole üksi ikkagi. Nojah.

Ma Üllarilt seal kohvikus küsisin,enne, kui ta Tiitu nimetas, kes võiks huvituda venekeelsete uute näidendite lugemisest ja ehk isegi neid tõlkida. Ja muidugi tuli siis meelde, et just Tiit Alte tõlkis Lembit Petersonile Jevgeni Grishkovetsi näidendi „Linn“, kus lavastaja Lembit ise sellise kõrvalosa mängis, mis peaosana tänagi meeles. Ja siis seal kohvikus ikka läks Tiit meelest ära, uued kohtumised tulid peale.

 

Tiit Alte läinud suvel Karepal Sagritsa Talumuuseumis, mängimas Heino Mikiveri absurdinäidendis „Eeduart ja Kunigunde ehk lood Vääna metsades”, mille lavastas koos Leonhard Lapiniga. Foto: Erakogu

 

Päev hiljem kell pool kuus lähen Rakvere teatri kohvikusse ja kohtun Uusbergidega ‒ Raplas elavad Urve ja Valter on ka tulnud Mait Jooritsa esietendusele. Mait on neile vana tuttav, juba sellest ajast, kui tegi siin kooliteatrit. Kohvikus istub Tiit Alte. Nagu tellimise peale. Muu hulgas ta kutsub mind kohe teatrit vaatama teatrimajaga ühenduses oleva kultuurimaja keldrisaali. Lavastuse nimi on „Pantelei Karmanovi sententsid“, autor Ivan Võrõpajev, lavastaja ja tõlkija Tiit Alte. Mängivad Kunda huviteatri mehed. Kaks meest. Noort.

Etendus kestab tund aega. Ma ikka pabistan, et jään Maidu esietendusele hiljaks. Mis siis, et see kõrvalmajas on. Siis unustan selle ära, kuulan ja vaatan. Sententsid võtavad mind kaasa. Minuga koos mõtleb kaasa kuus inimest. Ja see on teater, ühed räägivad, teised kuulavad. Vägev näidend on. Lavastaja Tiit ei kasuta ses töös midagi, mis viiks vaataja kõrvale valusast tekstist. Mingi mantli-kujund käib loost läbi. Laval on luud, arvuti, küünlajalg, kus põlevad viis küünalt. Surm, sõjavägi, sõda, sündimine, perekond, üksindus… mõelda on palju. Saan teada, et juba Dostojevski on öelnud, et ilu päästab maailma. Näidend on noore mehe monoloog, päevikukatked vahelduvad sententsidega.

Ma ei saa siin ühte taolist tsiteerimata jätta, mis siis, et ta näidenditervikust välja kisun: „Mul on silmad, seda teavad kõik. Aga mul pole midagi… – niisugust külgetõmbavat. Ühel mu sõbral ei olnud silmi, ta kaotas need juba viiendas klassis, õnnetu juhuse läbi. Aga tal oli nii palju külgetõmbavat, et tuli tahtmine teda kadestada. Esiteks oli tal väga vanaegne mantel. Teiseks oli tal kogu aeg lumi. Alati. Nii suvel kui talvel kui sügisel jne. Ta hoidis seda sügavkülmikus, seda lund. Ja ta ei kasutanud kohvi valmistamiseks mitte kunagi kraanivett. Talle meeldis kohvikeetjat lumega täita. Ta ütles: hakkame lumest tehtud kohvi jooma. Ja mantel oli tal ka külgetõmbav – vana, roheline, selles oli ta ahelatest vabastatud dekabristi moodi.“

Jõuan esietendusele hetk pärast õiget aega ja mul on tegu enda ümberhäälestamisega. Lavastaja Mait, pilved ja kahe lapse hääl saavad sellega hakkama ootamatult kiiresti. On suvi, igatsus ja suits. Sootuks teine aeg ja maailm. Mis siis, et nii lähestikku.

