Psühhiaater Peeter Jaanson (59) ütleb peagi ilmuvale uuringule toetudes, et meil kirjutatakse rahusteid ja uinuteid välja liiga kergekäeliselt. Eriti ohtlik on see tendents 65+ eas inimestele.

„Arsti empaatiata, usalduse ja kaastundeta paljud haigused psühhiaatrias paremaks ei lähe,” ütleb Peeter Jaanson. Jaansoni Psühhiaatriakeskuse põhilise praksise asukoht on viimased 18 aastat olnud Võru. Dr Jaanson töötan seal koos kahe vaimse tervise õega.

Kui me doktoriga kohtumist kokku leppisime, küsis ta, mis võiks olla me vestluse pealkiri. Pakkusin, et „Maailm psühhiaatri pilgu all”, mille peale doktor vastas: „Pilgu all kõlab mulle umbes nagu ülalt alla vaatama, eelistan pilku peal hoida.” Ta oleks sõnastanud pealkirja pigem: „Maailm vana psühhiaatri pilgu läbi”.

Kui sõber hiljem küsis, kuidas meelehaigusi raviv arst mõjus, ei uskunud ta mu vastust, et tasakaalukalt. Kui tagantjärele mõtlen, mida kohtumisest ise õppisin, siis seda, kuidas on võimalik mustvalgeid hinnanguid andmata olla emotsionaalne ja kuidas anda hinnanguid nii, et kuulaja neid kuuldes kaasa mõtlema hakkab. Doktori laual oli värske kultuurileht Sirp.

Kas hullusärk on täna psühhiaatriahaiglates kasutusel?

Kasutusel on voodi külge kinni sidumine või eraldamine eralduspalatisse. Seda tehakse, kui käitumine on nii häiritud, et osakonnas enam ei saa olla. See on äärmuslik meetod, mida kasutatakse siis, kui kaalukausil on kõigi rahu ja ohutus. Neid vahendeid rakendatakse range kontrolli all, viimase võmalusena ja nii lüiajaliselt, kui võmalik. Esmajoones peab olema tagatud rahutu patsiendi enda ohutus.

Kui inimene möllab mööda osakonda, kus on veel 20 inimest, kes ei ole omadega korras, siis see levib nagu kulutuli.

See on siis ka nakkav?

Inimesed lähevad jah rahutusega kaas. See on seesama, kui sinu juures ühes ruumis on ärevil inimene – see ärevus tuleb mauhti ka sinu peale.

Raviva psühhiaatriga inimesed just tihti kokku ei puutu…

…neil on vedanud.

Jah, no ei tahagi väga. Küllap põhjust oleks olnud pika elu jooksul. Täna on psühhiaatrid avalikkuse huviorbiidis sellega, et poliitikud skandaalitsevad, kas noorukeid lasta teie juurde ilma vanema nõusolekuta.

See on asja esimene pool. Teine pool on, mida nad sinna tegema lähevad.

Sugu vahetama muu hulgas.

Just! See on absurditeatri teine vaatus koos puändiga. Teismelised jooksevad psühhiaatrite juurde, et vahetada sugu oma vanemate teadmata. Ma ei tea, peate poliitikute käest küsima, mis see on, mis neid skandaalitsema paneb. On see rumalus? Või on see hoiak? Või on see – see kõige lihtsam eestikeelne termin – klähvimine. Ükski neist kolmest ei sobi konteksti. Niisugust asja lahendades ei tohi olla rumal, ei tohi klähvida, ei tohi võtta hoiakut, kui sa sellest mitte midagi ei tea.

Klähvimist ei ole võimalik kummutada muidu kui faktide, teadmiste ja tõenduspõhiste andmetega. Kui lähed ka klähvima, siis võidab kes? Võidab see, kes kõvemini klähvib. Ehk nagu ütleb Vladislav Koržets: vaidlustes ei selgu tõde, vaidlustes selgub see, kes on parem vaidleja. Nii ta on täna.

