Maailma jaoks on Priit Pärn elav klassik. Aga Eesti kunstiakadeemiasse professoriks, enda loodud animafilmikateedrit juhtima ta äkki enam ei kõlba...

Praegu veel (31. augustini 2016) Eesti Kunstiakadeemia professor Priit Pärn määrab meie kohtumise teise kõrgkooli, Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi (BFM) majja. Seal tegutsebki ka kunstiakadeemia animatsiooni osakond, kus nad koos abikaasa Olga ja oma üliõpilastega animafilmide tegemist õpetavad ja õpivad.

Priit ja Olga Pärn lähevad pärast me jutuajamist kohtuma Akira Kurosava operaatoriga. Enne lahkuminekut märkan küsida, milline oleks kunstiakadeemias praegu toimuva, temaga seotud bürokraatliku, demokraatliku või mis iganes kunstikauge jama positiivne lõpplahendus. Üsna ootamatult ütleb Priit Pärn: „Ma arvan, et kui sellel lool ei ole positiivset lahendust, siis see on meile positiivne lahendus. Siis hakkame tegema midagi muud. Iga lõpp on millegi algus.”

Priit Pärn on kunstiakadeemia juhtkonnale üsna ultimatiivsel moel teatanud, et tema jätkamine akadeemias tuleb kõne alla vaid siis, kui „üks meist on osakonna juht ja professor, teine dotsent”. Ta rõhutab: „Üks meist”. Sest ta ise on ju juba „demokraatlikult maha hääletatud”.

Priit Pärn, mida ja kuidas te õpetate? Milline on teie meetod?

Kolm aastat kestab bakalaureuseõpe ja kaks aastat magistriõpe. Bakad on enamasti otse koolist tulnud noored inimesed. Siia tulles, ja see on süvenev trend, ei tea nad eriti sellest, mida õppima tulevad. Nad kujutavad ette, et hakkavad juba koolis tegema täispikki animafilme. Kolme aastaga tuleb neist teha sellised tegelased, kes suudavad õpitud ametiga ära elada.

Kuidas?

Tuleb jõuda sinna, et nad oskaks teha iseseisvalt filmi. Või olla töörühma liikmed, kas animeerides, arvutitööd tehes, olles käsikirja kirjutaja… Kolm aastat on päris lühike aeg, et see kõik selgeks saada. Tähendab: meetod peab olema intensiivne ja see on, mida olen ‒ nüüdseks 26 aastat, lihvinud.

Millega te alustate?

Teen tudengitega kogu esimese semestri jooksul spetsiaalseid ülesandeid, sellised, kus kuskil on mingid reeglid ja piirangud. Nemad peavad ülesande põhjal tegema loo pildirea vormis. Ma panen õpilased olukorda, kus nad peavad hakkama mõtlema liikuva pildi kaudu.

Palun tooge mõni lihtne näide.

A annab B-le midagi, ütleme, et see on X. Nad on toas. B läheb X-iga tänavale. A jälgib seda, mis toimub, aknast. Me näeme seda, mis toimub, tema pilgu läbi. Reegel on, et taustateksti või dialoogi ei tohi kasutada.

Kas see, et animafilmide juures teksti ei kasutata või on seda minimaalselt, ongi reegel või lihtsalt moes hetkel?

Vastupidi, kui ma hakkasin Turus animatsiooni õpetama 1994. aastal, siis ma mõtlesin selle välja, et nii peab olema. Ja ka meie koolis on nii. Tudengid peavad stuudiumi jooksul tegema üksinda ühe joonisfilmi ja kolme-nelja inimese rühmas ühe nukufilmi. Millest? Nad on täiesti vabad ise valima, aga reegel on, et tohi kasutada taustateksti ega dialoogi.

Kas see on muudes koolides õpetatavast erinev?

