Looming, looja ja loomine… Tallinna Linnateater on nüüd kõige moodsam teater maailmas. On kunstiteos, kus 16. sajand kohtub 21. sajandiga. Ilmselgelt on see koht kokku tulemiseks ja kokkusaamisteks. Väljast vana, seest uus arhitektuuriline ime… on nüüd avatud.

Ei ole vähetähtis, et Linnateatri avamine algas tänaval. Sealt me ju kõik tuleme teatrisse, näitlejad ja publik, igaüks oma mõtete ja maailmaga. Et avastada ennast ja laiendada elamise mõtet. Teater on koht, kus enamasti otsitakse inimeseks olemisele mõtet.

Selle teatri uusavamisel laulis Tõnis Mägi koos kooriga Head ööd, vend keskaegse maja akendel Tõnise laulu „Suur maalritöö”: „Oled Sa kunagi näinud last joonistamas naeru – ta loob, ta loob, ta loob! / Oled Sa kunagi näinud last savi voolimas – ta loob, ta loob, ta loob! / Suur maalritöö, meid (teid) ootab ees… sa loo, sa loo, sa loo!”. See oli minu jaoks kunstiakt, mis määras ära Linnateatri esteetika. Nii mõtlesin kui esmane emotsionaalne osasaamistunne laulu sõnade ja esituse sügavusest oli veel väga värske.

Esteetika on miski, mis seotud meelelise tajumisega.

Filosoofilise õpetusena uurib ta „reaalsuse meelelise tasandi väljenduslikke vorme ja nende suhet inimese väärtushinnangutega”. Ka on öeldud, et esteetika „on filosoofiline teadus ilust ja kunstist, uurib kunsti suhet tegelikkusega, ilu olemust ja avaldumist elus ja kunstis, ilu ja kunsti tajumisel tekkivaid tundeid, mõisteid, otsustusi”…

Esteetika avaldumine Linnateatri avamisel oli näiteks see, kui teatri peanäitejuht Uku Uusberg, seistes teatriukse ees trepil, lükkas kõrvale mikrofoni, astus aste kõrgemale ja kõneles oma häälega, pisut vaid tooni ülendades pidulikuks. See oli ilus!

Olin just avamisele sõites rongis mõelnud näitlejahäältest ja sellest, millise häälega avas teatri Voldemar Panso, kuidas oleks seda teinud Mikk Mikiver, kuidas kõneles Kalju Komissarov. Ja nüüd tegi Uku Uusberg midagi sellist, mis asetas ta esteetiliselt nende eelkäinud suurte sekka. Tegi teo, mis jääb.

Linnateatri uue suure saali avalavastuses, tragöödias „Iphigeneia. Agamemnon. Elrktra” on palju meeldejääva hulgas mõte, mis jäi mu jaoks kõlama, isegi piinama, ja ei lahku peast ilmselt kunagi. Lavastuses öeldakse, et tuleks nüüd ometi keegi tegelane, kes muudaks tragöödia kulgu. Kui palju me inimestena oleme midagi sellist mõelnud – tuleks keegi… Me ootame Godot´d. Seda tegelast ei tule ja ühele mõttele lisandub teine, sealsamas avalavastuses näiteks, et me loeme raamatut, mille lõppu teame, aga ikka loeme. Ja ainus, mis viib meelehärmita edasi, on: sa loo, sa loo, sa loo!

Esteetika sõna alla liigitub ka teatri avamisel kogu Linnateatri rahva ettekantud kantaat „Linnateatrile”. „Teater laulab” on läbi 60 aasta olnud just selle teatri sümbol. Vähetähtis ei ole ka see, et kantaadi kirjutasid just selleks puhuks tänased vägevad vanamehed Olav Ehala ja Paul-Erik Rummo.

Mul tekkis hiljem suure saali avatragöödiat vaadates seos, kus arhetüüpsete tegelaste Agamemnoni ja Klytaimnestra, Achilleuse ja Odysseuse kõrval oli lavastatud ja mängis ennast määravaks tegelaseks justnagu kõrvaltegelane Rain Simmul, tegelasenimega Vanamees.

Kuidas võttis salli kaelas, kuidas seda silus, kuidas asetas enda ette maha, kuidas laskus sellele põlvili… aeglaselt, mõjuvalt.

Tallinna Linnateatri hooned said valmis, aga ega teater ise – nagu teisedki teatrid – valmis ei ole. Kui oleks, tuleks Ülemiste vanake… Nagu meri ja maailm ei saa valmis. Kõik muutub. Laine käib laine järel.

Avamise õhtu kõige enam kuuldud lause oli: „Palju õnne meile kõigile!” Linnateater on uuem kui kunagi varem ja vanem kui kunagi varem. Sa loo, sa loo, sa loo…

Eraldi

Viis esietendust, millega avati Linnateatri uued eluruumid

• Suur saal: Tiago Rodriguesi näidend „Iphigeneia. Agamemnon. Elektra”, lavastaja Uku Uusberg. Lavastus viib vaataja tagasi Euroopa teatri juurte juurde, Antiik-Kreekasse: sõtta minekuks puudub tuul, mis laevadel liikuda laseks. Kuidas seda ei suudeta võtta märgina, et jätta sõda ära, kuidas teatud piiridest üle astudes inimene muutub… Pildil punastes purjedes üldplaan, keskel Agamemnoni rollis Indrek Sammul.

• Võlvsaal; Paavo Piigi „Viimane liivlane”, lavastaja liivi juurtega Marta Aliide Jakovski. Mida tähendab olla osa ühest väikerahvast? Mida annab teadmine, et meie juured ulatuvad kelle- või millenigi… See on uurimuslik ja mänguline lavastus, mis põimib pärimust ja tänapäeva ning ärgitab endalt küsima, kuidas saame praeguses hetkes hoida oma keelt ja identiteeti. Pildil Evelin Võigemast, Külli Teetamm, Epp Eespäev.

• Taevasaal: Florian Zelleri „Karussell”, lavastaja Anu Lamp. Mänguline lugu armastuse korduvatest mustritest, kus vahelduvad tõde ja vale, iha ja pettumus, pannes vaataja küsima, kas me saame teist inimest üldse kunagi lõpuni tunda. Pildil Stephane rollis Alo Kõrve ja Adelinena Sandra Uusberg.

• Väike saal: Sam Shepardi „Tõeline lääs”, lavastaja Diana Leesalu. Teravmeelne ja pingeline lugu kahest vennast, kelle naasmine lapsepõlvekoju viib vastasseisu, kus segunevad vanad haavad, kadedus ja lootused. Kelle elu on õigem? Kelle unistused tõelisemad? Pildil Lee rollis Indrek Ojari ja Austini rollis Märt Pius.

• Kammersaal: Uku Uusbergi „Avamine”, lavastaja Uku Uusberg. Spetsiaalselt Linnateatri avamisnädalaks kirjutatud näidend, pidades peaosalisena silmas 2025. aasta sügisel oma 70. sünnipäeva tähistavat Egon Nuterit. Ühtaegu naljakas ja natuke nukker näitemäng viib publiku rännakule teatrimaailma telgitagustesse, kus võitjaks jääb igal juhul armastus teatri vastu. Pildil Egon Nuter Vana näitleja ja Uku Uusberg Peanäitejuhi rollis.

Ilmus Maalehes. Pildistas Viio Aitsam.