Me peame väikese riigina suures hoovuses ujuma. Meie ju hoovusi ei tekita ja ei hakka neid ilmselt kunagi tekitama.

Kuhu tänane, 21. sajandi psühhiaatria on omadega jõudnud?

Psühhiaatria on jõudnud sinnamaani, et inimesed julgevad arsti juurde tulla. See on meie jaoks väga suur töövõit. Selle nimel me teeme koostööd perearstidega.

Tegelikkuses psühhiaatri ja perearsti töö väga palju ei erine. Kui sa töötad maal… Mina töötan Võrus põhiosa oma ajast.

Olen seal töötanud pea 20 aastat ja mul on oma praksis, oma inimesed, kes käivad ja uued, kes lisanduvad. Kui ma perearstidega koostööd ei teeks, võiksin oma praksise kinni panna. Sellepärast, et mind ei usaldata. Kunagi oli psühhiaater selles augus nagu asi iseeneses, et toimetavad seal nende ullikestega. See suhtumine on nüüdseks murtud.

Tagasi hüpates teismeliste juurde: on teatud hulk teismelisi, kes väga vajaks abi, aga ei julge pöörduda, ei julge asjadest ka oma vanematele rääkidaja kui seegi tee ära lõigata, et neil vähemalt on võimalus psühhiaatri poole pöörduda, siis see nende seisundit paremaks ei tee. Ärme lõika midagi ära nii kergesti, ärme võta inimestelt ära võimalusi. Pigem vastupidi.

Kas teie poole pöördujate kontingent on noorenenud?

Ma ei tea. See, et inimesed julgevad nüüd tulla, tähendab seda, et me saame psüühilise häire kätte varem ehk selles faasis, kus see ei ole veel fikseerunud, juurdunud – ärevushäirega inimene ei ole veel nii ärev, et ta ei julge kodust välja tulla, ega nii ärev, et oleks loobunud kõigest sellest, mis tal varem oli. Ta tuleb ja me saame teda hakata ravima.

Kui küsite, kas psüühikahäired on ravitavad, siis vastus on jah.

Küllap siin on ka teatud mööndusi?

Selge see. Me näiteks dementsusi täna terveks ei ravi, vaid pidurdame nende arengut. Aga seegi seegi on suur asi. Inimene saab kauem ise hakkama ja koormus lähedastele, ka ühiskonnale on väiksem.

Kuidas seda paljuräägitud ärevust – me kõik oleme ärevad aeg-ajalt – siis nimetati, kui te psühhiaatriat õppiste?

„Kõik on ärevad aeg-ajalt” on väga täpne väljend. Me häire korral räägime ülemäärasest ärevusest ehk sellest, kui ärevus on antud olukorra jaoks ebasobivalt suur. Näiteks lihtne olukord, järjekord poes – inimene tunneb, et ta peab põgenema. Põgenema kohe, nüüd ja praegu, sest muidu ta läheb lolliks, ei jaksa hingata… See on see. Kui mind ajab taga kirvega inimene öisel ajal, siis see on teistsugune ärevus, mis koos kiirete jalgadega reeglina mind päästab. Ärevushäire oli ka siis sama nime ja sisuga, vahe on selles, et selle häirega ei juletud pöörduda, häbeneti, kardeti, et „võetakse arvele“ jne.

Kas psühhiaatritel on ka ülemaailmne organisatsioon?

Jah, on ülemaailmne psühhiaatrite assotsiatsioon. Lisaks on veel hulk väiksemaid „vihmavarje”.

Maailma teadlased annavad aeg-ajalt avalikkusele märku, et oleme liiale läinud, tapame maa, elu ära…

…mina seda sõnumit kuulen, aga kui paljud veel kuulevad, ei tea. Maa hävib.

Psühhiaatrid selliseid sõnumeid oma erialast lähtuvalt ei avalda?

