Ervin Õunapuu mõtteid:

 

 

Pildistas Sven Arbet. Lugu ilmus Maalehes.

Kõik filosoofiad on huvitavad, aga milline neist on õige? Mina arvan, et parim filosoofia ehk mõttekunst on selline, mis ei kutsu üles inimesi tapma. Meil on levinud mõtteviis, et usk ei tapa inimesi, inimesed tapavad. Tegelikult on just nii, et religioosne usk, õpetus uskmatute karistamisest ehk Jumal ise (!) on tapmiste taga.

Kiriklased usuvad, et „alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures“. Minu meelest just sellest veast kõik algabki – alguses peab olema ikka mõte, idee, ja siis alles tuleb sõna.

Mõtlen, et miks on erinevad tõed – tavatõde ja absoluutne tõde ehk tõde ja kristlik tõde. Eetika ja kristlik eetika, usk ja ebausk. Tehakse ränka vahet.

Malet mängid? Malemäng – ropp ja julm mäng. Sõjamäng. Ratsu on kõige ootamatuma käitumisega figuur. Ratsukäik ehk kahvel. Olla kahvlisse võetu on eriliselt alandav tunne, jõuetu tunne, ei ole midagi teha, pead tunnistama, et vastane oli sinust tähelepanelikum, võimalik, et ka nutikam ehk kordades targem. Ja pole haledamat pilti kui nurka aetud kuningas, millele antakse koondtuld. Hirmus ja kurb

Liikide määraja ehk kes on inimene ja kes inimese ajutine kohusetäitja. Vahet teha on lihtsamast lihtsam. Inimeste usu järgi, nad ise tunnistavad, kes nad on, tuleb nende käest lihtsalt küsida ja neid kuulata, ei muud. Inimesed on need kahejalgsed, kes sünnivad, elavad ja surevad; inimese ajutised kohusetäitjad aga luuakse Jumala poolt, nad peavad vaevlema maapealses elus, millest surm nad vabastab. Ja surma hetkel saavad neist uued olendid igikestvas imelises elus igavikus.

Kui religioosset usku ehk võimufantaasiat üliolend Jumalast maailmas poleks, kui poleks ka valesid, näiteks, et pärast surma teispoolsuses Jumala juures hakkavad jalutud jooksma ja vaesed saavad kullast riided jms – siis poleks ka “Jumal on suurim!” hüüete saatel tapetuid. Ja teisi halbu asju. Lihtne.

Ervin Õunapuu — prosaist, stsenarist ja režissöör, näitekirjanik ja kunstnik. Nii ütleb Vikipeedia. Netiotsinguist ilmub ikka ja jälle ka sõnapaar „võitlev ateist“. Nagu ka meenutus, et peapiiskop soovis Ervin Õunapuu vastu kord kriminaalmenetluse algatamist.

See intervjuu sai alguse 47 aastat tagasi, kui tänavu 30. juulil 60aastaseks saava kunstnik Ervin Õunapuuga tutvusime. Mu üks ilusamaid koolimälestusi koos Erviniga on üks talvine koolipäev, arvan, et olime kaheksandas klassis. Lund oli nii palju, et otsustasime pärast tunde jõehüppeid sooritada. Vigala jõgi oli lund täis tuisanud ja sinna sai sukelduda. Mingi üliõnnelik olemine on sellest ajast lausa füüsiliselt meeles.

Kui me nüüd vanade meestena seda vestlust alustame, ütleb Ervin, et pole kümne aasta jooksul muutunud. Mina vastan, et ei usu seda.

Lugesin su viimast novelli „Jaamadevaheline”. Sa oled ikka rääkinud sellistest muinasjuttudest, mida ei tohiks uskuda. Selles viimases novellis ja ka muus loomingus on sinu fantaasia üle võlli rohkem kui enamusel tänastel muinasjutuvestjatel. Miks sina võid muinasjutte vesta ja teised mitte?

