Aasta kirjandusõpetaja 2023*Sirje Nootrel on me kohtumise päeval selja taga juba viis kirjandustundi. Ta ütleb: „Ma ei kasuta väljendit kohustuslik kirjandus, aga lugema kohustan küll.”

Päev pärast me kohtumist saan Sirje Nootrelt kirja, kirja Õpetajalt: „Tegelikult ei jõudnud me üldse paljudest olulistest asjadest rääkida. Näiteks kuidas võrdlemine ja riigieksamite edetabelid panevad õpetajate õlgadele tohutu koorma; et eesti keele ja kirjanduse õpetajate kodune töö on tasustamata, nii et õpetaja olla ongi elustiil, mitte amet; et noortel õpetajatel on koolis oluliselt raskem kui minuvanustel omal ajal; et digitehnoloogia ei ole nuhtlus, vaid targalt kasutades toetab nii õppijat kui õpetajat ja laseb mõttel lennata. Küllap õppematerjalide loomise ja jagamise eest – nii netis kui koolitustel – mulle see tiitel ja au ootamatult osaks sai…” Kirja lugedes tunnen ära, et see on hästi õpetaja Sirje moodi. Ka oma õpilaste jaoks ta sõnastab teemad ja siis küsib küsimuse miks?

Me kohtume Märjamaa gümnaasiumi kirjandusklassis. Kohe, kui uksest sisenen, jäävad silma kaks portreed. Üks on pea elusuurune Kristjan Jaak Peterson ja teine, väiksem Evald Okase Friedebert Tuglas.

Õpetaja seda väga ei rõhuta, aga tean, et see klass oli kirjandusklass ka siis, kui ta ise siin eesti keelt ja kirjandust õppis. Järjepidevus pole rõhutatud, aga selle mõistega kaasas käiv tarkus ja loomingulisus on siin justnagu õhus olemas.

Põrgupõhja ja lilled

Tahan jutu kohe juhtida saadud tiitlile, aga õpetaja Nootre laseb justkui teadlikult mu küsimuse kõrvust mööda. Räägib, mida ja kuidas ta oma õpilastega viimases tunnis käsitles. Ütleb, et 10. klassi tunnis on neil käsil Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan” ja tund oli elu üle arutlemise tund. Sirje räägib ja näitab arvutipilti: „Viimased, kes rääkisid, rääkisid teemal seitse surmapattu. Tahtsin üldistusi, küsisin miks. Kristlikud voorused, tõde ja vale teoses, tõe ja vale vastuolu… Selliste küsimuste üle me arutlesime ja jõudsime muidugi paralleelideni tänase maailmaga, Ukraina sõjaga.”

Küsin uuesti õpilaste reaktsiooni aasta kirjandusõpetaja tiitli asjus. Ta naerab, et oli koolis mitu päeva meediastaar. Klass oli kui lilleaed, kõik ütlesid koridoris tere, ka väikesed, keda ta ei õpeta. „Isegi need, kellega olen siin sõdinud kooliskäimise ja õppimise pärast, vaatasid mind sellise pilguga, et vist ikka tasub kuulata…”

Meedia- ja staarijuttudega õpetaja Sirje siiski väga ei haagi, vaid räägib pigem kirjandusest. Ütleb, et kirjandust õpitakse. „Tammsaare tunnetus, et midagi on maailmas väga valesti, see paistab välja Põrgupõhjast.”

Kurb on olla prohvet kõrbes

Selgub, et Märjamaa gümnaasiumis on eesti keele ja kirjanduse tunde pisut rohkem kui õppekava kohustuslikult ette näeb. Sirje arvab, et siin on tegu Märjamaa keskkooli kunagise direktori ning eesti keele ja kirjanduse õpetaja Leonhard Vaide mõjuga – temast alates on koolis eesti keelt ja kirjandust eriliselt tähtsustatud. „Kirjandus loob maailma. Laiendab maailma mõistmist. Kirjanduses on koos inimeseõpetus, loodusõpetus, ajalugu… Kirjandustunnis sünnib maailma mõtestamine.”

