Kevadine Tartu on iseenesest ahvatlus. Vanemuise teater korraldas 17.–19. maini Vabaduse festivali ning kutsus mängima Läti, Gruusia ja Soome külalised.

Kui olen kusagil kaks minutit Tartus olnud, teretame luuletaja Indrek Hirvega. Mu mõte minna Maalehe Tartu toimetusse neljapäevasele korralisele koosolekule lendab peast. Juba ammu on mu jaoks just Indrek Tartu hea vaim. Me seekord ei kõnele. Äratundmisest piisab.

Raekoja platsi tänavakohvikus jään passima nahaalset hakihakatist. Jõmm ei karda suurt kedagi, tükib lauale külastajate söögi kallale.

Vaatan, kuhu ta saagiga lendab. Ta veel kohvikus süüa ei julge, tuleb välja. Teeb kerge lennukaare ja maandub Raekoja platsi kodanlasemaja teise korruse rõdul, millel loosungid õhutamisega, et Tartust saaks 2024. aastal kultuuripealinn. Seal ta sööb.

Mu selja taga sööb noor Tartu isa oma pooleteiseaastase pojaga hommikust. Hakihakatis kipub inimesehakatise koogitükki ära võtma. Isa ei lase. Hiljem ütleb õlgkübaras ettekandjale üsna käskival toonil, et te peaksite siia surnud haki üles riputama.

Signe Kivi kõnnib, ilmselt tööle. Ta ju on nüüd Tartu kunstimuuseumi direktor.

Tuttav ajaloolane, kohalik poliitik joob minuga koos kohvi ja tunnistab, et kuuleb Vanemuise Vabaduse festivalist minu käest.

Kunstnik Margus Meinart kõnnib mööda, kutsub Konrad Mäe ateljeesse, kus just on algamas modelli järgi portree maalimise õppetund. Pallase vaim lehvib.

„Seened lõhnavad”

Valmiera teater mängib Vanemuise festivalil Gunars Priede näidendit, mis nõukogude ajal ära keelati. „Seened lõhnavad” valmis 1968. aastal. Pärast seda, kui Vene tankid Prahas üliõpilasrahutused maha surusid. Valmira teatri lavastus esietendus 2015. aastal ja tunnistati hooaja parimaks väikese saali lavastuseks Lätis.

See on tõesti põnev lavastus. 15 nätlejat hallides ühe lõikega tehasekitlites. Kõik publikule nii lähedal, et selle kohta võib öelda käeulatuses. Kukerpalli laskmiseks pole ruumi. Ometi jäävad meelde tantsud ses kitsas nõukogudeaegses ruumis – valss ja tvist… Ja hallide kitlite taustal tõusevad esile näitlejate näod. Vanad näod ja noored näod. Lugu ongi ilmselgelt silmakirjalikkusest.

Lavastaja Martinš Eihe soovil tulevad näitlejad nii esimese kui teise vaatuse algul lavale täpselt ühesuguste vihmavarjudega. Ja hakatuseks loetakse ette protokoll, kus Priede näidendit üsna ülivõrdes kiidetakse. Ja teise vaatuse alguses loetakse taas protokolle, kus Lätis tuntud kommunistid ja ka kultuurirahva esindajad näidendi ja selle autori pihuks ja põruks teevad.

Palju on vaadata, seepärast läheb osa teksti minust mööda, küll fikseerin ühe katke ajaloolisest protokollist: „Olen selle näidendi poolt. Palun see kanda protokolli, et mu lapselapsed teaksid, mida nende vanavanaisa omal ajal hindas.” Ja veel üks kummitama jäänud lause sellest tükist: „Kui me iga päev teaksime, mis maailmas juhtub – ei tahaks me enam tantsida.” Üks teemadest, mis seda eri põlvkondadest tegelaste galeriid iseloomustab, on noorte ja vanade vastuolu. Noored ei taha valetada ja tahavad sellest vabaks saada. Vanemad on valmis neid selle eest hullumajja saatma.

***

Istun Emajõe ääres välikohvikus. Kõrvallauas rüüpab õlut Soome vanapaar. Vanadaam oma kortse ei varja, ka õlgu mitte. Tal on juuksuri lõigatud soeng ja neis poolpikkades juustes tulipunane riidest roos. Nendega ühineb teine vanapaar ja ma saan aru, et mehed näevad kehvemad välja kui naised. Hallimad ja kuidagi väsinud. Mõte läheb sinna, et mehed ei hoia naisi. Äkki on ikka vastupidi ka!?

Üks kummaline mees jalutab bussijaama poole. Selline, kelle kohta öeldakse maakas. Tal on käeotsas läbipaistvas kilekotis tort. Käib kummaliselt, sellepärast jääb kaugelt silma. Kui ta lähemale jõuab, olen ma veendunud, et see mees on minust mitu korda õnnelikum. Ma ei oska põhjendada, miks. Lihtsalt nii on. Mingi mõte selle põhjenduseks siiski: nimelt arvan, et see mees ei hooli krossigi võrra sellest, mida teised temast arvavad või ei arva.

