Lavastaja Lev Erenburgi nädal aega kestnud meistriklassist Tallinnas käis läbi paarkümmend Eesti näitlejat. Vabakutselisi ja kutselisi, noorukesi ja kogemustega. Enamus pidas vastu kursuse lõpuni. Meistriklassi lõpus oli Erenburg peaaegu kindel, et tahab lavastab Eestis James Goldmani näidendi „Lõvi talvel“. Plaan on tulla aprillis uuesti ja peale teist meistriklassi otsustada, kes täpselt ta lavastuses osad saavad ja mängima hakkavad.
-
„Teatris on demokraatia väga pehme tupp, milles on peidus režissööri terav mõõk.”
-
„Komöödia on tragöödia, mis ei juhtu minuga.“
-
„Shakespeare näidend „Hamlet“ on Elbrus, mille nõlvad on täis seda vallutama läinud alpinistide kehasid.“
-
„Tekst on teatri vormi element, mis vananeb kõige kiiremini.“
Need on vaid üksikud tsitaadid, mis meistri suust üles kirjutasin. Tegelikult vabastas meister mind miskist „lavahirmust“ ja andis eneseusku juurde.
Lev Borissovitš, kuidas mängida armastust?
Mulle tundub, et armastust mängida ei saa. Mängida saab konkreetseid asju. Näiteks: ma tahan teda endaga voodisse saada. Ja seda segab see ja see ja see.
No naisega voodisse pugemiseks ei pea alati armastama.
Sellest ma räägingi. Armastus on kategooria, armastus on Kristus, armastus on ohver. Puhtal kujul on Kristus armastus, armastus, kus antakse elu teiste eest.
Puhtal kujul armastust elus ei kohta, sest meil nii ehk teisiti on armastades mingi egoistlik huvi, reaalne, konkreetne. Rääkides armastuse mängimisest, peame silmas midagi täiesti teist. Armastus on mõistmine ja puhtal kujul seda elus pole.
Teil on lavastades oma meetod?
Muidugi. Kõik näidendid, mille olen võitnud, on alanud etüüde tehes. Arvan, et lugemisokus on igal näitlejal emdal. Ma ei tee lugemisproove. See meetod on minu õpetajate meetod. ( Lev Erenburgi õpetaja on Georgi Tovstonogov, keda võib kõrvutada meie Voldemar Pansoga. MM) Metodoloogiliselt see kõik, mida ma valdan, on pärit Stanislavskilt. Muidugi on mul oma pisut isiklik stiil.
Kui töötan Eesti näitlejatega, siis mingil moel mu väljakujunenud stiil transformeerub. Aga see ei sünni teadlikult, vaid pigem alateadlikult. Ma vaatan nendesse konkreetsetesse silmadesse, toetun oma ettekujutusele neid vaadates… Seda kõike on väga raske sõnades väljendada.
Kuidas sünnib rolli füüsiline partituur, millest te oma meistriklassis rääkisite?
Vahel näitlejad pakuvad midagi, vahel ka midagi sellist, mida nähes ma saan aru, mis on vajalik. See on koostöö, kus nemad proovivad oma kehadega, mina vaadates proovin seda mõtestada.
Millised on eesti näitlejad?
Nad on väga mõtlikud, on sisimas ‒ rõhutan, et sisimas, palju temperamentsemad. Nad on väga keskendunud, väga distsiplineeritud, tundub. Võib-olla ka ettevaatlikud. Kõik on muidugi keerulisem kui see, mis nüüd ütlesin.
Kuidas te siia meistriklassi tegema sattusite?
Märt Meos, R.A.A.A.M teatri produtsent, kutsus ja korraldas. Ma tundsin ära ta omakasupüüdmatu huvi. Nüüd meistriklassis tehtust ja nähtust lähtuvalt saan öelda, et ilmselt oli see pikema protsessi algus, mille lõpptulemus on lavastus Eestis, Eesti näitlejatega.
Kui ma siia sõitsin, siis mulle tundus intuitiivselt, et just „Lõvi talvel“ sobib Eesti jaoks. Nüüd, kui olen kohtunud teie näitlejatega, tunnen, et ma ei eksinud. Ma näen juba mõnda näitlejat, kes võiks selles lavastuses mängida, mõnda veel mitte. Kõik on veel, kuidas öelda, selginemas.
