Kristiina Ehinil on täna (18.juuli) sünnipäev. Olgu temas edasi koos nii saun kui katedraal.

See päev, kui me Treimanis luuletaja Kristiina Ehini ja muusik Silver Sepaga juttu rääkisime, lõppes lohe lennutamisega. Ega me väga tihti ei sõnastanud seda, et päev möödus ka juurtel kõndides, aga teadmine, et Silveri esivanemad sellel maal juba 400 aastat tagasi elasid, jäi juttudesse sisse.

Miks saavad Teatrikülgedel ruumi kirjanik ja muusik, miks on lool selline pealkiri? Lugege ja arvake ära. Ühe asja pean küll ka välja kirjutama, suurte tähtedega: kohtumine nende kahega kinnitab, et üks aeg, postmodernism, on igatahes otsa saanud. Mis siis, et enamus seda veel tunnistada ei taha või ei näe.

 

Te looming, Kristiina ja Silver, luuletused ja jutud, tantsud ja muusikategemine on teatraalsed. On palju-palju päris olemist ja palju-palju mängulisust.

Kristiina: Mis mõttes teatraalne? Ise oled! Minu luuletused ja jutud on kirjutatud südameverega!

Silver: Ma olen oma teel püüdnud õppida maneeritust – teha muusikat ilma maneerita. Kui ma läksin siit Treimannist Viljandisse kooli, siis meil oli rokkbänd. Panin tagi selga, nahkpüksid ostsin, kauboisaapad… pikk pats oli. Olin maalt tulnud mingi imelik tüüp akadeemias, linnas oli selliseid jõudnud juba küll ja küll. Sain aru, et ei pea kedagi mängima. Saab õppida vaid iseendamaks.

Kristiina: Kui oled endaks saanud, siis võib leida endas ka enda vastandeid. Ja selle väljendused kunstis võivad küll teatraalse mulje jätta, kuigi neis on ehk rohkemgi tõde kui siiruses. Nüüd rääkisin oma juttudest.

Silver ja Kristiina lennutavad lohet.

Kristiina, su avalikud esinemised tunduvad mulle küll hästi läbimõeldud ja lavastatud?

Mõtlen läbi, jah. Endal on aega vähe ja kuulajatel on aega vähe. Luule ei ole kerge žanr, proosa samuti mitte, on väga tähtis, kuidas seda ette kanda, kuidas häälestada kuulajat ja ennast.

Mõtlen läbi ja kunagi ei saa ühte ja sama korrata, alati on uus olukord.

Silver: Helilooja Erkki-Sven Tüür on öelnud, et on iseenda esimene kuulaja ja kui talle tundub asi lahe, siis on see loodetavasti ka teistele meeldiv. Aga võib ka vastupidi olla – inimestele meeldib ja äkki saad aru, et mulle ka meeldib. Ma jaanipäeval siin küla peal karmoskaga ringi käies tundsin, et inimesed tahavad jaanitule ääres „Tuulevaksel ööl“ laulu näiteks. Laulsingi. Kõik olid rõõmsad ja mina ka.

Kristiina: Enda rabamine on tähtis. Mõttetu tundub kirjutada midagi sellist, millega sa iseennast ei üllata. Tuleb oma loomuse vastu ka huligaanne olla, ma ei tea, kui nn uussiiras see muidugi on.

 

Eks siirus ole siirus. Uus või vana – ikka on siirus.

Silver: Räägi, Kristiina, Margusele seda, mida sa hommikul rääkisid.

Kristiina: Mis mu südamel on olnud mitmeid päevi… Oleme siin vana taluköögi põrandalt värvi maha kraapinud. Eks Silver ikka rohkem, aga olen ka juures olnud ja mõelnud, et kogu meie põlvkonnal on viisteist aastat – ma ei tea, mis see põlvkond siis on… läinud vana Nõukogude aja keltsa maha kraapides. Mis see on, mida me sealt alt tahame kätte saada? Hea küll, see on see eestiaegne laud või tsaariaegne või veel vanem aampalk, aga tegelikult – mida see esteetiline ideaal sümboliseerib? Niisugust päris asja, tuuma.

Palju-palju peab tööd tegema, et seda ajaloo keltsa alt kätte saada, et oma hingekeltsa alt leida seda pärisasja.

 

Helle Meri ütles kord, et Rapla oli, kui tema seal elas ja kasvas, 1950. aastate lõpus 1960. aastate alguses, oli provints ja provintsiks tegi selle see, et inimesed ei tegelenud iseendaga, vaid teiste eludega. Sa oled ka Rapla tüdruk, ehkki teisest ajast. Mis suhe sinul on Raplaga?

Raplas on mul olnud seisakuid aga ka tormilisi arenemisaegu. Käsin multifilmistuudios Mini-Anima Krista ja Jaan Urveti juhtimisel, vahepeal ka Kersti Saadlo laulukooris, tantsisin loovtantsustuudios Must Taburet, õppisin inglise keele eriklassis. Ei kõla eriti provintslikult minu meelest. Rapla on maanteede ristteel. Siit puhuvad läbi mitmed tuuled.

