2006. aasta märtsis vastas Teatrikülgede küsimusele, mis teater on, miks teater on, Ugala teatri juht Peeter Tammearu. See, mis täna sünnib Ugala teatris, on mage. Peetri kolm aastat tagasi sõnastatud mõtted ei ole. Need on pigem prohvetlikud mõtted. Lugege ja otsustage ise. Seda, kuidas Tammearu välja näeb seda juttu rääkides, vaata Tasku rubriigist Tegelased.
Peeter Tammearu, Ugala teatri juht
Mis teater on? Selle küsimuse esitas mulle endine näitleja ja praegune ajakirjanik. Või peaksin ütlema: näitleja ja ajakirjanik. Kas näitleja on elukutse või kutsumus? Elu kutse? Või kibe leib? Õnnelik saatus või nukker enesepiin? Kui näitleja tee kord lõpeb ja ajakirjaniku tee ees terendab, mis siis inimeses toimub? Kas näitleja kaob? Ja ajakirjanik asub kohe asemele? Mis jääb inimesest alles, tema sisse? Mäng? Teater?
Kunagi olid poola teatriuurijad väitnud, et näitleja, kes on töötanud teatris vähemalt seitse aastat, ei kohane enam kunagi tegelikult mingi muu ametiga.
Tähendab, see teater jääb inimese sisse. Jääb inimesse kinni, kuigi tema tee võib viia kauge kaarega teatrimajadest mööda. Sest hing on sinna kinni jäänud. Nii et see teater on kuidagi hingega seotud. Lähed rolli sisse – hingad sisse; tuled rollist välja – hingad välja. Ja niimoodi – kas hingad või hingeldad. Aga igal juhul hingega. Kui oled asja kallal hingega.
Mis tundemärgid on teatril – see on muidugi teine tahk selles keerulises küsimuses. Teadlased on kokku leppinud selles, mis on teadus. Matemaatik suudab mõista, mis on liblikauurija teadus ja nad vastastikku tunnustavad seda. Kas teatris toimub sama? Kas me tunnustame üheselt seda mõistet – teater? Enam kindlasti mitte. Seetõttu ei proovigi ma vastata vastamatut – st seda, mida teater kui kommunikatsioonivorm endas sisaldada võib, vaid kasutan juhust, et mõtiskleda, mis minu teater minule on. Arvan, et minu (mitte omandina, vaid et ma töötan siin) teatri näitlejad ei juhtu naabermaakonna lehte lugema ja kui nimelt satuvad lugema, siis olen ma teinud seda kaudselt, mitte otse öeldes. Ka see kaude ütlemine kuulub mu meelest ühe märksõnana teatrikommunikatsiooni alla.
Seega: et teater põhineb suhtlemisel ja info vahetusel (kunagi olles otsene infoallikas; nüüdseks kaudne) nii suunal näitaja (näitleja) – publik, kui ka suunal näitleja – näitleja, siis tekib sellel suhtlemisel hõõrdumine (kontakt), mis omakorda tekitab pinge. Pinge on teatris üks põhilisi suhtlemiskomponente. Me tajume, mida võib tekitada pinge, mis viib protsesse tervikuna ühes suunas, mis käivitab protsesse ja hoiab neid tegevuses. Aga samuti mõistame, mida toob kaasa pinge, mis ei kumuleeru, vaid rakendub erinevais suundades. Teatri sisehõõrde tulemusena võib plahvatada energia, mis toob ootamatutest reservidest välja jõuvarud, mida isegi unes oodata ei oska, aga samas võib killustatud, tühikäikudele raisatud energia halvata kogu südame töö, katta ta mingi hallikasrohelise kihiga, mis toimib nagu katlakivi.
