Tantsivad Julia Koneva ja Aleksandr Žemžurov.

Tantsuteatrit võiks vaadata oma vanusele mõtlemata. Nimetus „nüüdistants” või „kaasaegne tants” ei peaks hirmutama, kuigi tihti miskipärast just vanemaid inimesi hirmutab.
Kuidagi kõrvale on mu teatri otsimise teekonnalt jäänud nüüdistants ja sellega seotud teater. On teadmine, et me Eesti nn. kaasaegse tantsu lavastused on maailma tipptase, et käiakse festivalidel üle ilma. Meie tantsuloojaid ja tantsijaid tuntaksegi mujal paremini kui siin. Miks nii on? Usun, et asi on vaatajate nappuses. Olen kuulnud, et enamus tantsulavastustest kogub meil kolm-neli saalitäit vaatajaid. Kindlasti on ka teistsuguseid näiteid.

Võlus ära
Olen üsna teadlikult hoidunud tantsuteatri vaatamisest. See „teadlikult” on tähendanud alateadlikku hirmu, et äkki võlub ära. Ette rutates olgu öeldud, et alateadvus koos teadlikkusega ei eksinud. Võluski.
Muidugi ei tohiks ühe vaatamise pealt üldistust teha, aga Tallinna tantsuteatri kaks nähtud lavastust ühes õhtus olid kantud just sellisest positiivsest eluenergiast, et julgen seda teatrivormi vaatama kutsuda neid, keda on seni peletanud sõnad „kaasaegne” ja „eksperimentaalne” ning lisaks tants. Kui positiivne emotsionaalse energia laeng, mille 90 minuti jooksul sain, tahaplaani jätta, tuleb lavastajaid ja tantsijad kiita professionaalsuse eest. Tegijad on ühtlasi autorid ja see, millise läbimõeldusega on liikumine sätitud valgusesse ja varju, vaikusesse ja muusikasse, on tähelepanuväärne. Igatahes ma üsna kogemusteta vaatajana ei märganud kusagil mingeid lohakuslohisemisi ja pisiasjadest ülelibisemisi. Liikumise, muusika ja valguse koosmõju tegi tulemuse, mis sellisesse keskkonda tagasi kutsub. Selliseid kohtigi oli mõlemas tantsus, kus tahtsin kaasa tantsida, üsna omal moel, oma vanusest lähtuvalt.
Vahel sõnateatrit vaadetes ma ikka ju tunnen ära, kuidas trikitatakse trikitamise pärast ja sellel pole sisulist katet. Kui mu nähtud tantsuetenduses sama trikitamist oli, siis ei osanud ma seda ära tunda. Ja see on tegijate trump. Kristjan Rahuoja meestetantsu lavastuses küll tundus vahel, et mõlemad tantsijad ennast just sesse kohta tantsivad, et tuleks kasutada sõna. Jäin ootamagi, et nüüd, aga kui sõnani ikka ei jõutud, tundus seegi olemuslik: „Veel ei ole aeg rääkida!”

Mõtestatud liikumine
Tantsijad õpivad meil Viljandi kultuuriakadeemias, Tallinna ülikoolis ja Tallinna balletikoolis, tantsusuundasid on küllap polkast kosmoseni. Mõtestatud liikumine on tõesti teater, seal on dialoogid ja monoloogid, põrkumised ja kokkusaamised. Ja mis üllatav ‒ seda ei ole raske lugeda ning mõista ka selleks spetsiaalset vaatajakoolitust saamata. Pean siia lisama sellegi, et minu meelitas vaatama hoopis lavaka näitlejaharidusega Kristo Viidingu osalemine. Tahtsin näha, mis roll see on tal. Nägingi ja mind lisaks Kristo füüsilisele võimekusele võlus keskendatus ja vastastikune partneritunnetus Raho Aadlaga.
Mulle mõjusid kahe sõltumatu tantsulavastaja kaks eraldi lavastust lisaks kui tervik. Esimene osa oli elu õrnem ja tundlikum ülistus, teine mehelike otsingute jõuline katse tõusta lendu.
Siinkohal ei jää üle muud, kui veel kord julgustada sõnateatri austajaid ‒ ärge peljake tantsuteatrit. Võib juhtuda, et kogete, kuidas just sealt saab alguse teater, kus ürgne tants, milles tunneb maailma tänast tukset, eelneb eesti keeles välja öeldud sõnadele.

Tantsivad Raho Aadla ja Kristo Viiding.

Fotod: Tallinna tantsuteater.

Elisa Lott. Kristjan Rahuoja.
Tantsulavastuste õhtud

“TAKE ME TO THE HAPPY PLACE”
autor-lavastaja-koregraaf-kujundaja: ELIISA LOTT
tantsijad: JULIA  KONEVA ja ALEKSANDR ŽEMŽUROV
valguskujundaja: KARL MARKEN

II

“IMELISE OTSINGUL”
autor-lavastaja-koregraaf-kujundaja: KRISTJAN ROHIOJA
tantsijad: KRISTO VIIDING ja RAHO AADLA
helilooja-muusik: INDREK PALU
valguskujundaja: KARL MARKEN

produtsent: HEILI LINDEPUU
ESIETENDUS: 7. aprillil Vaba Lava teatrisaalis
Kaheosalise õhtu kestus on 90 minutit
Järgmine kord, mis ei peaks jääma viimaskes tantsitakse seda elutantsu 29. aprillil, Tartu Uues Teatris.