Tänu direktor Leonhard Vaidele, kinnitab Sirje, on tal tugev eesti keele põhi. Kirjandusõpetaja aga sai temast tänu õpetaja Luule Leppikule, kes oli ta õpetaja enne Vaidet. „Õpetaja Luule Leppik istus vaikselt oma laua taga, tal ei olnud tundides mingit tulevärki, kuid pani meid oma leebel moel kaasa mõtlema. Kirjutasin oma kirjanduse õpiku tagakaanele üles tema ütlusi, ükskord ka „Kurb on olla prohvet kõrbes!””

Sirje Nootre otsus saada keele ja kirjanduse õpetajaks on niisiis pärit põhikoolist, ajast, kui ta oli 12–13aastane. „Me õpetajad mõjutame otseselt või kaudselt oma õpilaste saatust, kui ka me sellele ei mõtle või vastutust ei taju,” ütleb ta.

Kultuuril on juured

Õpetaja Nootre ei lasku minuga pikalt arutelusse, mille aluseks mõte, et kunagi oskasid koolidirektorid lugeda ilukirjandust, nüüd ainult raha. Räägime hoopis, et direktori isiksusest sõltub kooli vaimsus. Ja inimese vaimsuse alustalad pannakse paika kodus, nagu ta endagi kohta ütleb. Teda on mõjutanud aga ka Märjamaa keskkoolis töötanud hilisem kirjanik Harri Jõgisalu. „Kui ma siia õpetajaks tulin, oli Harri Jõgisalu õppealajuhataja,” viib ta jutu vaimsusest väärtustele.

Sirjel on meeles, kuidas Jõgisalu istus tema kui noore õpetaja tunnis. Kui tund lõppes, oli õppealajuhatajal perfokaart märkmeid täis kirjutatud. „Oma tagasihoidlikul moel, oma mõnusa ja muheda naeratusega ütles ta mulle kuidagi nii, et mina küll teeksin seda ja teist niimoodi, aga teie mõelge ja vaadake… Ta ei kritiseerinud, vaid hoidis sind nagu peo peal ja aitas.”

Mulle tundub, et õpetaja Nootre on selle, mille omistab õpetaja Jõgisalule, ise omaks võtnud – olla tajutavalt olemas. „Me saame koolis teha oma tööd nii, nagu ise õigeks peame ja tunnetame. Meil kirjandusõpetajatena on üsna vabad käed valida autoreid ja teoseid, rääkimata metoodikast.” Küsin selle jutu peale, kas haridusministeerium siis ei kontrolli ja ei tee ettekirjutusi. Saan vastuseks, et otseselt mitte. Küll on õppekavas kirjas kursused ja õpitulemused, aga tee, kuidas nendeni jõuda, on õpetaja loominguvabadus ja vastutus.

Pole raha, et osta ilukirjandust

„Praegu tegeleme 10. klassis poeetikaga ja 12. klassis XX sajandi kirjandusega ning olen oma valikutes täiesti vaba.” Sirje Nootre on õpetaja, kes nii-öelda ei vurista õpikut läbi, vaid tegeleb ühe autoriga mitu nädalat. „Täna rääkisime näiteks Kafkast. Õpilased hakkavad tema „Metamorfoosi” kuulama.”

Kuulama? „Jah, sellepärast, et koolis ei ole piisavalt ilukirjandust. Ei ole raha, et osta. Vaide-aegsed „Tõed ja õigused”, „Jumalaema kirikud” jt teosed on kapis reas, aga uuemat kirjandust ei ole.” Selleks, et õpilased siiski saaksid lugeda, otsib Märjamaa valla raamatukogu maakonna kogudest käsitletavate teoste eksemplarid kokku. Õpetaja toob näiteks Ene Mihkelsoni romaani „Katkuhaud”. Seda on Märjamaa raamatukogus vaid 2–3 eksemplari. Siis tulebki teistest raamatukogudest lisa otsida ja kirjandusõpetajad on raamatukogutöötajatele väga tänulikud.

Kui me vestlusest miski mind eriliselt puudutab, siis see on Sirje Nootre tõdemus, et kodused raamatukogud on minevikuks saanud. Milline metoodikate vahe, kas rääkida kirjandusest inimestele 60 + , kes veel kasvanud raamatute keskel, või noortele 16 +.

