Tarmo Tiisler: sport loob meile ühiseid kogemusi, mida muidu väheks kipub jääma

Telekast spordi vahtimine kuulub suve juurde,” ütleb spordikommentaator Tarmo Tiisler eelseisvate, suurvõistlustega täidetud kuude sissejuhatuseks. „Mulle küll meeldib. Meelelahutuslikku ärakäimist on vaja.” Tiisleri „No nii, läksime!” juhatab juba õige varsti sisse tähtsaid vutilahinguid.

Kui spordikommentaator Tarmo Tiisleri päev telemajas varakult lõpeb – kell kolm, neli, viis, kuus –, siis ta läheb aeg-ajalt koju Kristiinesse jala. See ei oleks ehk isegi märkimist väärt, kui jalutuskäiguga ei kaasneks ilus traditsioon peatuda teele jäävates raamatupoodides. Tiislerile meeldib nende poodide õhkkond. Ta ütleb, et see on istuma kutsuv. Siis ta võtab mingi raamatu, mis silma jääb, ja loeb. „Praegu näiteks loen Urmas Vadi romaani „Kuu teine pool”. Kõigile soovitan, nii armas raamat.”

Vahel istub Tiisler raamatupoes niisama ja vaatab inimesi. „Nii ma olen mingi osa tööpäevast maha laadinud, sest ma ei taha kõike viia koju. Eks see ajakirjaniku töö mingi osa tule koju kaasa niikuinii. Aga tüütuma osa ma püüan maha jätta ja võtta kaasa selle ameti toekama poole.”

Tiisler arvab, et see poekomme on tal kaasas kooliajast alates. Kui reaalkoolis tunnid lõppesid, siis nad sõbraga läksid margipoodi. „See oli Hardi Tiiduse maja kõrval Roosikrantsi otsas.”

Tiisler ütleb, et talle on läbi elu meeldinud käia kolamas ja hulkumas.

***

Sa alustad oma kommenteerimisi käimatõmbava lausega „No nii, läksime!”, mitte ametlikult „Tere õhtust, spordisõbrad!”. See on sinu firmamärk. Olgu me jutu algus siis samasugune: no nii, läksime! Eesti rahvast ja sind nii spordihuvilise kui ka kommentaatorina ootab ees väga tihe suvi: kohe algavad kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused, siis jalgpalli Euroopa meistrivõistlused ning suve lõpus on olümpiamängud.

Ootab, aga minu meelest on see tore. On tervete põlvkondade harjumus, et üle nelja aasta on ühel suvel nii jalka EM kui ka olümpia. See on tore suvetäide.

Kõlab muidugi jaburalt, aga teleka vahtimine kuulub suve juurde. Toreda kaasaegse suve juurde telekast spordi jõllitamine kuidagi sobib väga hästi. Mulle küll meeldib. Saan aru, et see tekitab kodudes pingeid: mis sa seda jalkat vahid, mine niida muru! Kaeva maad! Aga kui see läheb korda, siis on seda meelelahutuslikku ärakäimist vaja. Ma ei leia midagi halba selles, kui täisjõus mees kolmapäeva õhtul vaatab sõpradega jalkat. Pärast mängu on need naised ja mehed tervemad, vaimult puhanud.

See annab ühise kogemuse kõigele muule lisaks. See on ülitähtis. Tänapäeval on meil ühiseid kogemusi jäänud nii väheks. See pole originaalne mõte, aga on ju nii, et meil pole enam ühiseid raamatuid. Me oma lastega ei tea samu laule … Mulle tundub , et sport on üks selliseid valdkondi, mis ühendab. Sport on äge muu hulgas sellepärast, et annab ühiseid jututeemasid.

Kas sa lööd spordi ja kultuuri eraldi, kahte lehte, või on see üks?

Klassikaline vastus kõlab, et sport on kultuuri osa. Kui tahan kedagi nokkida, siis ütlen, et kultuur on spordi osa.

Ma ei löö neid lahku ja üldse püüan asju hoida lahterdamata. Elan seda elu, vaatan, see on üks osa elust. Ja see teine… Kas struktureerimine üldse midagi annab? Parem koge. Ma olen kogemise inimene.

Miks nii on, et spordile annavad erafirmad ja metseenid raha parema meelega kui kultuurile?