Jah. 98 protsenti tudengifilmidest, mis tulevad muudest koolidest, on taustatekstiga, mis räägib ära kõik, mis toimub, ja pilt on selle illustratsioon. Liikuv pilt käib tekstiga kaasas. Sa võid panna silmad kinni ning saad informatsiooni ja emotsiooni teksti kaudu kätte.

Meil on teistmoodi, on see intensiivne treening, üliõpilased hakkavad mõtlema. (Mitte kõik muidugi.) Ja kui nad hakkavad kord tegema oma esimest filmi, on neil piisavalt toorikuid, millest oma esimese filmi lugu arendada. Mõte peab liikuma edasi ja tagasi, üles ja alla, hästi paindlikult. See erineb oluliselt sellisest loo tegemisest, kus minnakse vaid otse edasi ja seda miskit, mis on kord välja mõeldud, ei suudeta enam muuta. Siis tulebki ummik vastu.

Kui tudengid meie juures oma lugusid arendavad, siis meie Olgaga püüame leida nendes lugudes üles nõrgad kohad, mis ei toimi.

Ja kui leiate…

…siis me peame seletama, miks meile tundub, et see või teine ei toimi. Nüüd omakorda tudeng, kui ta tahab, seletab, miks talle tundub, et toimib küll. Tema sõna jääb alati peale. Kui ta tahab nii teha, siis ei ole keelde. Teebki, nagu tahab.

Aga see, et professor on ju targem?

Loo sisu on tähtis. Keegi on küüniline ja keegi hoopis lüüriline tüüp, minu asi ei ole inimest muuta. Ta peab tegema oma filmi. See on võib-olla mulle olemuse poolest väga vastumeelt, aga mina pean tegijat aitama. Pean aitama tal teha sellist filmi, nagu tema tahab. See on minu roll.

Ma muide ei näita tudengitele oma filme. Õpetan mõtlemist ja see ei pruugi absoluutselt avalduda filmi visuaalses ilmes.

Magistrid? 

Ideaalis tulevad nemad kooli siis, kui on saanud bakalaureuse kas meil või mujal. Magistriõpe on meil tasuline ja ingliskeelne. Meil on õppinud ka juba valmis filmitegijad, kes tunnevad, et neil on midagi puudu. On olnud inimesi, kellel on magistrikraad mõnel muul erialal juba olemas. Või neid, kes on oma bakalaureuse saanud mingil muul kunstierialal…

Milline on bakalaureuse- ja magistriõppe erinevus?

Bakalaureuse tudengid peavad valmistama oma filmid klassikalises tehnikas. Me küll õpetame neile ka muid tehnikaid, aga kahe filmi, nagu juba öeldud, tehnikad on klassikalised.

Magistrid on vabad tegema filmi mis tahes tehnikas. On see lugu, on abstraktne film… me ei kirjuta seda ette. Muidugi neil on üldained ka, aga erialaliselt on neil võimalus kahe aasta jooksul kasutada meie tootmisbaasi ja professionaalset konsultatsiooni. Selle ajaga nad peavad tegema kaks filmi. Üks on väiksem, teine magistritöö. Kui nad teevad hea filmi, siis see võib olla võti tulevikku.

Te kasutate oma õpetamisest rääkides tihti sõna „lugu”. Kas siin polegi konks ‒ loo jutustamine ei ole enam moes?

Lugu rääkida on endiselt väga moes, aga kogu filmikunsti  probleem, mitte ainult animatsioonis, on heade lugude vähesus.

See, mida nüüd akadeemia ja otsitud konsultandid, kaks eksperti, kes kirjutasid minu kohta arvamuse… Etteheide oli, et meie filmid ei ole galeriikõlblikud.

Mida see tähendab?

Vaadake ‒ siin laual on veepudel. Ma lasen selle põrandale kukkuda ja panen ta tagurpidi käima nii, et pudel uuesti laua peale hüppab. Siis panen selle kordusesse: kukub-hüppab, kukub-hüppab… Teen seda 40 korda ja siis see ongi galeriikõlblik liikuv pilt. Kui kirjutan sinna juurde jutu, kuivõrd sügav see on, et klipp näitab, kuidas maailmas kõik on korduv, siis see on see kunst, mida kool tundub tahtvat.

