Lavastuse „Ma parem tantsiksin sinuga”algusvideo on aastast 2036

Sealt saame teada:

• Uudised tulevad Tallinnast Eestist ja on koreakeelsed
• 20 aastat tagasi astus Läti Euroopa Liidust välja
• See põhjustas pöördumatu ahelreaktsiooni – Poola, Valgevene, Moldova, Gruusia, Ungari ja Prantsusmaa lahkusid samuti
• Põhja-Korea lagunes
• Algas suur rändelaine
• Berliini hiilgus kuhtus. London ja Pariis ei olnud enam Euroopa kultuuri- ja majanduskeskused
• Tallinnast on saanud Lääne tsivilisatsiooni süda
• Nüüd elab Eestis umbes 8 miljonit inimest ja käibel on 4 riigikeelt: korea, eesti, vene ja inglise.
• Ka kliima on aastaks 2036 märgatavalt muutunud. Eesti suved on küllaltki kuumad ja talved väga külmad. Temperatuur on mai algusest kuni septembri lõpuni 32°C. Tallinnas on palju palmipuid, kunstlikke tiike ja maa-aluseid basseine.
• Kuid tuleme tagasi aastasse 2016, kust kõik alguse sai… Me oleme ühes olulises Tallinna kultuurikeskuses, uhiuues televisioonistuudios, kus salvestatakse sotsiaalkultuurilist saadet “Ma pigem tantsiksin sinuga”.

Ajal, kui diplomaadi taagaga poliitik Mart Helme räägib venelaste viiendast kolonnist Eestis, mängitakse Telliskivi loomelinnaku Vabal laval lavastust”Ma pigem tantsiksin sinuga”, mida kannab soov mõista me erinevust ja leida kokkupuutepunkte.

Ajale iseloomulik seegi, et ühe me tõsise küsimuse toob lavale lavastaja, kes elab Viinis Austrias ja kes pärit Moskvast. Oleg Soulimenkol on algselt inseneri haridus ja teda tuntakse maailmas kui tantsijat ja perfoomanskunstnikku.

Lavastaja Oleg Soulimenko

Mida te ise lavastusprotsessist õppisite?

Ma sain aru, et inimese arusaamad teemadel, mis puudutavad näiteks mingit arvamust ajaloost, poliitikast… ei ole alati need, mida ta esimese hooga välja ütleb. Päris oma sügava sisemise arusaamani on sealt veel pikk tee minna. Palju sõltub kontekstist, milles nn debatte või arutlusi peetakse.

Huvitav oli jälgida, kuidas lavastuse proovide käigus võisid inimeste arvamused kardinaalselt muutuda.

Te mõtlete lavastuse tegelasi?

Jah, kui me neid valisime, me neile ju ei öelnud, millest tuleb jutt. Kõigil olid oma stereotüübid. Siis tulid küsimused, piisavalt sügavad, rasked, ettearvamatud. Inimesed hakkasid äkki mõtlema sellele, miks nad just nii mõtlevad, kustkohast need mõtted pärit on? Kust tuli neile informatsioon ja teadmised, mida nad enda omaks peavad.

Tooge mõni näide muutumistest?

Näiteks Eesti tütarlaps Gerli Rosenfeld, ta väitis alguses, et tal ei ole mingeid probleeme venelastega. Ta oli selline kosmopoliit. Protsessi käigus ta ise imestas, et kust tal sellised mõtted ja arusaamad. Minge vaadake. See on huvitav ja see protsess ju jätkub.

Mis järeldusi te sellest teete?

Meie peades on palju avatud ja suletud mõtteid, probleeme… Palju on klišeesid. Huvitav on uurida, kuidas need formeeruvad. Kuna tegu on teatriga ja teatris on kõik võimalik, siis saab publik seda kõrvalpilguga jälgida ja ehk ka ise mõelda sellele, kuidas tekivad kinnismõtted ja eelarvamused neil endil.

Kujutan ette et te lavastusel ei ole kaht sarnast etendust. Palju juhtub kohapeal, improviseeritakse.