***

See on nüüd mõned päevad hiljem. Olen päev otsa kirjutanud. Lepin telefonis kokku oma siinse kõrgest riigiametnikust sõbraga, et ajame juttu. Ajame. Üks teema on leppimine. Rutiiniga, rumalusega, rahaga.

 

Raivo, Rapla ja Helgi

Kell on jälle pool kuus. Ütlen Rapla autopoe omanikust teisele sõbrale, et lähen poodi, enne kui istun temaga ta heasse autosse, et sõita teise linnaserva, kus ma elan. Rapla kesklinnast jõuab mu äärelinna korterisse aeglaselt kõndides seitsme minutiga.

 

Raivo Trass.

 

Rapla poes on Raivo Trass. See tundub peaaegu uskumatu, aga nii on. Teatri pärast. Ta läheb kohe grimmi me kultuurikeskuses. Me Raivoga tutvusime Rakveres. Tema pakkus mulle osa, head osa Tammsaare tükis. Ma hakkasin jooma, õnnest, ja Trass võttis mu osa pealt maha. Märt Meos mängis minu asemel. Ma täna pean Raivost väga lugu. Siis, nojah, mitte just väga ei armastanud me teineteist vist.

Otsustan hetkega seal poes, et lähen hoopis teatrisse. Mõned aastad tagasi ‒ olin siis aktiivne ajakirjanik kohalikus lehes, juhtus nii, et sain Rapla kultuurimaja kõrval kokku Ülle Lichtfeldtiga ja ajasin juttu Peeter Jakobiga. Tookord mängiti Raplas teab mitmes kord lavastust „Täismäng“. Seesama aktuaalne lugu, kuidas mehed raha teenimiseks püksid maha ajavad. Ma siis suure suuga lubasin, et lähen vaatama muidugi. No ei jaksanud siis. See segab mind tänaseni. Peeter Jakobi jaksab Raplasse tulla, et mängida mulle seda lugu, olles varem sedasama osa esitanud, pakun, et vähemalt 150 korda. Ja ma ei jaksa vaatama minna… Oma kodus!?

Panen valge pluusi selga ja mustad teatrisaapad jalga. Enne etendust räägib kultuurimaja Kalju, et Vana Baskini teatri komöödiad on Raplas alati nii välja müüdud, et tuleb panna lisaridasid. Rakvere teatri komöödiad on ka välja müüdud, aga lisaridasid ei panda. Publiku hulgas tunnen ära inimesed Vigalast ja Kärust ja Kaiust, Rapla omasid on. Saal ongi puupüsti täis. Ja inimesed on ilusasti riides ja mehed joovad enne etendust piisa konjakit ja naistel on käes veinipokaalid.

Laval on Helgi Sallo ja Raivo Trass. On uskumatult head. Nad ei pedaali labasust, mida näidendi tekstis paraku leidub, pigem libisevad sellest üle. Ahjaa, näidendi nimi on „Ootamatu ettepanek“. Lugu räägib üle kuuekümne-aastaste armastusest, selle võimalikkusest ja võimatusest. Üks teema veel seal: mõlema peategelase elukaaslased on surnud. Ja on ka kolimine seal taustas. Juba esimese pildi lõppedes teenivad näitlejad vaheaplausi. Kogu meistrite mängu kannab mingi vastastikune ja saali kiirgav südamlikkus, olgu siis taustaks iroonia või küsimus, aga kui me peaksime lapse saama? Nad on koos ja nad mängivad kokku, näevad teineteist ja kuulevad. Saal ka kuulab ja kuulab ka pause.

Koduteel mõtlen, et neile tuleks anda mängida suurema kaaluga rolle. Mõlemale, nemad armastavad teatrit tingimusteta ja ei tee allahindlust ühelegi rollile ja lavastusele. On kunsti väärt.

***

Suitsetan Viljandis. Ugala teatri puhkeruumi tuleb Peeter Tammearu. Selle päeva esietenduse lavastaja. Ta on heas vormis. Ütlen, kui rõõmus ma olen, et ta hakkab mängima Tõnu Õnnepalu näidendis „Sajand“, et see on teda väärt roll.