Näiteks viimatisel kriisiajal oli meie tegevuse ja korralduse asi olla valmis osutama kriisiabi. Teha kriisimeeskonnas koostööd psühholoogide ja kriisinõustajatega, et oleks valmidus anda abi neile inimestele, kes pandeemia tõttu jäid hätta. See oli meie lokaalne sõnum.

Suure organisatsiooniga on ikka nagu ta on – sõnumid on väga üldised. Deklaratsiooonid, mida assotsiatsioon teeb, on samuti suured ja üldised: et depressioon on väga sage, et peame seda ravima paremini, parandama ravi kättesaadavust jne. Üldised tõed, seisukohad, mida me toetame.

Antud kriisi puhul… ega see meie töö väga silma ei paista ja ei peagi paistma. Kriisijärgselt võivad avalduda kaugtagajärjed. Ilmuvad välja inimesed, kes on osutunud üleliigseteks.

Kas teie oma töös näete meie üleliigseid inimesi?

Ma näen neid iga päev. Näiteks inimene, kes ei ole enam noor, kel ei ole haridust ega enam oidu midagi õppida – siis ta on ühiskonnas suhteliselt üleliigne.

On siis meie aeg hull aeg?

Ei. See aeg, kus me täna elame, ei ole hull. Hull aeg lõppes ära üheksakümnendatel. Enne seda oli hull aeg ja kõige hullem aeg oli siis, kui oli sõda. Sõjast hullemat aega ei ole olemas.

Kui kerida linti tagasi Adolf Hitleri juurde – saksa rahvas oli Euroopa kultuuri edasiviiv jõud aegade hämarusest saadik, aga siis muudeti terve rahva mõtlemine ära. Sellel ei ole psüühikahäirega midagi pistmist, see oli puhas ajupesu.

Kas seda ajupesu tehakse usu sildi all või natsionaalsotsialismi loosungitega – ühelgi juhul pole siin mingit pistmist psüühikahäiretega.

Üsna kindlalt on meilgi võrreldes lähiaastatega kasvanud populism.

Eksponentsiaalselt (üha kiirenevas tempos – MM). See on üleskutse meie kainele mõistusele.

Üks Suurbritannia lektor kirjeldas, mis juhtus siis, kui seal massiliselt suleti söekaevandusi. Töötus tõusis 20%ni, inimesed hakkasid jooma, ei leidnud mingit väljapääsu, olid üleliigsed. Neid püüti harida, et ärge jooge ja suitsetage. Nad küsisid, mis meil siis teha on, me sekka vaatame jalgpalli ka, muud selle pisku eest ei saa. Siis tulid nende piirkonda populistid oma loosungitega – meie muudame teie elu! Ja oligi neil muutjatel 17% valijaid selja taga.

Mina küsin oma patsientidelt, kelle poolt te hääletate? Hätta jäänud inimesed näevad loosungites väljundit oma hädadele, mida mõni teine erakond on aastaid ignoreerinud. Loosungitele leitakse populatsioon, kellele seda külge haakida, ja see populatsioon on sinu oma. Rahvaga saab manipuleerida, kui on vaja hääli.

Kuidas te ravite üleliigset inimest?

Üleliigsete inimeste probleemid on samasugused kui tavainimestel, ainult need on võimendunud. Tervisehädasid on rohkem, inimesed ei hooli enam sellest, on käega löönud. Minnalaskmise pidurdamine on sellises olukorras kõige olulisem. Selle minnalaskmise maksame me kõik kinni.

Psühhiaatri töös on tähtis olla inimestega aus. Inimesele tuleb öelda, mis on su arvamus selle kohta, mis tal viga on. Seletad selle talle otsast lõpuni lahti. Inimene, kes tuleb minu juurde, peab mind usaldama. Ilma usalduseta ei ole mitte midagi selles maailmas. See kehtib psühhiaatrias 110%.

Kas ka teie töös on tähtis inimlik klapp?