Teil on oma teater Peterburis?
Jah, Väike draamateater.
Mis ametis te seal olete?
Kunstiline juht. Olen täisvõimuga peremees kõiges selles, mis puudutab loomingut. Mitte midagi ei tehta selles teatris ilma minu isikliku käsuta või nõusolekuta. Trupp koosneb enamasti minu endistest üliõpilastest. Vastutus kõigi loominguliste ja mitte ainult loominguliste tegemiste eest on minu õlgadel.
Te siis jälgite näitlejatele rollide andmisel seda, et nad areneksid?
Ei, kahjuks mitte. Repertuaari valikul ma lähtun kahest: esiteks, et materjal sobiks kogu trupile. See omakorda on tingitud sellest, et erinevatel põhjustel olen ma oma teatris ainus, kes lavastab. Teised režissöörid ei lavasta. Ma töötan lavastusega kaua. See on teater-laboratoorium. Üks lavastus valmib enam-vähem kaks aastat. Tähendab, ma pean tegelema kõigi näitlejatega. Artist ei kannata välja kaks aastat mittemidagi tegemist. Ja mina ei taha näitlejaid kaotada.
Teine põhjus, mille järgi valin, on, et näidend mulle meeldiks. (Ütleb seda rõhutades sõna “mulle”).
Mis teeb lavastajast lavastaja?
Analüüsivõime. Kõige tähtsam, ta peab olema isiksus. Isiksus, kes tunnetab tänast aega ja tema valusid. See on peamine. Lavastajal peab olema karisma ja ta peab olema liider. Tahe, energia ja professionaalsed oskused, kolossaalne initsiatiiv peab olema.
Oskus allutada endale võõrast tahet. Allutada või lahustada see oma tehteks.
Teie õpetaja Georgi Tovstonogov…
…oli möödunud sajandi teise poole suurim teatrimees Anatoli Efrose kõrval. Efros oli milleski võib-olla tundlikum ja peenem kunstnik, aga teatrimaailma, teatrikunsti ülesehitamise mastaabilt oli Tovstonogov suurem.
Miks teater?
Ma mõtlen, et teatrit ja mis tahes kunsti on vaja ainult selleks, et äratada inimese hinge.
Seletage palun?
Inimese hing tahab elada ja selleks on vaja teda treenida ja vaeva näha. Kui vaadata suuri kunstitöid, siis hing ärkab, avardub, liigutab ennast. Ma väheke usun kunsti kommunikatiivsusesse. Ma ei usu üldse kunsti kasvatuslikku jõudu. Kui panna kolmsada kurjategijat vaatama suurepärast lavastust, siis nad jäävad ka pärast selle nägemist kurjategijateks.
Ma…
…jah, ehk nad tõesti ei tapa kedagi kohe pärast etendust. Nad lähevad tapma pisut hiljem. Kunsti valgustuslikku funktsiooni, jah, usun. Kindlasti laiendab kunst silmaringi. Teater peaks aga liigutama inimese hinge ja kõik. Ja seda pole sugugi vähe.
Muidugi on igas kunstiteoses oma saladus. Kui saladus ära võtta loomingust, jääb järele ainult analüüs ja see pole enamasti huvitav.
Näitlejad on oma loomeprotsessis haprad, tundlikud, kipuvad katki minema. Lähevad teatrist minema, hakkavad jooma, süstima… Kuidas neid aitate?
Liikuva psüühikaga inimesed ‒ ja head näitlejad seda vaieldamatult on ‒, on altid sellistele asjadele.
Muide, kas teie näitlejad mängivad seriaalides?
Jah, mängivad, neil on raha vaja, et peresid toita.
Te neid ei peata?
Nad saavad ise aru, kui on õige aeg pidurit tõmmata.
Kui me räägime alkoholismist, siis see on raske-raske haigus, psüühiline ja füüsiline ja sotsiaalne. Ma püüan raviks kasutada sõnu. Sõnu, mis teevad ohtlikul teel astumise raskemaks. Tean ka, et sõnad enamasti ei aita. Otsustamisel aitab see, kui huvitatud inimene on sellest, mida ta teeb. Kui inimene tõesti tahab teha seda, mida ta teeb, ja tunneb, et tema kired seda segavad, siis ta proovib neist vabaneda, püüab millestki loobuda millegi parema kasuks. Muidugi ma pean ütlema, et kunst ja teater ei ole alkohoolikute haigemaja, pole raviasutus. Pigem on vastupidi.
