Kraabin terava noaga värskeid kartuleid koorest puhtaks. See nõuab aega ja ma tunnen, kuidas aeg liigub. Mõtlen, kas kiiremini ei saaks, ja õnneks mõtlen kohe ka selle peale, mis ma teeksin siis, kui saaks. Vastus on, et ilmselt kõõluks arvutis. Ma ei mäleta, et minu isa oleks kunagi niimoodi kartuleid puhastanud. Ema mäletan seda tegemas. Isa ühmas alati, et selliseid kartuleid kõlbab ka koorega süüa.

Samas ei ole mõte kartuleid puhastades mitte puhastamise juures – see käib automaatselt nagunii –, vaid hoopis kunstnik Ants Laikmaa juures külas. Kujutan ette stseeni, kuidas tema ema –siis oli ülemöödunud sajand – lõi Vigala rahvarõivad selga, läks Pärnu ja šokeeris seal saksikut seltskonda muu hulgas korraliku saksa keelega.

Loe edasi Kunstnikuüksindus ja hõbehaigrud →

Juba etenduse „Minul on vari” ajal hakkasid mu peas kumisema Juhan Liivi luuleread: „Kes meeldida tahab, peab roomama, „jah” üteldes „ei” peab mõtlema, mis teine tahab, peab tegema, peab ahelaid kandma ja – tänama!” Alles hiljem mõtlesin, et need read iseloomustavad nähtud etendust, selle tegijaid ning samas aega, millest lugu räägib, ka me praegust elu.

Ilmselgelt on „Minul on vari” autor ja lavastaja, muusikud ja näitlejad võtnud endale eesmärgi teha lavastus, mille etendused meeldiksid kõigile. Kõigile tähendab Palmse mõisa aia taga tiigi ääres tribüünil 890 inimest igal etendusel.

Pole minu, vaataja, asi mõelda, kas selline lähenemine on seotud raha teenimise sooviga või hoopis sisetundega, mis ütleb, et publik on niigi kriisidest ja pidevast hirmufoonist väsinud, olgu tal siis midagi, mis ta hetkekski selle jama seedimisest välja aitab.

Loe edasi „Minul on vari”: Kes meeldida tahab, peab roomama →

Olustvere mõisas esietendunud „Einstein ja Margarita” on kammerlik lavastus, mille lisaks põnevale loole täidab mõlema näitleja – Peeter Tammearu ja Triinu Meriste – detailirohke ja täpne mäng. Lavastuses ei ole erilisi rõhutusi. Lavastaja Peeter Tammearu nagu näitaks ja ütleks, et elu sasipuntras on kõik seigad ühetähtsused.

Muidugi kaunistavad seda lavastust suurepärased näitlejatööd. Mõlemat rolli iseloomustavad sügavus ja pigem sisemusse vaatamine kui sisimas sündiva bravuuriga välja paiskamine. Kuna vaatamisdistants pole suur, soovitan jälgida mõlema näitleja silmi, need räägivad enese eest ja annavad põnevale loole lisakvaliteedi.

Loe edasi Albert Einstein: kõige suurem häda selles ilmas on tarkade inimeste rumalus →

R.A.A.A.M. teatri uuslavastus „Diktaator, naljamees ja liiderdaja” on nii lavastatud ja mängitud, et poeb vaataja nahavahele kuidagi märkamatult – etenduse lõppedes oled puudutatud ja tundlikult liigutatud. Tegu on sõjavastase lavastusega, kuigi seda vastasust kusagil ei rõhutata.Selle lavastuse autori ja lavastaja Damir Salimzianovi eelmine lavastus, Jaroslav Hašeki „Vahva sõdur Šveik” Moskvas Taganka teatris keelati hiljuti enne paari viimast proovi ja esietendust ära. Ma ei tea, mis põhjuseks öeldi, aga oletan, et see oli ikkagi autori üsna ühemõtteline sõjavastalisus.

Loe edasi Uuslavastuse sõjapaine on peidus detailides →

Kaks pilti on viimasel nädalal mu silme ees ja kujutluses maad võtnud. Ühel on Puškini raamitud portree külili prügikasti kõrval, teisel Mariupoli teatri põlenud sisemus pärast venelaste pommitamist.

Esimene pilt häirib mind väga. Häirib vaatamata sellele, et võib olla lavastatud. Mariupoli piltidel olev häving ei ole lavastus. Mariupoli puhul ei saa arutada, et kui äkki oleks nii, siis oleks naa.

Viivi Luik kirjutab Sirbis: „Kultuuri ei tühista mitte need, kes selle kogemuse saavad ja seda endas kannavad. Näiteks vene kultuuri tühistab praegu koletis, kes mõrvakäske jagab ja selle keele kogu maailmale võikaks muudab. Vene kultuuri tühistavad praegu iga minut ja iga tund kõik need, kes koletise käske täidavad ja tema propagandat levitavad.”

Loe edasi Prügikasti Puškin ja pommid Ukraina teatrile →