Vaat seda ma ei tea. Võin pakkuda mingi teooria, millele mul puudub igasugune teaduslik kate. Äkki see on sellepärast nii, et sport on rohkem seotud võitlusega ja äri on ka ikkagi omamoodi võitlus. Kultuur ei ole nii palju võitlus kellegagi. Ärisse inimesed tulevad – jälle ma arvan, ma ei tea – pigem läbi spordi kui läbi kultuuri. Ehk siis ärisse lähevad ja edukaks saavad need, kes on võitlejad. Äkki nii.

Ütled võitlus. Ma olen harjunud mõtlema võistlus.

On võitlus ikkagi. Selles kultuuris on kujunenud nii, et oluline on ainult võitja. Siis sa oled keegi, kui sa oled võitja.

Mulle tundub, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma hakkan hindama ausat võistlust, ta võib ka võitlus olla.

See on terminoloogiline teema, iseenesest vahet ei ole. Ma konkureerin sinuga. Ma teen sinuga, Margus, mingit asja võidu peale. Spordis on see asi mõõdetav. Kui mina teen midagi kaks sentimeetrit paremini kui sina, siis olen mina võidumees. Spordis on asi joonlauaga mõõdetav. Teatris ja laval üldisemalt – see ju mitte kuidagi nii mõõdetav ei ole.

Meil erameedias küll mõõdetakse, mitu inimest loeb minu intervjuud sinuga. Olgu me jutt nii huvitav kui tahes, kui seda ei loeta, olen mina kaotaja.

Nii jah. Teeme seekord klikid pooleks.

Oled sa võitjate poolt või kaotajate poolt niisamuti?

Muidugi on tore olla spordikommentaatorina osaline mingis võiduhetkes. Oluliselt vähem tähelepanu saab kommentaator siis, kui ta on osaline mingisuguses kaotusega seonduvas asjas. Kui Eesti sportlane võidab midagi tähtsat, siis teeb kommentaator tingimusteta väga head tööd, sest kõik on positiivses meeleolus. Kui sportlane kaotab, siis üldjuhul on ka kommentaator otu. Selline muster on kujunenud.

Aga seda, et ma olen võitjate või kaotajate poolt, ma ka öelda ei saa. Ma püüan vaadata, ja sageli on kaotust ja kaotajat huvitavam vaadata kui võitjat. Võit ja kaotus on puhtad tunded. Kaotuse korral sa oled hästi löödud, sa oled vaeva näinud selle nimel, mis nüüd ei tulnud välja. Näed löödud sportlast, kes on ilma igasuguse kaitseta, filtrita, ja mõtled kaotajaga kaasa ja sulle jõuab kohale palju. Ka see, et spordi paratamatus on, et kõik ei võida.

Kui sportlane võidab, siis on see meie võit. Kui sportlane kaotab, siis kaotab sport, meie kaotus see nagu ei ole.

Kui pikalt sa oled olnud spordiajakirjanik?

Ma ei oska endale seda tiitlit külge panna. Ma ei tea, kas ma olen spordiajakirjanik.

Just, minu jaoks oled sa kultuuriajakirjanik.

Ma ei ole teinud spordiajakirjaniku eksamit või kutsekvalifikatsiooni. Olen hakanud midagi otsast tegema ja teen seda siiamaani. Olen nüüd olnud selle ameti peal… minu esimesest piuksust raadios on praeguseks möödas 31 aastat. Kolmandik sajandit peaaegu.

Oled sa endale sportlaste hulgas sõpru ka leidnud?

Pigem palju häid tuttavaid. Kindlasti, sest oleme küll erinevad, aga sageli kogeme mingit sama hetke, eriti, kui oled võistlusel kohal. Kogeme koos. Tema tegijana, mina sama hetke selles samas ruumis – vahendajana. See kogemus meil mingis osas kattub, meil on midagi ühist jagada. Ja me seda teeme.

Sportlased vahetuvad pildis kiiremini. Mõtlen näitlejate peale ja Aivar Tommingas näiteks on olnud mu vaateväljas tipptegijana 50 aastat.