Ja ometi...

Kui me arutasime osakonna loomist kümme aastat tagasi, siis kool palus mul teha õppekava. See rahvusvaheliselt akrediteeritud kava on tehtud filmipõhisena. Kogu meie õpetus on filmipõhine.

Palun selgitage?

See minu pudelinäide ja film on kaks eri maailma. See, mis on film ja lugu, on võrratult suurem maailm.

Animatsiooni vallas tehakse sõltumatuid filme, selles mõttes, et tehakse kunsti. Need filmid ei ole kaup. Need on enamasti tehtud kultuurirahadega ja nende eesmärk ei olegi kaup olla.

Selle kõrval on tohutu suur võimas animatööstus, kus liiguvad uskumatud rahad ja see areneb pidevalt. Kogu aeg toimub ka liikumine kunsti-animatsiooni maailmast tööstuse maailma.

Filmikoolid koolitavad reeglina filmitegijaid, mitte kaubatootjaid?

Jah. Tööstusemaailm hoiab koolidel silma peal, et sealt andekamaid tüüpe endale tõmmata. Filmifestivalidel näidatavate filmide ideed liiguvad kiiresti tööstuse maailma. See on seotud süsteem.

Tööstusemaailmast teise, kunsti suunda liikumist… kui seda üldse on, siis suhteliselt vähe.

Ka selles nii-öelda kunstilises animatsioonis on ometi eksperimentaalseid filme?

Mulle see termin eriti ei meeldi, sest kõik asjad on juba ammu ära tehtud, aga niisugune jaotus on tõesti olemas. Mulle meeldib pigem teine termin ‒ non narrativ ehk siis mittelooline. Väga paljudel festivalidel on just selline jaotus ‒ narrativ ja non narrativ.

Vaataja peas tekib lugu nagunii.

Ei pea tekkima. Need on kunstikriitikud, kes kasutavad sõna ja üritavad pilte või ka näiteks muusikat seletada.

Aga looga on nii, et kui äratuntav objekt liigub ajas, siis see ongi lugu. Võib olla ka mittetraditsiooniline lugu. Hollywoodi traditsiooniline stsenaariumiskeem, kus on protagonist ja antagonist ja nii edasi, ei ole sugugi ainuke võimalus lugu teha ja üles ehitada. Neid võimalusi on väga palju.

See on ka, mida tudengitelegi õpetan. Teeme kõikvõimalikke harjutusi ja oleme selle nimetanud „Provokatsioon ja ahistamine”. Annan neile midagi ette ja samas on neil piirid, mille sees nad peavad püsima. Sealt sünnivad lood, mille struktuur on kohati vägagi kummaline.

Kõik stsenaristikakursused, mis mujal animakoolides on, põhinevad just Hollywoodi klassikalise skeemi äraõppimisel. Aga näiteks kolme-minutilise filmi puhul pole sellega midagi peale hakata.

Kuidas nii?

Kolme-minutiline film võib olla ka täiesti sirge liikumine, nii et keegi ei saa aru, mis toimub, viimase hetkeni. See on nagu hea anekdoot, mida jälgin millestki aru saamata seni, kuni tuleb puänt.

Kümne-minutiline film on aga juba teine formaat. Kümme minutit ei saa ajada mingit arusaamatut jama nii, et alles lõpuks läheb kõik paika. See tähendab ka, et mida pikem on film, seda väiksem on lõpu osatähtsus. Aga struktuuri ülesehitamiseks on tohutult eri võimalusi.

Üks minu süsteemi omapära on vast see, et kohe algusest peale me hakkame kasutama mõisteid A,B,C, struktuur, joon kusjuures film on joon.  Sealt kujuneb välja konstruktiivsem mõtlemine, peas hakkavad tekkima graafilised kujundid.