Ma mingist te märkusest näitlejatele noppisin teadmise, et te ei usu Jumalat?
Minu meelest on kõik inimesed usklikud selle sõna laiemas mõistes. Ma ei kuulu ühtegi konfessiooni ega kirikusse. Mulle tundub, et kohe, kui inimene tunnistab südametunnistuse olemasolu, saab ta usklikuks. Ja kõik. Kohe, kui sa tunnistad armastuse olemasolu, oled usklik selle sõna laiemas tähenduses.
Muidugi ei usu ma pilvel istuvasse onukesse ega kompuutrisse, mis meid kõiki kusagil ilmaruumis juhib. See kõik on kordi keerulisem ja ma arvan, et sellest ei peaks isegi rääkima, sest nii kui me ütleme “usk”, siis kohe koristame mõtlemisest sõna “analüüs”. Kui on usk, siis ei saa ju analüüsida. Usk on aksioom.
Lev Erenburg (1953)
Kuulub, arvestades ka viimaste aastate Kuldse maski preemiaid ja nominatsioone, Venemaa lavastajate tippu. Elab ja töötab Peterburis. 1999. aastal asutas oma teatri, Väikese Draamateatri (Небольшой Драматический Театр), mis 2009. aastal sai riikliku staatuse.
On viimasel neljal aastal lavastanud külalisena Moskva kunstiteatri suures saalis Maksim Gorki „Vassa Zeleznova“ ja Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistuse“, kohe hakkab lavastama Majakovski-nimelises Akadeemilises Draamateatris Aleksander Ostrovski näidendit „Kaasavaratu“.
Mehel on neli kõrgemat haridust, ta on vene filoloog, näitleja, lavastaja ja arst.
On oma haritusest hoolimata töötanud nõudepesija, kelneri, koka ja keevitajana. Ka taksojuhina.
Kui kõik läheb plaanipäraselt, võtab eeloleval sügisel Peterburi Teatriakadeemias koos lavastaja Lev Dodiniga vastu uue näitlejate/lavastajate kursuse. Kuhu enda sõnul ootab lavastaja üliõpilasi ka Eestist.
Jaak Allik, kes on näinud Erenburgi viit lavastust, tema töömeetodist:
Lavastab nagu arst (muide lõualuukirurg). Võtab näidendi tükkideks lahti, jõuab äärmise naturalismini, ning monteerib siis kokku, luues uue ja täiesti ootamatu terviku. Tervik, mis uus, on siiski autori ideest ja ka tekstist lähtuv. Võõras teatris kestab prooviprotsess enamasti 3,5 kuud. Etüüdimeetodil ‒ valmib 10 -12tunnine kompositsioon, mida siis hakatakse lõikama ja lühendama.
Elina Reinold, osales meistriklassis:
Töö temaga pole lihtsalt geniaalse teatrimehe jutu kuulamine, vaid nõuab näitlejalt tõsist pühendumist, etüüdide iseseisvat ettevalmistamist ja teksti läbinärimist. Ta on karm, kriitiline, aus, nõudlik, samas igati toetav ja julgustav. Ühesõnaga: piits ja präänik.
Nii mõnigi tema mõte tundub algul vastupidine sellele, kuidas meie üldjuhul harjunud oleme. Aga teda kuulates ja tehes osutub ta pakutu elementaarseks ja kõik muutub põhjendatuks.
Et näha materjali, rolle ja sündmusi nii avaralt ja täpselt nagu tema näeb, peab oma peas nagu veel mõne nupu sisse või ümber lülitama. Tema märkused muudavad näitlejate mängu veenvaks ja orgaaniliseks, miski ei jää kahe silma vahele ja materjal hakkab ise hargnema, elama.
Tundub, et näitleja peab temaga töötades endast andma veel ja veel rohkem. Otsima igas proovis ja proovi vaheajal erinevaid nüansse.
Peen töö. Kuigi temaga töötamine võtab kogu su energia, on see tõeline Koostöö.
See kõik on ju alles õrnalt tajutav, ma pole veel nii väga midagi õppinud, aga olen pilgeni inspireeritud.