Asi on muinasjuttude tasemes. Ja muinasjutuvestjate ajumahus. Mina ei ütle, et mu ajumaht on suurem kui teoloogidel, aga… Tead, nii lihtsalt on.

„Vihmaseina põrnitsedes meenub Kammile isa, vana Rafael Kamm, kes ükskord samamoodi akna all seisis ja vihmasadu jälgis. Isa osutas lõuaga ja ütles: „Vaata, Uriel, ja jäta meelde. Vihm. See on tõesti tõsi. Tõde saab olla ainult üks ja ainus. Kui ikka kallab, siis kallabki nagu oavarrest, ja mitte keegi ei saa hakata seletama, et vaadake, head inimesed, tegelikult on taevas pilvitu ja päike paistab – tema vale nähakse kohe läbi. Oma silm on kuningas. Saad minu jutu mõttest aru, poeg?“”

 Miks teoloogia sind nii huvitab, et sa sellesse kinni oled jäänud? Loed, uurid, vahendad… Kas otsid paradiisi, elu pärast surma, loodad, et see on?

Räägime ikka usust, mitte surmast. Surm on meditsiiniline fakt.

Mind huvitab rumalus. Pean teoloogiat rumalate inimeste ajaviiteks. Ongi kõik. Sellepärast ma loen ja otsin tõestusi.

Kaua sa olid kiriku juures, kui vana sa siis olid?

Oeh. 1979 kuni 1983, kusagil viis aastat. Viis aastat ma käisin pastoraadist pastoraati, nii nagu sinagi omal ajal – remontimas, lugemas, õppimas… Viis aastat kestab ka teoloogiakursus ülikoolis. Ma olen selle läbinud.

Said selgeks?

Ma arvan, et selgemaks küll kui nii mõnigi. Jah, arvan küll. Need, kes selgeks pole saanud, ütlevad mulle süvitsi minevate küsimuste peale: „Ervin, seda mina ei tea, seda teab Jumal.” Selline vastus teeb jõuetuks, sealt polegi võimalik edasi minna.

Kuidas sa inspiratsiooni seletad? Jumal annab?

See tuleb esivanemate geenidest. Mitte otse isalt, emalt, aga tuleb kusagilt väga kaugelt.

Maa seest tuleb. Kui ma sulle ütleks, et inspiratsioon tuleb taevast, sa saad kurjaks.

Miks kurjaks. Taevas on inspireeriv ja olemas.

Muidugi, reaalselt kusjuures. Samas me ei saa ju hukka mõista inimesi, kes loodavad elada igevesti?

Miks ei saa? Ikka saab.

Miks seda lootust siis olla ei või inimestel?

Me kõik kuuleme igal hommikul inimestest, kes oma teel paradiisi võtavad teisi kaasa. Neid, kes ei taha kaasa minna. Pane tähele, et ma ei tee mingisugust vahet moslemitel, kristlastel, judaistidel, krišnaiitidel… Neil ei ole mitte mingisugust vahet.

Ma ei seisa usu vastu. Mitte mingil juhul. Ma seisan religioosse usu, religioossete õpetajate vastu. Sellepärast, et see on kui narkomaania. Ma olen narkodiilerite ja narkomaania leviku vastu.

Teater, kino ja kirjandus on ka omamoodi narkomaania. Miks sa siis kirjutad?

Teatris ja kinos võid tegelda tõesti kõigega. Mõned tunnid jumalaga, inglitega. Minu jaoks on rahva peade segiajamine see, et Jumal ja inglid toimetavad reaalses elus niisama nagu sigaretimüüja ja pagar. Kirikumehed ilmalikes riikides? Tänavatel ähvardamas. Ja neid ei isoleerita. Jutustamas mulle ja meile kõigile, et kui sa ei tee nii, siis sa lähed põrgusse. Kui küsida, kas see on reaalsus, siis vastatakse: „Jah, ma räägin reaalsusest. See on tõde.”