Te õpetate tudengeid ühesõnaga mõtlema filmilikult?

Ma olen selliseid lühemaid kursusi, meistriklasse pidanud näiteks ka restoranide ja hotellide turundajatele, inseneridele…

Kuidas te neid loenguid nimetate?

Nimetada võib nii ja naa. See võib olla loovusega seotud nimetus, kusagil põhjas on kindlasti ka sügav loogika.

Hakkan peale sellest, et kas suudan analüüsida, mis mul on. Siis, et kuhu ma tahan minna ja mida pean selleks tegema, et jõuaksin. Kõiki asju saab jagada elementideks. Loo puhul võib näiteks olla, et üks element on isik ja teine vihm, mis väljas sajab…

Animatsiooni puhul on tähtis, et suudaksime elemente oma peas kujutada konkreetsete sfääridena, pallikeste või punktidena. Ja neid peab oskama kirjeldada.

See on nagu lavastamine ja on ka eluga seotud, eneseanalüüsiga ja maailma-analüüsiga…

No muidugi. Võib-olla võrdlus lavastajaga ei ole kõige parem, lavastajal on reeglina olemas materjal, mida ta lavastab. Kui me räägime animafilmi tegemisest, on komponente palju rohkem. Me Olgaga seda kõike õpetame ‒ analüüsi, stsenaristikat, visualiseerimist, monteerimist…

See tundub keeruline, kool ei saa sellest aru.

Vabandust, aga kas oskate vastata, miks teist koolis tahetakse lahti saada?

 Seda peaksite küsima kooli juhtkonnalt. Mina ei oska öelda.

Kas ei taluta erilisust? Keskpära valitseb?

Tundub küll, kahjuks küll.

Siin sekkub me juttu kuulanud Olga Pärn: „Priit kaitseb üliõpilasi. Seisab nende ja oskonna huvide eest, administratsioonile see selgelt ei meeldi.”

Miks te selle labase jama peale käega ei löö?

Tudengid! Meil on osakonnas praegu pooleli ligi 30 filmi. Kuus magistrit peaks talvel lõpetama.

Professori valimised, kus ma ei osutunud valituks, olid vahetult pärast seda, kui me võtsime vastu uued magistrandid. Oli 14 soovijat, me võtsime vastu kaheksa kaheksalt eri maalt.

Jah, rektor süüdistas mind reetmises, kui ma pidasin läbirääkimisi… Signe Kivi rektorina ka arutas seda küsimust, kumma kooli (kas kunstiakadeemia või Tallinna ülikooli BFM – MM) alluvuses oleks sel õpetusel ratsionaalne olla. See ei ole olnud mingi saladus.

Ei ole seda meeldiv kuulda...

Meeldiv on üks näitaja ‒ meie tudengite filmiauhindade nimekiri. See on muljetavaldavalt pikk. Ainuüksi sellest peaks tegelikult piisama, et kõik jutud lõpetada ja lasta meil oma tööga edasi minna.

Animameistri mahahääletamine

Kunstiakadeemia nõukogu ei valinud Priit Pärna jätkama professorina, animatsiooniosakonna juhatajana. Hääletustulemus oli 16 vastu- ja 5 poolthäält. Nõukogu otsus on tekitanud palju proteste. Eriti protesteerivad tudengid, kes Priit ja Olga Pärna käe all on õppinud.

„Kuidas selline tulemus?” arutleb Priit Pärn. „Laua taga istusid inimesed, kellest pooli ma polnud kunagi näinud. Mitte keegi administratsioonist ei ole siin BFMi ruumides meil külas käinud. Nad ei ole ka meie tudengite filme näinud.

Jah, see on demokraatlik… Rektor ütleb reetur, dekaan, et Pärn surub oma naist dotsendiks, kõik kardavad, keegi ei julge midagi vastu öelda…”

Karikatuur „Sitta kah”

Priit Pärn: Karikaturisti mõtlemine ongi see, mida ma oma tudengitele õpetan. See on konstruktiivne mõtlemine ‒ võtan lahti probleemi, kui see on probleem. Kui tahan teha pilti toolist, siis hakkan vaatama, mis asi tool on.