Ma ju ka alustasin siis, kui Aivar Kuusmaa ja Gert Kullamäe olid korvpallis tippmängijad. Minu jaoks on nad jätkuvalt ennekõike mängijad, kelle pealt mina olen kasvanud. Nad olid laval enne mind. Neilt olen mina saanud oma laksaka, mingi doosi spordivaimustust. Nüüd on nad saanud treeneriteks. Arvan, et on juba terve põlvkond inimesi, kelle jaoks nad ongi ennekõike treenerid. Noored ei ole kogenud nende suurepäraseid mänguhetki ega saa jagada seda vaimustust, mida jagame meie – need, kes seda omal nahal kogesid.

Võrdluseks ehk see, et mina ei saagi aru saama, mida tähendas Paul Keres minust vanemale põlvkonnale. Ma ju tean, kui tähtis ta on ajaloos, aga ma ei ole elanud sel ajal. Nii nagu mul on raske seletada nooremale generatsioonile Allar Levandi tähtsust omal ajal. Praegu on ta üks olüpiapronks absoluutselt mitte maailma tippalal. Mida see aga toona tähendas Eesti inimeste jaoks …

Jah. See on väga hea näide. Ma olin siis metsavaht. Vaatasin seda võistlust öösel telekast ja kui tuli pronks, läks täisvõimsusel peale Queeni plaat ja lugu „We Are the Champions”. Olin üks äkki oma rahvaga ja ta tuli esimeseks meie jaoks, mis siis, et koht oli kolmas.

See ongi spordi võlu. On osa sporti, mida ma tean intellektuaalse teabena, siis on mingi osa kogemust ja siis oled juba nii vana, et asjatad inimestega, kellel sinu kogemust ei ole. Ja siis need maailmad saavad kokku ja sina saad aru, kuidas maailm muutub. See on nii huvitav.

On sul mingeid eelistusi spordialadest, mida kommenteerida?

Ma ei tee selliseid eelistusi, kommenteerin neid asju, mis mulle korda lähevad. Noh … laskesuuska, jalkat, võrkpalli ja käsipalli. Suusatamist ka. Need on alad, mille peal olen kasvanud.

Priit Pullerits uriseb, et olete laskesuusatamise rääkinud liiga suureks. See on tegelikult äge, et kommentaatorid teevad spordiala suuremaks?

Kas just meie teeme, aga ju siis see võti, kuidas meie seda kajastame, inimestele sobib. Nad ei vaataks seda, kui see ei sobiks või oleks vastuvaieldav. Meile meeldib niimoodi teha ja mulle tundub, et inimestele meeldib niimoodi vaadata. Võib-olla selline tegemine mingil hetkel ammendab ennast, inimesed väsivad ära. Mis siis ikka. Ka see on võimalik.

Kas sa Pariisi olümpiale ka lähed?

Mina ei lähe, sest meie ERR seda olümpiat veel ei näita. Seda näitab Kanal 2. Aga järgmine olümpia on jälle meie oma ja siis võib-olla lähen. Ma olümpiat muidugi jälgin.

Mulle meeldib sporti siis ka vaadata, jälgida, kui ma tööd ei tee. Sa ju vaatad teatrit ka mitte ainult sellepärast, et sellest on vaja kirjutada. Vaatad, sest sind huvitab. Mitte et pead. Mina ka vaatan sporti nii palju kui võimalik ka siis, kui ma ei pea.

Need on tihti kõige väärtuslikumad vaatamised, kui sa saad minna võistlusele kohale sellises teadmises, et sa ei pea tegema tööd. Ja sul ei pea olema kogu aeg mingi antennike püsti, kas tööasi on joone peal. Need hetked on üliväärtuslikud ja ma neid kuidagi naudin.

Kui palju sulle sobib telekast spordi vaatmine?

Oleneb asjast ja oleneb sellest, kes mulle seal räägib. Ma olen kommentaatori usku. Lasen ennast kaasa vedada käekõrval. Kommentaator on mulle teejuhiks ja ma eeldan, et ta on sellel päeval, need kaks tundi, minust kaks sammu ees. Ta on natukene targem, räägib mulle midagi juurde, äkki annab mingit mõtteainet.

Teatris ma ka lasen ennast kaasa vedada. Jään hea meelega konksu otsa. Olen enda jaoks sõnastanud, et kui saan etendusest või raamatust ühe hea mõtte, siis on asi väga korda läinud.

Mäng mängus – spordis mul on luksus, et tunnen isiklikult kõiki kommentaatoreid ja mängin nendega kaasa.

Sa oled emotsionaalne kommentaator?

Vist olen.

Kui palju sa emotsiooni mängid?

Ma julgen öelda, et ei mängi. Ma ei ole kunstlikult tore. Vähemalt tahaks seda uskuda.

Mingi viisteist aastat tagasi tegin endale selgeks, et sa pead olema aus. Näitama täpselt neid tundeid, mis sinul sellel hetkel on. Ja need ongi õiged tunded, sinu ausad reaktsioonid. Mitte nii, et kui lüüakse värav, siis peab hulluks minema. Kui sus endas ei teki seda hulluks minemise tunnet, siis seda kunstlikult juurde kruvima ei pea. Spordis, eetris peab olema ennekõike aus oma tunnete näitamisel.

Ütlesid, et kommentaator peaks olema vaatajast vähemalt kaks käiku ees?

Kui jalgpalli mängivad Prantsusmaa ja Brasiilia ja näidatakse ühte inimest ekraanil, siis ma võiks öelda, et näete, see on Ronaldo. Tema ju mängis 1998 MMi finaalis, kui Prantsusmaa ja Brasiilia kohtusid. Kõik ei pea neid otsi kohe kokku viima, kommentaator võiks.

See on ju üsna improvisatoorne siis …

Jah, ma ei saa olla kõigeks valmis. Ma valmistan ennast ette küll, aga pole võimalik kõike ette näha.

Nagu teatris on kandev paus üliäge, on seda ka kommenteerimisel tekkiv vaikus. Oled vait, sest ei oska midagi öelda. Toimub midagi, mis läheb täpselt teistpidi. Siis oledki vait ja kodudes ollakse ka vait. Oleme koos vait, meie reaktsioon on selline.

Sa kommenteerid ka selle aasta jagpalli EMi. Ootad ka?

Muidugi ootan. Kui see on minu elu olnud nii pikka aega, siis muidugi tahan jälle. Kindlasti ei ole see mul see, et oh, üks järjekordne, teeme ära. Viskame valmis, küll olen juba teinud ka. Ei ole nii. Olen piisavalt lapsemeelne, et rõõmustada järgmise samalaadse asja üle. Hea meel on. Nagu kevade tuleku üle ikka.

Sul on omad lemmikud?

Muidugi on. See on paratamatu, kui oled spordisõber. Ajakirjaniku erapooletus, see on igavene teema. Ma ei ei kujuta ette, kuidas on võimalik teha täiesti neutraalset kommentaari.

Sul ei pruugi olla isegi oma lemmikmeeskonda või -mängijat, aga see tekib mängu jooksul. Mingi tüüp teeb kaks hästi ägedat jooksu palliga. Ja muutub lemmikuks. Ja hakkadki temast rohkem rääkima. Ta on sulle naha alla pugenud. Jälgid teda ka rohkem.

Spordis ei peagi kõike võtma ülima neutraalsusega. Televaataja tahab vahel ka kommentaatori peale ärrituda. See käib ka mängu juurde. Alati peab vaatajal olema õigus tunda, et Tiisler on selle poolt, isegi kui ma ei ole.

Kes võidab siis jalka EMi?

Ma ei tea. Ma olen Inglismaa fänn lapsest saati. Tahaks, et lõpuks ka inglased võidaksid.

Saksamaa võiks kodus võita. Alati, kui kodumeeskond võidab, on see tore. Vähemalt võiks ta minna võimalikult kaugele, sest korraldaja edenemine annab turniirile alati juurde mingi lisa, toreda käigu. Kui Saksamaa alagrupis välja kukub, saab kõik teise tähenduse, kuigi tribüünid on jätkuvalt täis ja pidu on suur.

Pariisi olümpiale pääseb meil väike grupp sportlasi?

Ma seda arvu üle ei tähtsustaks. Arvan, et kui olümpia käes on, ei mäleta keegi, kui palju seal sportlasi on. Kõik vaatavad ja ootavad, kas tuleb medal. Kas tuleb mingi suur kõva koht.

Vahepeal ehk, jah, hakkas tunduma, et meilt läheb umbes kümme sportlast. See läks üle. Koosseis on normaalne. Ma seda küll mingi traumana ei võtaks.

Suur väljajääja on me vehklemise naiskond, Heiki Nabi ka ei saanud … Aga see käib ka spordi juurde, et kõik ei võida alati. Olümpialt välja jäämine torkab rohkem silma muidugi. Arvan, et juba praeguseks neid jutte enam ei tule, et keegi kuhugi ei saanud. Need, kes on saanud, on saanud, ja need väljajäämise jutud on räägitud.

Sport on julm ka.

On, mõnes mõttes väga julm. Sõudepaat võttis olümpiakoha tänu null-koma-imevähe-sekundile. Ehk siis see null-koma-midagi määras sinu saatuse. Määras, kas sa oled olümpiasportlane või mitte.

See, et nüüd sina ka Pariisist eemale jääd …

…olen käinud viiel suve- ja kuuel taliolümpial kohapeal. Kui sai selgeks, et meie neid mänge ei tee, ma leppisin, et on seekord siis nii. Äkki tulevikus veel mõnele jõuab. See ei ole mulle trauma.

Mis vahe on olla kohapeal või kommenteerida stuudios telepilti?

See kõlab lihtsustatult, aga kohapeal sa oled asja sees rohkem. Sa saad teada ja näha palju sellist, mida inimestele reportaaži käigus rääkida, mida nemad ei tea või ei näe. Võimalus teada saada või näha on mitu korda suurem. Oma kogutud informatsioon on midagi muud kui loetud informatsioon.

Kumba eelistad, raadiot või televisiooni?

Ei, ma enam neid asju ei jaota. Raadiot ma teen ju niivõrd vähe. Mulle meeldib teha „Mnemoturniiri”, meeldib teha kord aastas Viljandi folgi ülekannet raadios, mulle meeldib laulupidude tegemine. Kui ma üldse ei saaks raadios teha, ehk ma siis oleks natukene kurb, aga kuna ma saan, siis saan oma raadiodoosi kätte.

Samas mulle on hakanud meeldima autos, kui sõidan, kunstilise sõna kuulamine. Järjejutud näiteks. Keegi räägib rahulikult ja ma lähen sellega kaasa. Pahnaga ma ei lähe kaasa, aga kui keegi loeb Klassikaraadios luuletust näiteks, siis see mind köidab.

See on mingi hetk, kus tuled tohutust, kiirustavast maailmast välja, et siis sinna tagasi minna. Sa vähemalt tead, et kuskil on olemas aeglane maailm. Ma otsin aeglast maailma, selle oskuse üle olen väga õnnelik.

Kui palju sport on meelelahutuslikumaks läinud?

Sport ise ei ole meelahutuslikumaks läinud, aga teda on pakendatud meelahutuslikumaks, mida võib-olla ta on olemuslikult kogu aeg olnud. Tänapäeva maailmas sa pead olema kuidagi pildil, mistahes valdkonnas on nii. Teed midagi ja tahad, et sind vaadataks. Ja siis kasutatakse turunduslikke nippe.

Sportlased ka – kui nad tahavad sporditegemisest elatuda, siis peab neid keegi vaatama. Ma ei pea seda mingiks koledaks saatanaks, et seda üldse ei tohiks olla. Pigem on niimoodi, et see klikk siis kas tuleb või ei tule, aga su töö eesmärk ei saa olla reiting.

Minu üks ja ainus eesmärk on teha väga ägedat spordiülekannet. See mind käivitab, hoiab töös. Ja siis vaatame, kuidas välja tuli.

***

Me jutu päris lõppu ütleb Tarmo Tiisler rõõmsalt lause, nagu oleks lõppenud üks saade: „Nende mõtetega on hea lõpetada, kohtume järgmises saates.”

Elukäik / Tarmo Tiisler

Sündinud 11. veebruaril 1969.

Lõpetanud Tallinna 2. keskkooli; 2004. aastal Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloolasena ning 2010. aastal omandanud Eesti Muusika -ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis magistrikraadi (lavakõne).

Töötanud 1990–1993 Eesti Riigiarhiivis. 1993–2011 oli ERRi raadio sporditoimetuse reporter ning aastast 2011 on ETV sporditoimetaja.

Pälvinud Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Abielus, nelja lapse isa.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.