Kafka „Metamorfoosi” on raamatukogus vaid üks eksemplar. Kui seda pole ka õpilase koduses riiulis, soovitab kirjandusõpetaja linki, kus „Metamorfoosi” loeb suurepäraselt Jüri Krjukov.

Pea ees vette

„Mu põhimõte õpetajana on alati olnud ka see, et ma ei tee oma õpilastele hinnaalandust.” Nii ongi – õpetaja Nootre käsitleb oma tänaste 12. klassi õpilastega „Katkuhauda”, millega on raske hakkama saada paljudel täiskasvanutelgi. „Ene Mihkelsoni kirjutamise laad on eriline.”

Saan koju kaasa Sirje Nootre koostatud ülesannete lehe „Ene Mihkelsoni romaan „Katkuhaud”. Ülesanded.” Seal on kümme sõnastatud ülesannet. Kümnes on selline: „Ene Mihkelson ütleb, et iga raamatu lõpetamisel on ta natuke targemaks saanud nii vaadeldava aja kui iseenda suhtes. Mille võrra sina lugedes targemaks said?”

Tunnistan, et mina ei oskaks sellele küsimusele kohe paugupealt vastata. Ja peast käib läbi mõte, et tahaksin osaleda Sirje Nootre kirjanduskursusel ja õppida tema metoodika järgi kirjandusteost analüüsima. See oskus loob aluse oskusele näha ja mõista.

Õpetajate õpetaja

Sirje Nootre on paarkümmend aastat õpetanud õpetajaid, olnud lektor pedagoogide täienduskursustel. „Ma seon oma koolitustel teooria ja praktika. Mulle tundub tühm see, kui ma õpetajana lihtsalt räägin õpilastele ühest ja teisest teosest. Tahan koos õpilastega teosesse sisse minna. Ja selleks mõtlen välja erinevaid viise ja ülesandeid.”

Õpetaja Nootre räägib, et kuigi käsitletav teos võib olla aastati üks ja seesama, nt kirjandusklassika, on aeg, õpilased ja tema isegi pidevas muutumises. Nii et alati lisanduvad mingid uued tasandid, mille üle arutleda. Ja muidugi ei jäta ta oma loomingulisi võtteid, juhendeid, ülesandeid ja metoodikat endale, vaid jagab teiste õpetajatega.

Õpetaja mõõdupuu

Õpilased muutuvad, kirjandus muutub. Kui palju muutub kirjandusõpetaja kirjandusmaitse? Kust see mõõdupuu läheb? „Mõõdupuu läheb sealt, kas teos, mida me käsitleme, puudutab rohkemat kui ühte isikut. Olen õnnelik, kui kirjandustund õpetab maailma nägema ja sellest ehk ka aru saama. Teemad, millega kogu aeg tegeleme, on moraal ja väärtused.” Selle jutu peale tunnistab Sirje, et on selles vallas vanamoeline. Mina tunnistan, et selline vanamoelisus on võluv ja tark.

Ja selle vanamoelise jutu peale näitab Sirje Nootre arvutis enda loodud materjale, mis aitaksid kirjandust ja selle toel maailma mõista. „Ma tahan teha oma tööd nii, et õpilased ei piirduks Google´iga, et nad ise mõtleks ja arutleks. Siis ei asu tehisintellekt inimese asemele.”

* Tänavu tähistati Eestis esimest korda eesti kirjanduse päeva ja esimest korda kuulutati välja ka aasta kirjandusõpetaja.

Eraldi:

Kirjandusõpetaja Sirje Nootre soovitab

Mida Maalehe lugejale soovitada, kui raamatuid ilmub väga palju ja igal neist oma lugejad?Ehk võiks lugeda raamatuid, mis ehitavad ja hoiavad järjepidevust, mõtestavad ja väärtustavad elu. Näiteks Panso “Päevaraamatuid”, Lembit Ulfsaki elulooraamatut, ükskõik millist Viivi Luige läbitunnetatud sõna ja mõttega teksti, Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu kirjavahetust või Fred Jüssi “Olemise mõnu”. Ja kindlasti Tammsaaret, ka esseistikat, kus on palju kokkupuutepunkte tänase päevaga.

Ilmus Maalehes. Pildistas Viio Aitsam.