Jah, jah, jah. Soov on, et laval sündiv oleks elus protsess. Me otsisime oma vormistust, et kõik oleks spontaanne ja ootamatu. Et me tegelased ei õpiks oma vastuseid pähe ja ei valmistaks ette selleks, kuidas vastata. Et nad reageeriks hetkega ja spontaanselt. See tundus tähtsam kui õigete ja tarkade vastuste ette väljamõtlemine ja pähe õppimine.

Etenduse päeval me lepime kokku teemad, aga küsimused valivad moderaatorid kohapeal, vastajad ei tea ette, et tulevad just sellised küsimused. Küsimused võivad tekkida kohapeal ja moderaatoritel, Mari-Liisil ja Dmitril on neid ette valmistatud, ma arvan, vähemalt paar tuhat.

***

Lavale on toodud televisiooni jutusaade. Teledebatt, saatejuhtideks kaks professionaalset näitlejat, Mari-Liis Lill ja Nikolai Benstler, eestlanna ja venelane. Saatekülalisteks neli inimest meie hulgast: kaks nooremat tüdrukut (eestlane ja venelane) ja kaks vanemat, naine ja mees (eestlane ja venelane). Kusagil etenduse käigus teeb Mari-Liis Lill ajaloolasest eesti mehele ja kooliõpetajast vene naisele ettepaneku, et nad kallistaksid teineteist. Enne on just räägitud vene okupatsioonist Eestis. Venelanna väidab, et okupatsiooni pole olnud, Vene baaside sissetoomine oli seaduslik. Ajaloolasest eestlane väidab vastupidist. See kallistus siiski saab kallistatud – kohmakalt, sunnitult, poolvägisi.

Üks osa teatripublikust on palutud istuma lavale, stuudiosse, kus debatti peetakse, osalisteks. Kaasa elama. Kummaline, et ei eestlased ega venelased laval ja publikus ei kipu väga avalikult emotsionaalselt kaasa elama. Ei plaksuta ega sekku. Mõtlesin, et selles on Eestis elamine vene inimesed, no vähemalt need, kes teatris käivad, meiega sarnaseks vorminud, emotsioone hoitakse vaos, neid ei kiputa avalikult välja elama. Samas on selge, et paljus teeb selle lavastuse publik. Ta vaheaplausidest sõltub palju. Mõtlesin seal me ERRi hiljutistest presidendivalimiste teledebattidest, kus stuudiopublik küll plaksutas, aga äratuntavalt kamandamise peale. Lavastuses seda kamandajat ei olnud ja see tegi sündiva ausaks, kohapeal sündivaks, selliseks siin ja praegu ja just nimelt nii olevaks. Esietendust vaadanud Siim Kallas ütles pärast etendust, et ta küll tahtis üsna tihti sekkuda, aga hoidis ennast tagasi. Ega hiljutisel presidendidebattide peakangelasel teatriski kerge ei olnud, sest tema nimi ja isik (mulle tundub, et see oli lavastuse improvisatsiooniline osa) tuli sellel etendusel stuudios mitu korda jutuks. No näiteks küsiti poliitikuid, kes täna pildis ja kunagi olid kommunistid. Tean, et Siim Kallas ses suhtes ammu kuulikindel on, aga ikkagi. Küllap hoidsid ennast tagasi ka nn saatejuhid, sest Siim Kallase osalemisel oleks etendus ilmselgelt teine saanud. Pisut on sellest isegi kahju, et ei saanud.

Nii või teisiti ei olnud poolteist tundi debatti teatrilaval igav. Põgusalt läks mõte sinna, et kui me siin ei oska ja tihti ei taha suhelda Eestis sündinud venelastega, me ei tea neist enamasti suurt midagi, mida me siis teeme sõjapõgenikega, pagulastega, kuidas me neid talume?

