Leino Rei 

„Mulle meeldivad algused. Ma võiksin lõputult lugusid alustada või tõmmata lugudest mingeid katkendeid paberile. Õhk on teatavasti lugusid täis. See, kas ja kes ja kuidas need kirja paneb, on juba teine lugu. Kui kirjutada üles ainult loo algus, jääb tume lugu paksu ja tuumakana universumisse rippuma. Kui aga hakata tervet lugu kirjutama, siis tuleb juba süsteeme ja seoseid luua ning inimmõistus on terve loo tõmbamiseks universumist liiga jõuetu masin. Hea küll, mitte inimene, vaid mina olen. Ma olen piisavalt tugev masin, et lugude olemasolu enda ümber tajuda, aga neid tervenisti sõnadesse tõmmata ma ei suuda. Sellepärast siis algused ja keskpaigad ja lõpud. Lood tõmmaku igaüks ise. Sest nad on universumis kogu aeg üleval. Meie ümber. Terve igaviku.“

Triin Voorel, katkend raamatust „Tants ühele naisele“

Minu tutvus Triinuga sai alguse, kui me mõlemad sattusime enam-vähem ühel ajal tööle Nukuteatrisse. