Kolga õpetajates kehastunud naiselikku peale esieetendust – Liina Talts- tugiisik-abiõpetaja, Kaidi Almet – algklasside ja inglise keele õpetaja, Maarika Rohi – abiõpetaja ja väikeklassi matemaatika õpetaja, Leonora Alev – endine algklasside ja käsitöö õpetaja, Terje Varul – eesti keele õpetaja, Nelle Nurmela – õppejuht ning eesti keele õpetaja, Laura Pürjema – loodusainete (geograafia, bioloogia, keemia) õpetaja, Kristi Ruse – inglise keele õpetaja, Tuuli Rand – algklasside õpetaja, Helen Mikiver – ajalooõpetaja.

Põlvamaal Räpinas olid kolm päeva koos vähemalt 200 harrastusteatritegijat kogu Eestist. Peeti XIX Külateatrite festivali. Räpinas mängis 30 harrastusteatritruppi. Anti 31 erinevat etendust. Eestis arvatakse olevat üle 200 harrastusteatrikoosluse.

Ma jaksasin vaadata 13 etendust, mis tundidega mõõtes on kindlasti enam kui 13 tundi. Selleks, et kõik tegijad saaksid oma näidatule ka peegelduse saali poolt, vaatasid lavastusi ja andsid hiljem ka nähtule hinnangu Katariina Unt ja Rait Avestik, Anneli Saro ja Karl Laumets, Margus Mikomägi ja Toomas Lõhmuste.

Üks, milles veendusin, oli, et harrastajad tahavad olla kutseliste moodi. Eeskujud nii lavastajatel kui näitlejatel on meie profiteatris. Ja maitse on selline teatrite peavoolu oma. Ühest küljest on see hea, teisest küljest võiks harrastajad olla vabad teatritele omasest rahateenimise painest. Sellest, et lavastus peaks kokku tooma massiliselt publikut. See vabadus võiks väljenduda loomingulistes otsingutes.

Kolga naised

Et see on võimalik, kinnitas Kolga näitetrupp T.Õ.N.N., mida juhendab lavastaja Terje Varul. Lavastus „Hingelt ära” on valminud Elo Viidingu luuletsükli „Üksteist üksindust” põhjal ja liigitus minu jaoks õnnestunud loominguliste otsingute sekka. Laval olid üheksa naist, igaühel oma nägu ja asi ajada. Isiksused. Hiljem sain oma rõõmuks teada, et kõik naised on Kolga kooli õpetajad. Sellist koosmängu ja maitsekust näeb ka kutselises teatris harva. Õnnestumine nii vormiliselt kui sisuliselt. See oli elamus.

Žanriline mitmekesisus

Raasiku lustiring „Rong“. Rollipreemiad lavastajale ja postitöötaja esitajale Helle Vagale ja külajoodik Peetri esitajale Sander Kruusile.

Ma ennast seal harrastajatega kõneldes väljendasin nõnda ja jään selle juurde, et kui te tahate koos käia seltskonna pärast ja ühtlasi veini ning õlle ja sauna kõrval ka teatrit teha, siis see on teie suur õigus. Kellelgi pole õigust seda halvustada. Mulle aga meeldib rohkem, kui seltsielu elamise ees käib soov teatrit tehes ennast ja ümbritsevat elu rikastada.

Me nähtu hulgas oli näiteks ka tantsuteatri lavastus „Võitmatu tinasõdur”. Jõelähtme harrastajad tantsisid selle ilusa muinasjutu publikule nii, et kordagi ei olnud igav. Olen seda meelt, et teatris tuleks just lastele mõeldes ka muinasjutte mängida. See kasvatab ka täiskasvanuid ja Jõelähtme harrastajad lavastaja Merike Kahu juhatusel seda veendumust kinnitasid. Muinasjutt avab fantaasiat ja laseb muunduda. Oli monolooge, draamat, ja komäädiat. Suuri truppe ja väikseid koosseisusid.

Üks laureaatides Margus Kobing: mängis ja lavastas ise,  „Aabitsakukk“.

Proffide puudutus

Lendteater „Armuke“, lavasyaja Jaan Tooming, mängivad näitlejad Kaidi Koppel ja Karl Bussov, said partnerluse preemia.’

Minu jaoks eristusid üldisest pildist nelja professionaali juhendatud trupid ja lavastused. Saaremaal on endale tegutsemise ruumi leidnud Väino Uibo. Nähtud Tariti Tubateatri etendus „Mis juhtus Õllepruuli tänavas?” eristus just selle poolest, et lavastaja Uibo oli näitlejatega teinud näitejuhi tööd. Ja laval olijad teadsid, miks nad sinna tulevad ja kes nad on selles kohas. Taas üsna ootamatu elamus.