Ka sellest mõtlesin, peamiselt küll pärast etenduse vaatamist, et kes on minu venelased siin Eestis. Esimese hooga mõtlesin, et neid polegi. Hiljem mõtlesin enda jaoks välja Jelena Skulskaja ja Oleg Pissarenko, kes mu meelest tavaelus on enam eestlased kui meie, eestlased ise. Ja muidugi on minu venelane, kelle üle uhkust tunnen, Peeter Volkonski. Viimasest muidugi vist keegi ei mõtle, et ta on venelane… Muidugi – venelane, kes mulle siin sobib, on ka ajakirjanik Andrei Hvostov. Küllap on neid veel, kui mõelda, kelle üle eestlasena uhkust tunda.

Üks kummaline asi veel sellest etendusest mulle ja loodan, et ka teistele mõtlemiseks: miks lavastaja oli näitleja Mari- Liis Lille kogu etenduse vältel tantsima, tantsisklema, võimlema pannud ja Nikolai Bentsleril lasi olla staatiline, vaoshoitud, akadeemiline. Kas see tõesti oli tähelepanu juhtimine sellele, et me oleme eestlastena välismaa kukerpallitava ja üsna mõttetu välise vormiga ahvidena kaasa jooksnud ja just venelased saaksid meid ses osas taltsutada. Mine tea, Mari-Liis Lill muidugi tõestas, et väline vorm ei sega teda olemast põhjalikult sisukas ja kohal.

Sellele mõtlesin ka, et selle lavastuse mängukoht, publiku sihtgruppi silmas pidades, on Kohtla-Järve, Sillamäe ja Narva, ka Jõhvi. Teemad, millest lavastuses jutt, on inimlikud ja valusad, karmidki. Hea, et teater sellega tegeleb. Ma usun, et see lavastus on märgiks, milline saab olema Narva Vaba lava projektide suund, milline ta vähemalt võiks ja peaks olema. Vähetähtis pole selle lavastuse tuleku aeg ka sellele mõeldes, et just kadus me ajakirjandusmaastikult kaks venekeelset ajalehte.

Muidugi läks mõte selle lavastuse vanemale vennale, 10 aasta tagusele (2006) Merle Karusoo ja Toomas Lõhmuste lavastusele «Täna me ei mängi». See oli Moskva Kunstiteatri Kooli lõpetajate diplomietendus. Noored näitlejad rääkisid oma elulugudel põhinevaid jutte elamisest ja olemisest ja enesetunnetest Eesti vabariigis. Leidsin Jaak Alliku tolleaegse arvustuse, mis küllalt täpselt võtab kokku nii siis nähtu kui täna Vabal laval mängitu. „Karusoo ja Lõhmuste näitavad (aga praegu polegi see ju nii ohutu), et on võimalik suhtuda huvi, austuse ja ka lavastajapoolse armastusega meie kõrval elavatesse teistsuguse keele, eluloo ja suguvõsamäluga inimestesse.”

Dramaturg Piret Jaaks lavastuse sünnist

Alustekst on antud lavastusel olemas, kuid see sündis üpris ebatavalisel moel. Nimelt asusime kevadel koos lavastaja Oleg Soulimenkoga välja töötama küsimusi. Esimesse proovi läksime 100 küsimusega. Küsimused oli väga eriilmelised, igapäevaelulistest “Kuidas alustad enda hommikut?”

isiklikeni “Millal oli sinu esimene suudlus?”, poliitilistest “Kellele kuulub Krimm?” abstraktseteni “Miks maakera on pallikujuline?”… Neile küsimustele hakkasid vastama neli tavalist inimest, kes on “Ma pigem tantsiksin sinuga” osatäitjateks.

Neist küsimustest sündisid ka iga osatäitja ja professionaalse näitleja isiklikud pikemad lood, mida samuti etendustel kuuleb. Need küsimused ja pikemad vastused ehk lood ongi lavastuse alustekstiks.

Prooviprotsessi edenedes tuli küsimusi järjest juurde… umbes 500. küsimuse peal lõpetasin lugemise. Seega ma tegelikult ei teagi, mitme küsimusega me lõpuks prooviprotsessi lõpetasime või etenduste mängimise lõpetame. Vastused on kõik improvisatoorsed, v.a pikemad lood.

***

Lavastus sündis Vaba lava kuraatoriprogrammi toel ja selle produtseeeris Märt Meos R.A.A.A.M ist-