Eesti Rahvusraamatukogu 6. korruse näitusesaalis on kunstinäitus „Peatükk Andres Eilarti kunstikogust”.

Näituse avamisel meenus kunstiteadlane Mai Levini öeldu, et heal kunstil on omadus põranda alt välja tulla. Oma avasõnades ütles koguja Andres Eilart sama, et tajub endal kohustust kogutut teistele näidata. „Kõige lihtsam oleks ju pildid kuhugi keldriboksi, sahvrisse või kambrisse tolmuma jätta. Aga seda ei lase teha teadmine, et see kunst esindab ja on meie kõigi lähiajalugu, kultuurilugu.”

Kunstitundjana rääkis Andres Eilart, et 1960–1970 oli ka kunstis murranguline aeg, mida ehk muuseumidki alati ei osanud õiges mahus ja õigel ajal tähele panna. „Oleks kuritegu niisugust kunsti peidus hoida.” ütles Andres Eilart näituse avamisel.

Näitusel on väljas sadakond kunstitööd tema kunstikogust. Teiste seas Jüri Arraku, Olav Marani, Kaljo Põllu, Elmar Kitse, Enno Halleki, Toomas Vindi, Ilmar Malini, Enn Põldroosi, Jüri Palmi ja paljude teiste eesti kunsti suurkujude noorepõlvetööd, mida täna hinnatakse kui omaaegset suurt kunstiuuendust. Näituse fookuses, nagu kinnitas Andres Eilart, on toonaste uuendajatena eelkõige kolm meest – Olav Maran, Jüri Arrak ja Kaljo Põllu.

Palusin Andres Eilartilt lühidalt kommenteerida kolme näitusel välja olevat ootamatut tööd, mis küllap kellelegi ennustas ette, et tegu on tulevaste klassikutega.

Olav Maran, Hammatu, 1966

„1960ndate kunstiuuenduse üks võimsamaid teoseid. Maran mõtles võimude õrritamiseks piltidele pealkirju välja, mis ei pruukinud mitte midagi tähendada. Ka see oli osa avangardismist. Hammatu puhul samas on kerge vaimukas viide taustaloole – selle pildi esialgsel versioonil kasutas Olav valmisesemena, assamblaažina proteese, irevil hambaid, mille hiljem siiski eemaldas.

Osa Marani varajasi pilte on muide maalitud Konrad Mäe värvidega – Mägi kinkis maalikasti Marani emale.”

Jüri Arrak, Lõust, 1966

„Erandlik pilt ja selline pärl, mille üle oleks uhke iga muuseum. Tegemist on varajase autoportreega, mis peegeldab toonast rusuvat meeleolu, elu ühiskorteris, ühiskonnas valitsevat ängi, millest ajutist leevendust pakkus teinekord ehk vaid naps.”

Kaljo Põllu, Kompositsioon nr. 5, 1966

„Kaljo Põllu oli ka 1960ndatel juhtiv uuendaja, alles hiljem liikus etnograafia, sugulasrahvaste, Hiiumaa juurte juurde.

Tema varajasi maale on väga vähe tegelikult üldse olemas, aga kõik on erakordsed. Nendes on toona keelatud abstraktsust, popilikke võtteid. Põllut võib üldse pidada popkunsti, eriti opkunsti maaletoojaks.

Hiljem pööras Põllu oma varajasele loomingule selja, lausa eitas seda. Alles 1990ndate keskel naasis oma algusaastate juurde ja tegi maalisarja, mille keskmes olid silmapetted – kujutas võimatuid olukordi justkui võimalikena.”

Suurnäitus 1960. – 1970. aastate kunstiuuendusest on rahvusraamatukogus üleval 6. detsembrini.