Samas ma Raplas liikudes tean, et ma ei liigu sügavamas perspektiivis oma juurte peal ja enamus inimesi ei liigu oma juurte peal. Tunnen, et Stalini plaan on ellu viidud. Liigun nagu kohas, kuhu on Nõukogude ajal küüditamise eest põgenetud, et jõuda kohta, kus keegi sind ei tunneks ega teaks. Ma tunnen, mis kõik on kaduma läinud, et rahvas niimoodi lahti raputati, juurtest lahti tiriti.

Armastuse pool on see, et sinna, kuhu sünnid, sinna lood oma kogukonna ja seal on mõttelaadilt lähedasi inimesi. Selliseid, keda on nii tore näha. On tore teada, et seal on oma apteeker, kellele võid kas või südaöösel helistada, on oma vanatädi, maasikapeenar, vanaema istutatud kaseallee, mis pargi poole viib…

 

Silver, kas tunned sa siin oma põliskodus end kuidagi teistmoodi kui Rock Al Mare vabaõhumuuseumis oma ameerika auto katusel rahvale pilli mängides?

Me siin Kristiinaga ja see koht, jah, pakume suurt konkurentsi Ro ck Al Marele. See on ikka kodu-kodu. Siin kohapärimus avaneb ikka ja uuesti, kui uued inimesed külla tulevad. Põnev on, kuidas seda kohta tutvustatakse – räägitakse vanu lugusid üle, aga avanevad hoopis uued küljed. Üks lugu on minu vanaisast, kes tegi siia plaani järgi aia, õunapuuaia, ja hakkas aretama puude leinavorme. Siis külarahvas olla rääkinud, et Valter istutab puid, juured taeva poole.

Onu Ilmar eile rääkis, kust iga puu ja põõsas toodud on. See on tohutu pagas ja samas ka koorem. Kui nüüd siia tulime, oli vaja muru niita, lapsed vaadata, kasvuhooned ja peenrad rohida. Urbanismi alged avaldusid – maamasendus tuli peale.

 

Ei mingit pilli mängimist ega luuletuste kirjutamist!?

Kristiina: Maarahvas räägib siin, et töödel ei tulevatki lõppu. Aga mina kirjutasin just peale pooleli jäetud kartulivao rohimist luuletuse “Tööde lõpp” ja Silver tegi laulu “Sitta kah!”

Pillimäng… vaata, millest ma Raplas puudust tunnen. Need on moosekandid, tänavamoosekandid. See on nii utoopiline mõte, mida ei saagi mõelda, aga mina mõtlen, et see on puudu.

See linn on korralik, väikekodanlik, armas väike Eesti linnake. Kerjust ka ei tohi olla! Ma rõõmustaks nii väga, kui Rapla tänaval oleks mõni õilis kerjus.

 

Oma nägu veidrikke on maailmas üldse vähem.

Kristiina: Viljandis on üks tüüp, kes otsesõnul kunagi ei kerja, aga ta tuleb ja õnnistab sind. Õnnistab kohe nii, et oledki ära õnnistatud.

Silver (näitab, kuidas see käib): “Õnnistan Sind ja Sinu lapsi, lapselapsi ja vanavanemaid…et Sa ei tunneks muret ja Sinu pereelu läheks hästi..!”. Ta ei ehmata, teeb seda pehmelt ja armasalt. Ta raha ei küsi, tuleb linna kusagilt Suure-Jaanist vist. Vihjab peenetundeliselt suitsunäljale.

 

Mis aeg üldse praegu on, mis õhus on?

Silver: Ma tahan selle loo enne ära rääkida, kuidas sõitsin täna poodi jalgrattaga ja tee peal kaks suurt kassi hüppasid teineteise külge – kräuu, kräääuu. Ma panin vilega pidurit ja lahutasin nad ära. Nad jooksid minema. Kui jõudsin poodi, tulid sinna ka kaks meest, olid täpselt, nagu need kassid oleks inimesteks saanud. Üks oli peksa saanud, see paistis välja. Võtsid kahe peale ühe õlle. Külaelu on rikas.

Me alustasime Kristiinaga ümber ilma reisi. Tahame välja selgitada, kas Eesti on planeet, rändame mööda piirialasid. Esimest etappi alustasime Piirissaarelt ja jõudsime Värskasse välja. Eks näis mitme aastaga jälle alguspunkti tagasi jõuame. Piirissaarde minekuks hääletasime lodja peale. Sõidame võimalikult palju maaliini bussidega, et hoida külabussiseltskondadega sidet, mis avab eestimaad palju rohkem kui autoga nn. agrokogemusi saades.

 

Te ikka usute, et aega saab tagasi pöörata?