 

Peeter, õngitsemine ja Jäälind

Loen „Vana õngitseja“ kava. Peeter Tammearu kirjutab seal oma lavastuse pealkirjast „The Kingfisher“. Tammearu on alati olnud hea sõnastaja ja nende sõnade üleskirjutaja. Ta kirjutab kuninglikust kalamehest. Räägib linnust, kelle nimi on Jäälind. Teate küll, selline värviline, natuke papagoi moodi ja pika nokaga. Meil ta on ka, aga me ei näe.

 

 

 

Kui kahes teatris mängitakse korraga komöödiat vanainimeste armastuse võimalikkusest, siis võib arvata, et tegu on tõsise teemaga. Mängivad Helgi Sallo ja Raivo Trass. Mängivad Arvo Raimo ja Luule Komissarov. Fotod: Vana Baskini teater ja Ugala teater

 

Etendus algab, saan aru, et see on päris hea näidend. Esimese armastuse võimalikust taastärkamisest siis, kui kogu elu on elatud. Ma ei haagi millegipärast Arvo Raimo ja Peeter Jürgensi kemplemistega. Äkki on nad mulle liiga tuttavad, Peeter mängib vana teenijat, šoti seelik seljas. Arvo tema härrat. Nad on olnud koos terve elu. Söör Arvo saab kokku Leedi Luule Komissaroviga. Neil on olnud noortena olnud võimalus abielluda. Ja millegipärast on läinud teisiti. Mitte halvasti, aga teisiti.

Esimene haakimine, nõnda, et see puudutab, on siis, kui märkan Luules peegelduvat noore tüdruku ilu. See paistab vaid hetke, aga istub mus tänaseni, see teadmine, kui ilus naine ta on. Etendus läheb omasoodu. Kuidagi ilma tõusude ja mõõnadeta. Luules näen Õnne Lainet ka. See ei tule mu vaatamisele kasuks.

Etendus lõpeb ja näitlejad ei ole mind suutnud veenda selles, et armastus – nii nagu nad lavahetkedes mängivad – on võimalik. Kas mind häirib mängustiil, on see mängitsemine, mis segas, mine võta kinni. Võib ju ka olla, et mu jaoks ei olnud selle etenduse päev.

Ma ei jää esikapeole. Hiljem kuulen, et midagi seal sel õhtul juhtus. Peeter Tammearu jääb sellepärast oma suurest rollist ilma. Mängib teine. See segab mind. Kord tegin Peetriga intervjuu, kus ta päris sisu nähtav oli. Selle pealkiri oli: „Peeter Tammearu: õhtul keisri hull, päeval teatri juht“.

***

Pärast Leino Rei Võru linnateatriga tehtud lavastuse nägemist Tartus kirjutasin: „Mõtlesin enne Võru Linnateatri lavastuse vaatamist pealkirjale „Üürnikud“ üsna irooniliselt. No, et taas mingi argimaailma kajastus. Pole üleliigne öelda, et mõtlesin ka “järjekordne” ‒ Ugalas mängitakse näidendit „Ladu“ ja Vanemuises läheb lugu „Remondimees“. Nüüd, kui üürnikud nähtud, tahan nende remondimeestegi juurde ja lattu.

 

Kapitalim, kommunist ja vargus

Publik saalis rõkkab naerda. Soome kirjanik on kapitalisti laost varastama pannud kommunisti. Raivo E. Tamm mängib seda Ugalas külalisena. Mõte liigub toda Taago Tubini lavastatud satiiri vaadates seda rada ikka, et pole vahet, mis ismiga ühikonnakorda tituleeritakse, varas jääb vargaks. Ja muidugi näitab näidend ja lavastus üsna üheselt, et ülekohus seisab kotis.