 

„Kurvad laulud Euroopa südamest”

See on meilgi tuntud lavastaja ja näitekirjaniku Kristjan Smedsi kirjutatud monoloog Fjodor Dostojevski romaani „Kuritöö ja karistus” ainetel. Peategelane, prostituut Sonja räägib enda elust ja kannatustest ja armastusest. Mind võlub lavakujundus. Vanemuise teatri väikese maja lava on kujundatud ühe näitleja mängumaaks. Palju detaile ja palju avarust. Eeslaval käeulatuses on kõrge kontsaga kingapaar, ühes kingas rahatähed. Hiljem, kui Liisa Sofia Pöntinen mängib oma joodikust isa, kes tuleb temalt raha nõudma pea paranduseks (sõna peaparandus sai selle lavastuse mõjul mu jaoks üsana uue tähenduse), võtab ta sealt kinga seest raha, paneb saabaste asemel jalga peokingad ja ulatab raha kujuteldavale isale.

Ses loos on palju vihjeid ja kindlasti ka seoseid, näitlejanna pakub publikus olevatele meestele viina nimega Viru valge, tantsib NSV Liidu lipuga… Isa pihtimuses on rida, et ta on võidelnud kolmes maailmasõjas. On tapnud, kolmas maailmasõda on olnud Vietnamis ja Iraagis… Väljapääsmatu olukorra kujundina jääb meelde viinapudel puukastis ja see, mis häält ta seal teeb. Sonja Euroopa südamest küsib endalt, et kes ma olen? Ja vastab: „Ma olen liha ja veri, tahe ja teokssaamine.”

Lavastust on mängitud Avignonis ja Edinburghi teatrifestivalil.

***

Emajõe äärde koguneb rahvast. Ma ei tea, kas mõtlen välja, aga kuulen Vanemuise mäele, kuidas Tõnis Mägi heliproovi teeb. Hiljem saan teada, et tselluoositehase vastu ja puhta vee eest seisis vähemalt neli ja pooltuhatinimest.

Samal ajal on Tartu kunstimuuseumis neli ja pool külastajat. Esimest päeva on avatud näitus „Traditsiooni sünd”. Eesti kuldajastu kunst Enn Kunila kollektsioonist. Elamus on nii võimas, et nõuab eraldi lugu. Pool inimest on öeldud mõnu pärast ja sellepärast ka, et ühtede vanematega kaasas on nende nii umbes viiene poeg.

Hiljem, kui Peeter Volkonskiga Shakespeare kohviku väliterrassil magustoitu sööme, ta ütleb, et laulis oma laulu „Kuulake” ja et see oli selle kontserdi viimane lugu. Teda rõõmustas, et Emajõe ääres andsid tooni noored. Ütles seda ka, et esinejad sellele jõekontserdile valis ja kutsus Lennuška. Ma ei küsinud temalt enam, kes see on.

Ja siis me kõnelesime muu hulgas ka sellest, et kuulsa sakslase Berthold Brechti näidendite tegevus toimubki mujal, mitte Saksamaal – „Punttila” näiteks Soomes ja „Hea inimene Sezuanist” hoopis Hiinas. „Kriidiringi” sündmused siis Gruusias.

„Kaukaasia kriidiring”

Gruusia teatri suurkuju, lavastaja Avtandil Varsimašvili neli aastat tagasi öeldu oma Tbilisi Vabaduse teatri näitlejate kohta on muga kaasas olnud. Tema sõnul on ka tema teatri näitlejad kuulsad üle maa ennekõike tänu seriaalidele: „Lisaks nad suurepäraselt teavad, et ilma teatrita nad kaua ei ela. Populaarsusega on nii, et ta tuleb kiirelt ja läheb samamoodi. Näitleja saab ellu jääda ainult teatris.”

Tartus nähtud ja näidatud lavastus on 10 aastat vana ja esietendus mõni kuu pärast sõda venelastega. Lavastusest jooksis läbi vennatapusõja teema. See, kuidas ometi on võimalik, et grusiin tõstab relva grusiini vastu. Ja muidugi seesama piibli aegadest pärit lugu õiglasest kohtunikust ja kohtumõistmisest.

Põnev oli näha Gruusia näitlejaid ja nende emotsionaalset mängu. Seda temperamenti ja energiat ei saa võrrelda Eesti näitlejate omaga. Kogu esitus on kantud pisut üle vindi (ehk see näib nii meie vähem temperamentsete vaatajate jaoks) keeratud emotsioonidest ja romantilisusest. „Sõda on läbi. Kartke rahu,” jäi meelde lause sellest lavastusest.

„Maailmas on tohutult seda, mis segab vaba olemist. Poliitika, võim, õpikud… lõpetades piibliga. Õieti kõik, mille inimkond on välja mõelnud, on välja mõeldud selleks, et tappa inimese soovi olla vaba. Sellest ma räägin ja see tundub mulle kõige tähtsam. Kui vabadust millegagi võrrelda saab, siis ehk loodusega, kus ju ka on samas oma seadused ja kord olemas. Kui inimesed kuulaks oma sisemist vabadust, oleks kõik teistmoodi.” See Avtandil Varsimašvili neli aastat tagasi öeldud mõte iseloomustas nii tema 10 aastat tagasi tehtud lavastust kui kogu Vanemuise loodetavasti mitte viimaseks jäävat esimest teatrifestivali.

***

Festivali programmi kuulusid ka kaks Ain Mäeotsa uut lavastust Vanemuises, „Beatrice” ja „Härra Biedermann ja tulesüütajad”. Tõe huvides: Vabaduse festivaliga täpselt samadel päevadel oli Tartu Uues teatris Ulmefestival. Väikeses kultuurilinnas, ma usun, saaks omavahel kokkuleppida.

Ilmus Maalehes, pildistas Juri Seredenko.