Inimlik klapp on üks asi, see tekib sedakaudu – see on ka üks psühhiaatria arengu eesmärke –, et patsient ei ole mitte patsient, vaid partner. Me ajame ühte asja. Minul on oma roll ja temal on oma roll, oma vastutus. Mis iganes psüühikahäire puhul, ka väga raske puhul, on oma vastutus erakordselt oluline. Et inimene tajuks seda, et ahhaa, minu roll praeguses paranemise etapis on see, et ma võtaksin iga päev rohtu. Väga lihtne, aga enamus seda ei tee. Praktikas on see neil keeruline täita, unub ära. Või kardetakse hoopis ravimitest sõltuvaks jääda, nende kõrvaltoimeid

Mis on veel kõige alus ja võti: kui inimene esimest korda tuleb, pean leidma aja, et ma ta korralikult ära kuulaksin. Põhiline häda, millele tavaliselt apelleeritakse, on see, et pole aega. Suurbritannias tehti uuring perearstide kohta. Küsiti, kui pikk on aeg, mil patsient saab esitada oma kaebusi, ilma et arst sekkuks. Pakkuge.

Kümme minutit?

30 sekundit. Ja arst sekkub ja hakkab küsima. Olen oma residentidele õpetanud, et kannatagu esimene jutt ära, tehku märkmeid, aga ärgu sekkugu. Kui inimene tajub, et mul on kiire või ma „pressin”, siis on see asi määratud läbikukkumisele. Esimese hooga hinge pealt ära räägitu on inimese jaoks oluline ja arsti jaoks hindamatu info allikas.

Ma küll kujutan ette, et teie juurde tulles oodatakse teilt tabletti, mis hingevalu ära võtab, mitte muud abi?

Ravimid on ohtlikud asjad ja nende asjakohane tarvitamine on praegu üks me arengusuundi. Tegime hiljuti koos ravimiametiga uuringu, mis varsti ka avalikustatakse, sellest, kui palju on Eestis rahustite tarvitajaid ja kui palju on neid, kes tarvitavad rahusteid pidevalt. See inimeste hulk on liiga suur. Umbes 20 000 inimest Eestis tarvitab pidevalt rahusteid ja uinuteid. Need on inimesed, kes iga päev liiguvad meie hulgas. Seejuures on kõige halvem, et just üle 65aastastele inimestele kirjutatakse palju rahusteid ja uinuteid. Neile tuleks rahusteid ja uimuteid kirjutada äärmise ettevaatusega, võimalusel valida alternatiivseid ravimeid.

Miks?

Need halvendavad mälu, lõõgastavad lihaseid. Inimesed kukuvad, muutuvad kognitiivselt ebaselgeks. Me praegu püüame tekitada uut lähenemist, et rahusteid ja uinuteid nii kergekäeliselt välja ei kirjutataks. Et ei juhtuks nagu Soomes, kus see populatsioon inimesi, kes tarvitavad rahusteid iga päev, on ülemääraselt suur.

Tegelikult pole mitte ühegi psüühikahäire puhul vaja iga päev rahusteid tarvitada. Neid tarvitatakse lühiajaliselt, ärevuse ja paanikahoogude korral – neli nädalat, kuus nädalat ja siis tuleks selle rohu pealt maha tulla. Praktika ja elu kahjuks läheb teistmoodi.

Nagu viin siis või narkootikumid. Tekib sõltuvus?

Jah, rahustid ja uinutid on ohtlikud ravimid just sellepärast, et nad võivad tekitada sõltuvust. Seda peab teadmaiga arst, kes alustab nende väljakirjutamist – peab hoidma pilti selgelt silma ees, et miks ta seda teeb. Sa oled hea arst, kui kirjutad välja rahusti ärevale haigele, sest ärevus kaob siis ära. Aga kui sa ei võta ette järgmist faasi ravis, mis on juba hoopis teiste ravimitega, ja jääd rahusti juurde, siis oled sa tekitanud populatsiooni n pluss 1 sõltlast. See on see sõnum, mida me tahame edasi anda, et väga kriitiliselt tuleb suhtuda rahustite ja uinutite väljakirjutamisse.