Raivo Adlas, selgub, on Keilasse elama läinud ja seal uue harrastajate trupi loonud. Selle meeskonna esimene töö on Ain Kalmuse romaani „Juudas” intseneering. Mängiti vabas õhus, Räpina mõisa sammastega peaust ja vägevat treppi ära kasutades. See tahtmine süveneda materjali, mis esmapilgul käib ülejõu, nõuab keskendumisjulgust.Vaadates oli selge, et kõik näitlejad tahtsid seda maailmapilti mängida ja sellest aru saada, mis maailmas siis sündis ja milline on selle tähendus täna. Uhke.

Jaan Toominga Elva LendTeatris lavastatud kahe inimese tükk „Armuke” on Harold Pinteri kirjutatud ja pakub näitlejatele palju mänguvõimalusi. Näitlejad ja Tooming neid ka näitasid. Nii et taas polnud lavaajas suuri õhuauku.

Margus Vaher lavastab Viljandis Seasaare teatris. Ja taas tuleb selle lavastaja endakirjutatud loo esitamisel kiita näitejuhitööd. Lugu ise jäi mu jaoks pisut keskpäraseks, seda enam on põhjust kiita kõiki näitlejaid, kes suutsid mängida nii, et selle loo pisutise trafaretsuse peale mõtlesin alles siis, kui etendus oli lõppenud.

***

Üks detail, millele harrastajad võiksid tähelepanu pöörata, on see, et kui satutakse kodulavalt teise lavakeskkonda, mille piirid on kas väiksemad või hoopis suuremad, siis tuleks seda arvestada. Vähemalt läbi mõelda, mida uus ruum näitlejatelt nõuab. Harjuda etteantud võimalusega. Liiga tihti torkas lavastusi vaadates silma, et näitlejatel on laval kitsas või hoopis, et kodulava on olnud mängimiseks pisem ja lavaaeg seal käinud teisiti.

Ma ei saa lõpetada kummarduseta Räpina looduse ees. Selle ilu ees, mis on hoitud. Festivali laureaatidele kingiti mahaistutamiseks noor pihlakapuu (vene keeles rjabina). Õitsege siis ja kandke vilju, teatrisõbrad.

Eraldi:

Teatri kese olgu näitlejate mäng

Festivali vaadanud teatriteadlane, Tartu ülikooli teatriteaduse professor Anneli Saro:

Ma räägiks nähtu põhjal läbivatest probleemidest. Trupijuhid on väga tihti valinud mängimiseks nõrga kirjandusliku materjali. Need on vaatajale igavad, lapsikud või liiga klišeelikud ja tegelikult ka näitlejatele laval suurt midagi ei paku. Näitlejal on laval igav, publikul saalis. Lavastus ei kõneta tänapäevast vaatajat. Teatrit tuleks ikkagi teha näitlejate pärast või siis ka publiku pärast, heal juhul mõlemate jaoks.

Teine asi, harrastusteatri juhtimise vastutus langeb ikkagi sellele lavastajale, kes inimestega, trupiga töötab. Minu meelest me ikka näeme liiga palju selliseid lavastusi, kus harrastusnäitleja on laval jäetud abitusse olukorda. Ta keskendub teksti andmisele, lihtsalt oma repliikide väljaütlemisele. Ta ei tea, kes ta on tegelasena, talle pole antud tegevuslikku ülesannet. Teater ei ole vaid teksti ilmekas esitamine, vaid teater peaks ikkagi olema mäng, teatrimäng. Harrastusteatris on näitleja veel haavatavam kui professionaalses teatris: tal pole väljaõpet ja ta ise ei tea, kuidas mingeid olukordi lahendada. Seda peaks kuidagi riiklikult soodustama, et need inimesed, kes õpivad harrastusteatri juhiks, teeksid igal aastal kasvõi ühe lavastuse ka harrastajatega. Seda võiksid teha ka kutselised lavastajad – mitte olla vaid kunstnik, vaid olla ka missioonitundega kodanik ja tegeleda kasvõi natukene ka harrastajatega. See annaks palju mõlemale.

Kolmas asi, lava on nagu suurendusklaas – ükskõik, mis asja sa lavale paned, lava suurendab selle välja. Kõik torkab laval silma. Ma tahaks harrastajaid julgustada, et nad nii palju energiat ei kulutaks dekoratsioonidele ja rekvisiitidele. Ma nägin tihti, et lavakujundus takistas mängimist. Trupp ei mahtunud mööbli ja rekvisiitide vahele ära. Laval oli kas siis meeleolu loomiseks või tegevuskoha kujutamiseks palju asju, aga need hakkasid sööma näitemängu ja võtsid tähelepanu näitlejatelt. Teatri kese on näitlejate mäng.