Kui Jüri Järvet oleks läinud Leari kostüümis Viru tänavale ja rääkinud neid tekste, mida ta rääkis filmis? Ta ei teinud seda, aga kirikuinimesed seda teevad, kostüümi vahetamata.

Sa ütlesid me jutu alguses, et sa pole muutunud. Mind aga vaimustas su viimast novelli lugedes, et oled muutunud veel sõna- ja detailitäpsemaks. Mu meelest just su sõna valdamine ja detailide nägemine lubab sul luua üsna kummalisi fantaasiaolendeid. Loen neljameetrisest kerjusest, väljapressijast kultuurimõisa akna taga ja ei kahtle kordagi sellise tüübi olemasolus. 

„Olivia. Meistriklass”, su esimene raamat: pööre pöörde otsa, seosed, ülim ja kirgas fantaasiamäng. Usutav ajas ja ruumis liikumine, ometi fantaasia.

Mulle meeldis seda kirjutada, Ma ise lustisin. Noorepõlve fantaasiad. Ma olin vaimustuses. Udo Uibo, mu esimene toimetaja, parim, viskas sealt välja ligi sada lehekülge. Ma ei saanud aru, mismoodi on see võimalik. Ta ütles: ”Usu, saab parem.” Olen talle väga tänulik.

Viimane novell „Jaamadevaheline”…

…on mingis mõttes minu isikliku elu kokkuvõte ka.

Jaamadevaheline mees?

Ma jah kogu aeg sõidan. Sõidan rongidega.

Ühes oma jaamadest kohtasid mõisatoas mööblit põletavat MTJi, masinatraktorijaama juhatajat. Temast on aja möödudes saanud juustumeister, kes ennast ise paruniks tituleerib.

See on nüüd ajalugu. Jah, minu fantaasia ka, aga ikkagi ajalugu. Ma ei tea, kas see on üldse tähtis…

…sa ei pea oma loomingut seletama.

Mul on hea meel, et see sulle meeldis.

Kui ma sulle ütlen kiviaial istudes, et näe, Ervin, seal läheb raudrüüs väsinud mees, mõõka järele venitades, siis kas pead mind hulluks?

Ei. Sa näed ja nii on. Hullus on see, kui kõrbehõimu muinasjutte mulle vägisi pähe taotakse nagu naela. See on hullus, see on poliitika. Tuleb vahet teha fantaasial, muinasjuttudel ja võimumuinasjuttudel. Võimu ähvardustel. Sa pead uskuma oma ülemusi, pead uskuma, et keegi on sinust suurem! Ka vaimselt.

Keegi ju on ka. Ka vaimselt.

Keegi kindlasti on.

Ma olen tähele pannud, et need, kes on, ei suru ennast peale.

Ma olen ka seda täheldanud. Tunnen inimest, kes on lõpetanud kolm ülikooli, ühe neist Roomas. Ta on tohutult tark, on õpetatud, aga tal ei ole ühtegi mõtet seni või enam, mis oleks tema enda oma.

On öeldud, et ööpäevas käib iga inimese peast läbi 20 000 ideed.

Jah, kuuskümmend aastat iga päev… püüa ainult kinni.

Mul on eluharidus. Ma ei trügi ajukirurgiasse. Mind huvitab see ka, mis seoses religiooniga on meelega unustatud.

Kasvõi see, et paljukirutud ateism ei tule Kremli keldritest. Tuleb no näiteks Indiast. Mäletad meie nooruseaja raamatut budismist „Pronksnaeratus”? Seda loeti sellepärast, et sinna oli joonealused märkused kirjutanud Linnart Mäll. Tema selgitas asju. Sama huvitav on lugeda meil kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel ilmunud raamatuid inkvisitsioonist. Portugali inkvisitsioon, India inkvisitsioon, millest meil üldse ei räägita. Religiooni ajalugu on pea peale pööratud.

Nojah, mul on tunne, et sa oled erinenud sõltumata riigikorrast. Ja kui erined, siis ongi paha?

