Pärast Butša veresauna kuulutavad nii poliitikud kui ka kõik muud avalikult arvamust avaldama pääsejad, et nüüd neil silmad avanesid. Või siis ütlevad teistmoodi – et kui nüüd ka silmad ei avane, siis on midagi valesti.

Kuidagi ikkagi on üldisesse maailmapilti ilmunud arvamus, et sõda saab pidada ka kuidagi humaanselt. Vägisi tuleb pähe mõte, et need, kes nii arvavad, on elanud oma mullis. Miks me muidu siin, olgu siis pealegi läänes, imestame, kui kuuleme, et Venemaal pannakse ausammas isakesele Stalinile? Miks me imestame, kuidas nad ei taha teada, et Stalin oli kurjategija?

Sõda muudab inimesed kurjategijateks. See on reegel. Kuigi meie rahumissioonidel – tegelikult ikkagi sõjas – käinud meeste saatusest on vähe kõneldud, kostab ikka aeg-ajalt, et nad on hädas oma psüühikaga. Ma seda siin rõhutan, juhtides tähelepanu, et need mehed on olnud sõjas meie arusaamist mööda õige asja eest väljas.

See ei puuduta nüüd enam rahuvalvajaid, aga marodöörideks muutub sõdides nii neid, kes on kallaletungijad, kui ka neid, kes on kaitsjad. Kättemaks ja veritasu. Inimlikkusel ei ole sõjas kohta. Mu jaoks on täiesti arusaamatu, kuidas selleks, et sõja olemust mõista, peab vaatama massihaudade ja tänavatel vedelevate laipade pilte.

Samas olen sedagi mõelnud, et maailma rockmuusikud – kusjuures ka Vene rockmuusikute parim osa – on alati täiesti avalikult olnud sõja vastu. Ja nende muusikat kuulavad, sellega on kasvanud miljonid.

Paar päeva tagasi helistas mulle üks vana sõber. Vana tähendab siin nii vanust kui ka seda, et oleme kaua aega tuttavad ja sõbrad. Ta küsis paari telefoninumbrit, et helistada ja sünnipäevaks õnne soovida. Kui me oma jutuga sõjani jõudsime, ütles see mees ootamatult, et kui sõda siiakanti jõuab, võtab ta püssi ja läheb Eesti eest sõtta. Oma otsust põhjendas ta sellega, et on elanud pika ja huvitava elu niikuinii.