XIX Külateatrite festival 2019

Toomas Lõhmuste ja Margus Mikomägi tunnustasid nähtud lavastuste hulgast järgmisi harrastusteatreid ja teatritegijaid:

Laureaadid

Taritu Tubateater (Saaremaa), Väino Uibo/ Peter Karvaš „Mis juhtus Õllepruuli tänaval?”, lavastaja Väino Uibo

Läsna Teater (Lääne-Virumaa), Hella Wuolijoki „Niskamäe naised”, lavastaja Ene Pihol

Kolga T.Õ.N.N. (Harjumaa), Elo Viiding „Hingelt ära”, lavastaja Terje Varul

Näitlejapreemiad

AILI SALONG lavastuses „Mis juhtus Õllepruuli tänaval?”, Taritu Tubateater

KATRIN PAJU lavastuses „Mis juhtus Õllepruuli tänaval?”, Taritu Tubateater

LEA PALLON lavastuses „Niskamäe naised”, Läsna Teater

RAIDO PARVE lavastuses „Niskamäe naised”, Läsna Teater

KRISTJAN KAARJÄRV lavastuses „Tiivarips”, Seasaare Teater

KAIT AIDNIK lavastuses „Tiivarips”, Seasaare Teater

Žürii eripreemiad

VÄINO UIBO oskusliku näitejuhitöö eest lavastuses „Mis juhtus Õllepruuli tänaval?”

LÄSNA TEATER eheda põhjamaise atmosfääri loomise eest lavastuses „Niskamäe naised”

TERJE VARUL üllatava vormitajuga naiste maailma loomise eest lavastuses „Hingelt ära”

AX TEATER julguse eest avada igavikuteemasid

SEE Teater järjepidevuse taastamise eest

Katariina Unt ja Rait Avestik tunnustasid nähtud lavastuste hulgast järgmisi harrastusteatreid ja teatritegijaid:

Laureaadid

Jõelähtme LavaGrupp (Harjumaa), Andrus Kivirähk „Keiserlik kokk”, lavastaja Maie Ramjalg

Margus Kobing – lavastas ja mängis (Tallinn), Andrus Kivirähk „Aabitsa kukk”

Näitlejapreemiadise lavastas ja ise mängis

MEELIS JUHANDI lavastuses „Pink”, Salme Vallateater
PRIIT PÕLDMA lavastuses „Keiserlik kokk”, Jõelähtme LavaGrupp

Rollipreemiad

HELLE VAGA rolli postitöötaja Aino eest lavastuses „Rong”, Raasiku Lustiring
SANDER KRUUS rolli kodanik Peeter eest lavastuses „Rong”, Raasiku Lustiring
HANNES TALI rolli Gunnar Ploom (Mart Jõul) eest lavastuses „Tükike minust on osake sinust”, Kärla Näiteselts
JÜRI TÕRU rolli kelner eest lavastuses „Tükike minust on osake sinust”, Kärla Näiteselts

Žürii eripreemiad

Partnerluse eest lavastuses „Armuke”, LendTeater, KAIDI KOPPEL ja KARL BUSSOV

Partnerluse eest lavastuses „Keiserlik kokk”, Jõelähtme LavaGrupp, ÜLO LOMP JA TAIMI SAARMA

MAIE RAMJALG lavastaja preemia

Anneli Saro ja Karl Laumets tunnustasid nähtud lavastuste hulgast järgmisi harrastusteatreid ja teatritegijaid:

Laureaadid

Must JaAm (Tartu), Janno Puusepp „Leivi”, lavastaja Janno Puusepp

EHH Teater (Abja, Viljandimaa), Urmas Lennuk „Boob teab”, lavastaja Andres Linnupuu

Oomeriteater (Tallinn), Jean-Luc Lagarce „Meie, kangelased”, lavastaja Maret Oomer

Näitlejapreemiad

MARGUS KOBING lavastuses „Meie, kangelased”, Oomeriteater
SÖÖREN VANKER lavastuses „Meie, kangelased”, Oomeriteater
KRISTI NURMSE lavastuses „Meie, kangelased”, Oomeriteater
JANEK VARBLAS lavastuses „Teie ebaõnn on teie endi kätes”, Palamuse Amatöörteater
ANNE-MAI TEVAHI lavastuses „Leivi”, Must JaAm
TIIA KOKMANN-KONSAP lavastuses „Laudalüürika”, Ruusa Näitemängu seltsing

Pildistas Rait Avestik. Kolga naiste piltidega aitasid: Maria Antons-Valner ja Helena Aug. Lugu ilmus Maalehes.