Aga antidepressandid?

Neid Eestis kasutatakse tunduvalt vähem kui me eeskujuks olevates Põhjamaades. Neil on hoopis teine kontekst. Inimestel on jäänud mulje, et kui sa antidepressante võtma hakkad, siis sa selle otsa jäädki. Tegelikult see ei vasta tõele, pigem kehtib see rahustite ja uinutite kohta.

Kuulge, ma küll ei tee vahet antidepressandil ja rahustil.

See on arsti ülesanne seletada. Arsti esmane ülesanne on teha inimesele selgeks, mis rohi see on, kuhu ta toimib, kui pikalt seda tuleb võtta. Siis inimesel ei teki ebakindlaid suundumisi. Sest kui ta koputab hoopis mistahes internetiaknale, siis satub kohe seinast seina infovälja. Selline infoväli on väga hirmutav.

Mina olen inimestega kohtudes teinud isegi nii, et kuulan ta ära ja siis annan talle lugeda haiguste klassifikatsiooni peatüki, kus ärevust kirjeldatakse. Inimene ise vaatab ja küsin temalt, kas see on see, mis sinuga lahti on. Ja ta vastab… see on usalduse vundament.

Nõukogude ajal ei räägitud inimesele, mis tal viga on. Tänapäeval on suhtumine teine. Inimesele on oluline, et ta teaks. Näiteks, et need hääled, mis tal peas kostavad, on haigus. Seletan näiteks nii: sina kuuled neid ja mina seda ei vaidlusta, sest sa kuuledki, aga see on häire ja sa ei peaks neid kuulma. Ravi on selleks, et hääled ära kaoksid. Või kui inimesel on hirm, et kaameraga keegi teda pidevalt kuskiltki jälgib. Seletan, et see on sinu peas, aga sul ei oleks vaja nii mõelda.

Oluline on veel see, et kui inimene on ärevil ja pinges, ei suuda ta psüühikahäire seletusest üle kahe lause korraga vastu võtta, sest ta teadvus on hõivatud teiste asjadega. Psühhiaatria üks põhiprintsiipe ongi veel see, et ei tohi haiget informatsiooniga üle ujutada. Ta pole valmis seda vastu võtma. Infot tuleb lisada järk-järgult. Seejuures ei tohi midagi varjata ja millestki mööda libiseda. Inimene peab teadma, mis ta viga on, sest vastasel juhul hakkab ekslema infoväljades, mis on pigem vaenlased kui sõbrad.

Eraldi:

Tõmmates piiri elu ja surma vahel

Dr Peeter Jaansoni patsiendi mõtisklus: „Sellepärast, et arstid hoolisid ja sellepärast, et üks neist ikka uskus minusse, kui mina ei lootnud enam millelegi, jäin ma ellu. Mitte ainult need ei ole arstid, kes teevad ohtlikke operatsioone või annavad elupäästvaid ravimeid ilmsetes väljapääsmatutes olukordades, tõmmates piiri elu ja surma vahele.

Istuda vaikselt kabinetis, rääkida kellegagi ja kuulata ei paista üldisele publikule kuigi kangelaslik või dramaatiline. Meditsiinis on palju erinevaid viise, et päästa elusid. See viimane on üks nendest.

Dr Peeter Janson alustas Tartu legendaarses Staadioni tänava hullumajas(Seda maja peetakse Eesti psühhiaatria hälliks.MM) , ametlikult Psühhoneuroloogia haiglas tööd akuutosakonnas (ägedate psüühikahäiretega tegelev üksus MM) õena, siis olin sealsamas osakonnas arst ja lõpuks osakonna juhataja. Hetkel on Tartu linn laguneva, muinsuskaitse alla oleva Eesti suurima puithoone müüki pannud.

Ilmus Maalehes, on neljas lugu mu viimase aja hinge arstide lugude seerias. Pildistas Jassu Hertsmann.