Jah, see me jutt ei ole kahe kuuekümne-aastase sonimine, me oleme näinud. Tihti on mõtet suu üldse kinni hoida, mitte võrrelda. Kui kõrvuti lähevad mitu inimest – üks jookseb ja teine on ühe jalaga, kolmas kahe karguga – on neil inimestel tohutu vahe, aga me ei pea seda võimendama. See ei oleks viisakas.

Ei ole, ehkki täna seda tehakse.

Miks see nii on? See oleks juba süvafilosoofia. Ma olen jõudnud selleni, et ükski filosoofia pole teisest parem ega halvem, aga laske mul mõelda, nagu ma tahan ja mõtlen.

Nüüd oleks hea, kui seesama Pärnu praost, kes vaatas mu lavastust „Pühamatest pühamad” ja ütles, et on üksi saalis ja igavleb ja tool on kõva, kirjutaks novellist „Jaamadevaheline”.

 „Kamm reageerib kiiresti, ta vangutab mitu korda pead ja sosistab: „Uskumatu!“, ta nuuksatab heldinult ja haarab juustumeistril õlgadest, ise muudkui kordab: „Tere tulemast, tere tulemast meie kultuurimõisa, olge tervitatud!“”

 Seal pole ühtegi sõna Jumalast, inglitest ega palvetest. Saab ilma ka. Nutikam inimene saab aru, et kõik nimed on inglite nimed. Johanneseid on igasuguseid, kipspäid ja ilmutajaid. Kui lugedes veidigi mõelda, siis kaob tõsidus, kõik muutub anekdoodiks.

 Sa räägid tihti oma lapsepõlve kasvamise maast, kohast nimega Käru. Käru mõisast?

Jah. Mäletan, kui mind haiglast koju toodi, olin nädalane, mäletan voodist, kui kõrged olid laed. See on meeles. Ja see kõrgete lagede igatsus on minuga kaasas käinud. Elasin aastaid keldriateljeedes, Kadriorus ja mujal. Tahtsin kõrgetesse ruumidesse. Kõrged laed, kaminad, sambad, see on mu lapsepõlv. Ma ennast muuseumides tunnen väga hästi. Samas ma tunnen ennast hästi ka kitsukeses köögis, sest need sambad on minu peas olemas.

Usud sa, et on olemas kirjaoskamatud, kes tsiteerivad Piiblit?

Ma tahaks seda inimest näha. Kohtuda temaga. Igasuguseid asju usutakse. Mustkunstnikud on minu lemmikud. Kõik need mõtete äraarvamised… see on looming. Inimese looming, tohutu töö. Käisin Jürgen Veberit ka vaatamas. Vahva, mulle meeldib. Mustkunst on ka kunst. Kirik on väga mustkunsti vastu, ütlevad, et see on saatanast.

Põrgust vähe räägitakse.

Põrgu kirjeldusi on palju. Kirjaoskamatud pühad mehed on käinud põrgus, rääkinud, et seal söögiks on kuum mäda. Kirjeldused on väga maised, keev vesi…

„Uriel Kamm, sa ju tead, et inimene saab ajas vabalt liikuda? Nii minevikku kui tulevikku? Ajas saab reisida ka vasakule ja paremale. Ja üles ja alla ka. Igale poole saab. Seisa perroonil ja oota… „

 Noored laulavad ”meil on aega veel”. Tegelikult ei ole!

Äkki see nüüd on kuukümneste jutt. Meil sinuga ei olegi.

Sa ikka loed, mis maailmas sünnib? Siin võib juhtuda, kui meist nooremal mehel või kellel tahes kupli all keema läheb, ta võib vajutada nuppu ja ongi kõik. Ma ei räägi mingist isiklikust surmast. Mul on valu maailma pärast.

Mure sellepärast, et maailmas on nii palju rumalust ja lollust veel. Inimesed tahavad presidendiks saada… Küpsetagu parem kook, pangu moosi peale, leidku klaas piima ja naeratagu oma naeratust. Ei, vaja on olla president!

