Mladen Kiselov 1943 – 2012.
Mladen, oleksin tahtnud sinuga seda juttu jagada, mida siin, samal küljel kirjutab noor, teatrisse alles sisenev Vallo Kirs. Sa oleksid sellest aru saanud. Sina teadsid veel ilma tõlkimata, mida tähendab elus ja laval PROSTRANSTVO (Ruumiks seda ju tõlgitakse, aga ilma tunnetuseta ja piirituseta, ei tähenda see tegelikult mitte midagi. MM). Nüüd on piiritu kurbus vaid. Umbes samamoodi piirideta, nagu kurbus, mis tekkis su Draamateatri „Nelipühade“ lavastust vaadates maailma pärast. Küllap sa mõistad. Mittemõistmiseks armastasid elu ja kunsti liiga palju. Kõige uhkem oli, et sinus puudus igasugune provintslikkus. Mul on tunne, et see ei ole õpitav.
Sinuga kohtumine oli kingitus. Jaak Allik kirjutas pärast su ootamatut surma nõnda: „Mladen oli kindlasti kõigi aegade jooksul kõige sügavam ja andekam Eestis alaliselt tegutsenud tõeliselt maailmataseme lavastaja, kelle koostöö Eesti teatriga alles hakkas hoogu võtma. Tänane teade on tragöödia nii meie teatri tänase kui homse päeva (teatrikooli) suhtes.
Sügav kaastunne Enekenile. Mladeni taolisi tarku, väga delikaatseid ja samas erakordselt andekaid inimesi leidub haruharva.“
Ma väga loodan, et ta seda sulle ka öelda jõudis mingil moel, kui suhtlesite.
Ametlikult kirjutatakse sinust nii: „Mladen Kiselov sündis Sofias 1943. aastal teatriinimeste peres, õppis Moskvas GITIS-es Anatoli Efrose kursusel, tegutses mitme Bulgaaria teatri kunstilise juhina, lavastas paljudes Bulgaaria ja Venemaa teatrites. Kakskümmend aastat töötas ta õppejõuna Carnegie Melloni teatrikoolis Pittsburghis ja lavastas Ameerika ja Kanada teatrites. Tema kontos on rohkem kui poolteistsada lavastust, nii klassikatekstide kui kaasaegsete autorite tõlgendusi.
Bulgaarlasest lavastaja ja teatripedagoog tegi siin neli lavastust: Albee´ „Kes kardab Virginia Woolfi“ ja Hare´i „Amy seisukoht“ Tallinna Linnateatris, Shepardi „Maetud laps“ Vanemuises, Edgari „Nelipühad“ Eesti Draamateatris. Pooleli jäi töö lähiaja plaanis olnud lavastusega VAT Teatris, Williamsi „Tramm nimega „Iha““. EMTA lavakunstikoolis õpetas ta XXV lendu.“.
Tähtsaim on, et su vaim jõudis lehvida ja levida. Kui me aasta tagasi suvel rääkisime, siis sa ütlesid mitmeid asju, mille tähendus alles nüüd mõõtme saab. Ju siis me elus nii peab olema… Eesti avalikus ruumis käib just täna jutt sellest, kuidas taas on kätte jõudnud vaikiv ajastu. Sina ütlesid mullu augustis, kui küsisin, kas maailmas on olemas sellist kohta või korda, kus ei ole tsensuuri: „ Ei ole. Raha on tsensor, mis tahes ideoloogia on tsensor, religioon tsenseerib, rääkimata enesetsensuurist. Tsensuur on meie elu osa sõltumata sellest, kus maailma osas me ka ei elaks. On olnud kohutavaid kohti ja aegu tsensuurist rääkides – Hitleri Saksamaa, Stalini Venemaa… aga alati on inimestel olnud isiksuslikud probleemid, mis ei kao kuhugi ega kunagi.
Kui kunstnik enamiku ajast peab võitlema, kas või näiteks raha pärast, siis see, mida ta tahab öelda, taandub teisejärguliseks. Mäletad, kuidas Nõukogude ajal me võitlesime – rõhutan sõna “võitlesime”, rahu eest. Absurd, idiootsus, mis oli üles ehitatud tühisõnadele. Ja vaatamata tsensuurile või isegi selle tõttu elasid paljud inimesed kunstile pühendatud, mitte võitleja elu. Nad ei kaotanud iseennast. Tsensuur mängiti üle siis ja seda tehakse ka täna.“.
Sa ütlesid tookord ka nii: „Kõigi maade andekad inimesed, ühinege! See on ainus, millele võib loota. Sest idioote on igal pool, igal maal, igas süsteemis. Lolle on samuti igal pool. Pühendad oma elu võitlusele lollidega, aga oled sündinud äkki hoopis selleks, et luua.
Meile on antud piiratud energiakogus igaks päevaks. Võideldes idiootide ja bürokraatidega võid selle kaotada ja valmis. Jood õhtul oma õlle ja magad, sest sul ei ole lõputult energiat. Idiootsuste vastu tulebki võidelda, selleta ei saa, aga trikk on selles, et tuleb säilitada sealjuures loovus. Ei tohi anda bürokraatidele võimalust, et nad su ära sööksid. Iga loominguline inimene peab selle piiri ära tundma. Ainult nii on lootust…“
Küllap sa olid siin just selleks, et oleks lootust. Ma sinust ainult piiritut elurõõmu mäletan, teatris sees ja teatri ees…