Silver: Ikka on parem vana laud välja kraapida, selle asemel, et uus laud peale panna. Kas saab tagasi pöörata…

Kristiina: Mis mõttes? Mina arvan, et ei saa tagasi ja ei ole vaja ka tagasi. Kultuuriline järjepidevus on tähtis, aga meil on see katkestustega, sellest ka see laua puhastamise jutt.

Küsisid, mis õhus on. Kogu maailma ajaloo vältel vist on õhus olnud eri põlvkondade identiteet. See aina uuesti ja uuesti tuleb täiesti kordumatul viisil esile, kui üliõpilane tuleb vanematekoju ja juba esimesel õhtul tekib väike nägelus. Noor inimene on õnnetu, vanemad on teistpidi õnnetud. Mis see siis tegelikult on? Nagu suurte-suurte hammasrataste ebakõla korraks, kokkusattumatus…

Ma nii tahaks osata seda suurelt, avaralt vaadata. Näha põlvkondi suurte hammasratastena, kes ju aeg-ajalt funktsivad hästi, käivad koos ja panevad suure kellavärgi liikuma… Ise selles pisike lüli olles suuremat plaani teinekord üldse ei näe.

 

Mul on tunne, et sinu viimases luule- ja jutukogus „Viimane monogaamlane“ sa oled kunstilises keeles väljendanud just minu – ma ei julge öelda “minu põlvkonna”, valu ja tundeid. See on sama, mida mina ei ole osanud nii väljendada, et teised kuuleksid. Nüüd sa nagu väärtustaksid ka minu mängusoove ja kannatusi. Äkki oledki meie põlvkonna kirjanik, selliste üle viiekümneste oma?

(Mõtleb pikalt) Selle jutukoguga küll seekord läks nii, et enne avaldamist minu tuttavad, kes olid seda käsikirja lugenud, jaotusid kindlalt kahte leeri. Ühed, eelkõige just nooremad ja naised ütlesid, et avalda kindlasti! Avalda kõik, ära üldse kärbi, ära mõtle enam, avalda kohe, me tahame seda ruttu lugeda.

Aga vanemad, kes pigem on sinuvanused ja veel vanemad, ja mehed ütlesid: no lõpeta ära, pane sahtlisse tagasi ja ära enam välja võta. Oli mitu sellist resoluutset arvamust. Sina oled siin meeldiv erand.

Neid inimesi austan ma kõikki ja siis ma sügavalt mõtlesin, et mis see on. Vastust ma siiani päris täpselt ei tea.

Vähemalt mingi osa sellest on, et ega ole harjutud kuulama naise lugu, kes poeetilise tegelannana on olnud kümme korda abielus ja kelle kõik abikaasad on olnud Jaanid.

Mis sind kallutas sellele, et see kogu ikkagi ilmus?

Ikka see, et kui ise seda tehes sõna otsese mõttes nutad ja naerad, siis see tundub õige. Vale oleks neid sahtlisse suruda sellepärast, et äkki kellelegi ei meeldi.

 

***

Kui me sauna taga tiigi ääres veedetud päeva 600 meetri kaugusele mere äärde lõpetama läheme, mööda vana taluteed, arvab Silver, et saab haldjate keele selgeks küll. Ja mere ääres läheb lohe lendu ta käes.

 

 

Kristiina Ehini uues jutukogus „Viimane monogaamlane“ on omataoliste seas lugu „Mu kuue endise mehe kuivatatud aprikoosid“.

Ta ise räägib loost nõnda: „Alateadvuse tasandid on just need, kes kogu aeg midagi elult tahavad ja see tahtmine on väga sarnane selle tahtmisega, mis on kollektsionääri tahtmine. Seda, mida elus kollektsioneerida, on nii… virrvarr mustuhat varianti.

Alateadvuses oleme suured kollektsionäärid. Aga mis pagan see on, mida me kogume?

 

Hiljuti Maailmaküla festivali raames etendunud tantsulavastuses „Hea ja kurja tundmise puu“ on muu hulgas pildiks lavastatud laul. Sellest, et kes see ikka õieti endast aru saab. „On üks koht, mis on valudest vaba./ On üks koht, mis on valedest prii/ On üks koht, mis ennast lihtsalt ei ava./ Selle koha nimi on insaid of me.//

Enda loodud laulu ja kogu etenduse lavastanud Silver Sepp ise räägib sellest nõnda: „Etenduse tegime koos ansambliga Bombillaz, kes on ju maailmakodanikest koosnev ansambel. (Ansamblil ilmus hiljuti uskumatut elurõõmu edasi andev plaat „Uus usk“. MM). Kõigepealt oligi laul sellest, kuidas mees läheb ja tema seljakotis on puu. Ja kõik ajavad teda taga, et ta ei saaks seda istutada. Ja siis see puu läheb ise kasvama. See on hea ja kurja tundmise puu, mille oksad lennutavad meie argipäevi.