Eesti kaitseväe kaplanid õnnistavad relvi, vene papid, ukraina omad, ameeriklased õnnistavad relvi. Sõdu peetakse religiooni õnnistusel tänaseni. Väljamõeldiste nimel!

 Film, kirjandus ja teater on ju samuti väljamõeldised?

Ma olen jah kogu elu tiirelnud ja tegelnud nende väljamõeldistega. Sellepärast, et näidata, kuidas väljamõeldistel ja väljamõeldistel on vahe. Osa on rumalad ja ohtlikud.

Ja massidele see ohtlikkus ja kurjus sobib.

Ma ei ole ise näinud, aga ma tean, mida teeb laviin. Ta pühib oma teelt kõik. Pole vahet, kas sul on sel hetkel käes Piibel või seljas seljakott. Jah, mass on võrreldav laviiniga, teda ei tohi ärritada.

Sa ütled, et sind kannab maailmavalu?

Kurt Vonnegut oli oma sõbral külas, nad jõid midagi. Naine pesi nõusid. Vonnegut tundis , et see seljaga nende poole olev naine on tohtult närvis. Kurt rääkis sõbrale, et kirjutab nüüd ühe võimsa sõjavastase raamatu. „Tapamaja korpus viis”. Siis naine pöördus ja küsis: „Kurt, miks sa ei kirjuta jääliustike vastaseid raamatuid?”. Vonnegut tunnistas, et siis ta sai aru. „Millega ma tegelen? Sain aru, millega ma tegelen.” Mul on see alati meeles, kui ma alustan, kasvõi mõnd oma Facebooki sissekannet. Ma näen selle naise selga ja seda, kuidas põllepaelad on seotud. Laviini vastu ei saa, aga enese südame rahustuseks kirjutad.

Miks sa maalimise lõpetasid?

Kõik on lihtne. Akvarelli ma lõpetasin sellepärast ära, et mul polnud enam midagi pintseldada. Seda, mis mul öelda on, ütlen oma pisikestes novellides. Jutukestes. Mul on neid mitu pooleli, mulle meeldib kirjutada. Olen nagu Kõuts Murr.

Meie nooruses olid inimesed, nina raamatus, söögilauas ka nüüd on meedium vahetunud ja ollakse nina telefonis. Pirruvalgusest on saanud elekter, keldrist külmutuskapp… nii lihtne see ongi. Inimene pole arenenud, tehnika on ja öeldakse, et see on Jumala looming. Naeruväärne.

Kui Eesti oleks piiskopiriik, Maarjamaa, kas sa siis poleks nii kriitiline?

Küllap vist. Vale on see nagunii. Ilmalikus riigis on sobimatu kanda üle jumalateenistust ja igal hommikul raadios palvetundi pidada. Ma vähemalt arvan, et Eesti on veel ilmalik riik. Maarjamaasid on maailmas üle saja. Eesti on üks ja väga uhke. Siin oleks hea elada, kui ei peaks igal sammul arvestama, et on keegi, kes valvab iga su sammu. Issand Jumal, isik. Süstalde vahetamise punktid, ristid tornides. Jumal on inimese looming.

Ma tahaksin nii väga, et kirjutataks ja räägitaks sellest, mida me ei ole veel kogenud kunagi. Peab olema midagi hoopis muud. Seda ma otsingi.

Oled sa õnnelik?

Olen jah, üliväga.

Kuuskümmend aastat elu ja täpne detailimälu.

Sorin mälus ja näen pilte, isegi hääletoon meenub. Mõne asjaga on nii, et ma ei mäleta enam, kas see on mängult või päriselt, kas mõtlesin selle välja või oligi nii. Mälu… mängult vahetab päriselt juhtunuga koha. Vahel.

Me ei ole võrdsed, Margus, inimesed ei ole üldse võrdsed. Vaata ringi. Vaatame.

*Kursiivis katkendid Ervin Õunapuu juuli kuu Loomingus imunud novellist „Jaamadevaheline”.