Üks hea kolleeg ütles kord: “Klatsh on teatris nagu umbrohi.” Ja ta ei mõelnud selle all mitte tüüpilist üksteise arvustamist, nagu me arvame, et toimus kunagi salongides ja kohvikutes. Ei, klatsh on siinkohal pidev müra tekitamine, teadlikult ebatõese info paiskamine enda ümbrusse, põhimõttel: mida sogasem on vesi, seda raskem on kalu märgata. Siis tekivad mingid “teadjad ja konkreetsed” suhted tulevasse materjali juba enne sellega tutvumist; tekivad negatiivsed suhted tegijaisse ja koosseisudesse – ikka arvatakse, et keegi kusagil tegutseb meelega, et mina järgmises lavastuses peaosa ei mängi. Ükskõik, kui huvitav on konkreetne prooviprotsess, ükskõik, kui vajalik see oleks teatrile – ikka leidub keegi, kes on oma tegevuse rajanud kritiseerimisele ja irisemisele. “Miks ta teeb nii? Miks ei tehta naa? Miks see jälle mängib? Miks seda ei hinnata? Kellele seda asja vaja on?” Ja nii edasi – ja nii edasi. Umbrohtu ei hävita, aga tuleb kulutada väga palju energiat, et lilled hakkaksid selle suhetesegaduse seest välja paistma. Ja aeg jookseb. Iga näitleja võiks olla see lill. Aga ei, mõni tahab end hirmsasti madaldada umbrohuks, tahabki elada umbrohuna – takistades teisi ja tootes tühikäigu hallikasrohelist. Miks ta valib selle tee? Rumalusest? Õiglustundest? Unustades ära selle rõõmu, mis teda teatrisse tõi? Alles hiljuti on keegi vanem kolleeg pidanud ruumi tegema sellele noorele näitlejale, pakkudes talle enda potentsiaalseid rolle – ja juba on noor kolleeg selle unustanud, juba arvab ta, et ainult temal on õigus metsas kõiki maasikaid süüa. Nagu teeks teatri juhtkond teadlikult äärmiselt ebamõistlikke ja näitlejatele kahjulikke otsuseid, nagu tahaks teatrijuht meelega määndada mõne õitsva lille umbrohu hulka kuuluvaks.
Miks ma seda räägin? Aga sellepärast, et energia on teatris üks. Ja ainult energiat välja andes saad seda tagasi. Halastamatult ja ainult nii. Kui energia kulub tühikäigule, siis… kulub energia tühikäigule. Protsess on lõplik ja potentsiaalsete rollide asemel saame vaid kergelt visandatud sketshe ja tüüpe.
Need on tänased mõtted teemal: mis teater ON. Mis teater olla võiks ja mida ta olla ei tohiks. Kui me teame, mis teater ON, siis saame vastata ka küsimusele: MIKS teater on.
Miks? Me hindame kõike puhast. Õhku, vett, suhteid. Teater on siiski suhteliselt müravaba kommunikatsioon. Ta on äärmiselt vahenditu, ta on mahepõllumajanduslik. Tema trikid on tuntud, ta on vaba väävlist – veel pole digitaalselt kahele numbrile taandatav infomuundumine teda “uuendanud”. Teatris kasutatavat inimsõna ei saa MP3-ks kokku pakkida, teater kasutab ikka veel äärmiselt energiamahukat, aga seetõttu kallist inimressurssi. Ta on nagu hobune. Me kõik sõidame autodega, aga oma lapsele ostaks ikka hobuse. Sest see on midagi muud. Niikaua, kui me vajame seda luksust, et muundamata hääl puudutab meie retseptoreid, kehavõnked ruumis sisenevad lainetena meie kehadesse ja pausi ajal mõtlevad kõik viissada ühes suunas, senikaua, kuni etendus algab kõigi jaoks ühel kindlal kellaajal ja pole salvestatud individuaalse nautimise tarbeks plastkettale, senikaua on veel lootust. Lootus kaob siis, kui teatrivaba inimtegevus kord kõik hävitab. Kui teater suleb uksed, nagu lasteaed või ühistransport, sest inimestel pole enam kindel üksteise lähedal olla.
Küsisin: “Kas kevadel tuleks nüüd pääsupesad maha lõhkuda, et rändlinnud inimeste keskel elada ei saaks?” Vastati: “Esialgu kindlasti mitte, aga kui ümbruskonnas hakkab inimesi massiliselt surema, siis tuleks nad maha võtta küll.”
Mõeldes möödunud veebruarile: Eestlane olla on ilge ja hää.
1. märtsil sajandal aastal.