Peeter Volkonski rääkis Kohilas muuhulgas ka sellest, et rahvas on loll. Ka sellest, kuidas sellised väljaütlemised mõjuvad. Foto Margus Mikomägi
See juhtus 1980. aasta suvel. Valetin Kuik tegi Viljandis mängufilmi „Teaduse ohver“. Peeter Volkonski mängis seal, ei mäleta enam, keda. Vist mitu päeva ei saadud filmida. Agulimajade vahel ei olnud sellist valgust, nagu režissöör tahtis. Kuidagi nii on meeles, et jõudis kätte päev, kus Peeter lihtsalt pidi oma filmimise ära tegema. Hea on täna mõelda, et järgmine päev ta pidi lendama Thbilisisse. Viimase võimaliku võttepäeva hommik oli sama sompus kui varasematel võtteta päevadel.
Peeter vaatas taevasse ja ütles, et olgu, siis ma laulan päikese välja. Teda ümbritsev murelik filmimeeste vägi muigas muidugi. „Eh, Volkonski järjekordne nali.“ Volk alustas loitsimist, miski tuva mitmehäälsus tuli ta kõrist ja kõhust ja peast. Teate ta tuli, päike tuli välja. Võte tehti ära, paar duublit isegi ja siis oli päike kadunud. Vihma sadas ladinal.
***
Kolmkümmend aasta hiljem alustab Peeter Volkonski loengut Kohilas, Kapa akadeemias, et öelda: „Nagu hoidise puhul on tähtis, mida me säilitame, pirni, õuna moosi… või säilitame seal näiteks mäda! Samamoodi on tähtis, mida me säilitame mälupulgal, mida oma isiklikus mälus ja mida kollektiivses mälus.“ Peeter Volkonski peab Viljandi kultuuriakadeemias loenguid eri rahvaste muusikast. „Ma ei räägi seal ainult muusikast, vaid eri rahvastest, nende uskumustest, kommetest, kultuurist. Selle õppeaine nime ma mõtlesin ise välja – „Võrdlev kultuurilugu muusikas”
Kui on kultuurilugu, siis mis lugu see on? Mis on kultuur? Kultuuri definitsioone on lugematu hulk. „Mina kui teatriharidusega inimene ja Voldemar Panso õpilane, mulle on õpetatud, et tuleb leida küsimus, millele üks või teine asi vastab. Näiteks lavastus teatris, selle pealisülesanne vastab küsimusele, mille nimel. Sisetegevus näitlejal osa tehes vastab küsimusele, mida ma tahan.“
Kultuuri defineerides on vastandatud kultuuri ja loodust, see Peetrile ei sobi, sest kui midagi vastandada, siis nad peavad koos eksisteerima. „Kui me võtame ära kultuuri, siis loodus saab eksisteerida täiesti rahulikult. Kultuur ilma looduseta ei saa.
Vaat, kultuur käib alati koos tsivilisatsiooniga, mis ei ole sugugi üks ja seesama. Mis siis on nende vahe? Ma enda jaoks lahendasin selle niimoodi, ma ei suru seda peale kellelegi, et kultuur vastab küsimusele, mis, ja tsivilisatsioon küsimusele, kuidas.“ Peeter toob näite: tuli – see on kultuurinähtus, see, kuidas teda saadakse, tsivilisatsioon. Erinevates keeltes on need mõisted erineva mahuga, teab Peeter, ja räägib moraalist. Moraal kuulub kahtlemata kultuuri hulka, aga kuidas seda kasutatakse, on tsivislisatsioon.
„Kui kaasaja inimene satuks siit viiendasse sajandisse enne meie aega, vanasse Kreekasse? Kes saaks hakkama? Ma arvan näiteks, et ITI-vend ei saaks. Kes jääks ükskõik kus elades ellu? Ma olen aru saanud sellest, et kahjuks ainult siin mitte, aga see on põllumees. Tema jääks ellu igal ajal.“
Kaks on üks
Siin Peeter Volkonski pisut mõtiskleb aastatuhandete vältel au sees olnud maaharimise üle, paneb plaadimängijasse plaadi ning seletab: „ See lugu pärineb Saalomoni saartelt. Siin on kaks laulu. See ei ole kahehäälne laul. Need on kaks täiesti erinevat laulu, mida aga lauldakse alati koos.“
Kui uhke lugu kuulatud, jätkab Volkonski: „ Miks ma nüüd seda lasin? Mingid Saalomoni saare vennikesed istuvad kalda peal ja üks punt laulab üht, teine teist lugu ja, nagu ütlesin, millegipärast lauldakse neid alati koos. Just nimelt neid laule, neid kaht. Lisaks veel, et nad ei saa sõnadest ka aru. Milles asi? Asi on selles, et need on väga vanad laulud ja neid laulsid need esimesed vennikesed, kes sinna Saalomoni saartele jõudsid. Eks nad meresõidu ajal laulsid. Aga ühes paadis lauldi ühte laulu, teises paadis teist. Kui nad siis kokku jõudsid, siis kumbki ei tahtnud oma laulu katki jätta ja laulsid edasi. JA SEE ON JÄÄNUD (rõhutus MM). Vaatamata sellele, et nad ei mäleta enam seda keelt, laulavad nad seda laulu. Tähtis on, mida see laul edasi annab. See on see tunne, kuidas me siia jõudsime, kus me oleme.
See on järjekordne näide sellest, et keel võib ju kaduda, aga lauluviis ei kao mitte kuskile.“
Peeter ütleb, et meil on informatsiooniühikud, bitid ja baidid. Aga millega mõõta kultuuri. Seda on üritatud ju mitmel moel, aga sellest ei ole suurt midagi välja tulnud. „Nii on kena mõõta. Ma pakun, et kultuuri säilimise mõõtühik on laul. Mitu laulu on selles kultuuris. Ma ei tea, mis selle alla mahuks kõik. Päris kena on niiviisi mõelda.“
Ja siia räägib Volkonski loo Thbilisi peatänavalt. Peetril on komme peatada kinni kolm täiesti juhuslikku inimest Rustaveli tänava ristmikul ja paluda neil laulda. Mitte juhuslikku laulu, vaid laulu nimega „Kallis, kallis“. Viimati juhtus see viis aastat tagasi. Ja laul tuli, kolmehäälselt, tuli! Peeter on seda proovinud kolmkümmend aastat tagasi, kakskümmend aastat tagasi ja viimati, nagu öeldud, viis aastat tagasi. Samasuguseid näiteid on Peetril ka mujalt, Kiievist näiteks, kus noor tüdruk, restorani administraator palve peale lülitas välja tümpsmuusika ja laulis neile Ukraina pruudi itku.
„Kui te lähete Tallinna Eesti restorani „Kuldne notsu“, kas administraatoritüdruk laulaks „Kuusalu pruudiitku?“ küsib Peeter Volkonski.
*Peeter Volkonski Kohilas peetud, poolteist tundi kestnud loengut saab kuulata ka Teatritasku alammenüüst Muusikamapp.