Hästi meeldib selle loo puhul, kuidas kunstnik ja lavastaja näevad Viljandi teatri suurt lava. See lugu, nagu olen aru saanud, toob täis ka suure saali. Mitte asjata.

Tartu teatri remondimehi tahan ka pärast Viljandi laomehi samuti näha…

 

***

Ütlen Roman Baskinile Pärnu teatrikohvikus, et kannatasin välja ta läinudsuvised Ohtu mõisas mängitud komöödialavastused ja mõne juures lausa rõõmustasin. Roman peab väikese kirgliku loengu, kuidas komöödia lavastamine ja mängimine on raskemgi kui draamalavastuse tegemine. Ma usun teda.

 

Roman, hukkamõist ja Eesti hääled

See, kui uhked kohandujad me näitlejad, on tähelepanuväärne. Roman Baskini lavastatud viimatise komöödia on jälle kirjutanud Alan Aykbourne. Ja ma ei suuda aru saada ikka, miks teda nii heaks peetakse, miks Roman teda kiidab ja lavastab. Aga maitse asi. Lisaks pole, mida hukka mõista.

See, „Hukkamõistu koor“ Tallinnas Salme tänava kultuurikeskuses mind otseselt ei vaimusta. Norida ka ei saa. Elina Reinold näiteks on mu jaoks sootuks teistsuguses rollis kui olen harjunud teda viimastel aastatel nägema ‒ on hea ka selles osas.

Tegelikult kuulan, eks see näidend ise sellele juhatas, näitlejate hääli kohe alguses. Ja need on erilised… ei, see pole õige sõna vist… on erinevad väga, hiljem küll läheb selline kuulamine-jälgimine segi mul. Vaatan muid asju, seda, kuidas suur trupp ‒ laval oli korraga 13 näitlejat, segadust mängib ja lavastaja selles segaduses korda hoiab.

Raivo E Tamm mängib onu Heino võtmes, advokaadist amatöör-ooperilavastajat. Ilusaid leide on talgi. Kas või see, kuidas saali jõuavad need kaks ka meie teatrielu sisemist dialoogi puudutavat mõtet: „Miks nad ei võiks olla kutselised näitlejad? Siis saaksin nad lahti lasta!“ ja „Kui sa ütled meil, et sulle meeldib teatrikunst, siis sulle tõmmatakse vesi peale ja soovitakse kiiret parandamist.“ Ma ikka arvan, et olen parandamatu. See, milline sarm on me naisnäitlejatel, võiksid kadestada kõigi maade mehed ja lavastajad.

Tõnu Kilgas teeb ses lavastuses ka ilusa rolli, mängib koondkuju me suurtest ooperistaaridest, sellist Tiit Kuusiku masti meest.

Jah, need kohandumised materjaliga, lavastajatega, oludega, eluga… Kui Tallinnast Rapla poole sõidame, mängib raadio vaikselt. Keeran ta hästi kõvasti, kui laulma hakkab Jaan Tätte. Laulab seda laulu: „Üsna alati käib läbi kerge jõnks/ kui ma kuulen, et võiks kokku saada vahel/ kokku saada põhimõtteliselt võiks/ aga kuivõrd kokku või on miskit vahel“. Jaani lihtne lauluke lõppeb mõttega, et võiks kokku saada juba ainult sellepärast, et tunda, kas midagi on meie vahel, et tunda, olemegi koos.

Teater on kokkusaamiste koht mitmes-mitmes mõttes. Oma mõtetega, elusate häältega, võõraste mõtetega. Inimestega laval ja su ümber saalis. Kui Jaan on laulnud, keeran raadio taas vaikseks ja ütlen sõbrale, et vaat seda, mida Jaan laulis ja kuidas on, nimetatakse peenes keeles identiteediks ja lihtsamalt selleks, mis aitab kirjus ilmas iseendaks jääda ja elada. Teater niisamuti.

Kohe on keelepäev, Eesti teater hoiab eesti keele elus iga päev. Ka siis, kui mängib inglise komöödiat.