Sirp ja Vasaras oli karikatuurivõistlus. „Sitta kah” mõte tekkis õhtul, mul oli film pooleli ja ma ei teinud karikatuure. Hommikul siiski joonistasin ta ära. Fosforiit on väetis, Nõukogude liit, leidsin sellele pildilise metafoori. Oluline oli täpne ajastus. Kui see oleks juhtunud kolm nädalat varem, poleks seda ära trükitud. Kaks kuud hiljem see ei oleks olnud skandaalne.

Siis oli maailm lihtne, oli poole valimine ja sa teadsid, kes on vaenlased. Aasta oli 1987, kui see karikatuur ilmus. Isegi kommunistid… Mina pole näinud ühtegi veendunud kommunisti. Nad olid ikka karjeristid, kes, kui nende jaoks õige pool hakkas lagunema, tulid enamasti üle sellele poolele, mis nüüd oli õige. Aga pooled olid selged.

Praeguses maailmas on pooli väga raske valida. Maailm on muutunud keerulisemaks. Võib-olla see on kasvav tendents, et inimesed otsivad selles maailmas just lihtsaid lahendusi.

Kuskilt maalt see on väga inimlik. Informatsiooni liigub rohkem ja seda selekteerida, mis on müra, mis tahtlik vale, mis lihtsalt vale, on selles maailmas raske. Lihtsam on klammerduda mingi absoluutse tõe külge, mis teeb kõik asjad korda.

Minu bioloogi haridus andis mulle teadmise, et maailmas on kõik omavahel seotud. Aga seotud lõdvalt, korrelatiivselt. Ei ole nii, et vajutad nuppu ja kohe sellele midagi järgneb, kõik võib juhtuda hoopis väga pika vinnaga.

Kui filmile mõelda, on seegi seoste otsimine ja ka seoste loomine. Minu mõistes vastab pooletunnine animafilm kahetunnisele mängufilmile. Seosed ja struktuurid, mis sinna mahuvad, on omaette maailma loomine.

PRIIT PÄRN

Sündinud 26. augustil 1946 Tallinnas

Õppinud: Tapa keskkool (1965), Tartu Ülikooli bioloogiateaduskond (1970)

Töötanud: Tallinna Botaanikaaed (1970-1976), alates 1976 Tallinnfilmi stuudio Joonisfilm ja Eesti Joonisfilm, alates 2006. Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna juhataja.

Õppejõuna töötanud alates 1990. On õpetanud Soome, Norra, Rootsi,Saksamaa, Šveitsi, Hispaania, Belgia, Bulgaaria, Horvaatia, Holland, Prantsusmaa, Ungari, Jaapani ja Inglismaa filmikoolides, lühemalt teinud töötubasid Austraalias ja Kanadas. 1994 kuni 2007 oli Turu Kunstiakadeemia (Soome) animatsiooniosakonna kunstiline juht.

Stsenaristi, kunstniku ja režissöörina teinud 14  pikemat joonisfilmi ja hulga lühivorme. Näiteid töödest: „Kas maakera on ümmargune?” 1977, „Ja teeb trikke” 1978, „Harjutusi iseseisvaks eluks” 1980, „Eine murul” 1987, hilisematest (koos Olga Pärnaga) “Elu ilma Gabriella Ferrita” 2009, „Tuukrid vihmas” 2010, „Lendurid koduteel” 2014.

Pävinud hulgaliselt auhindasid rahvusvahelistelt filmifestivalidelt, mh saanud kuus elutöö auhinda: ASIFA-lt ning  Fredrikstadi, Krakowi animafilmide festivalilt, Zagrebi. Valencia ja Krakowi lühifilmide festivalidelt.

Priit Pärna peetakse üheks tähtsamaks autoriks tänapäeva animatsioonikunstis.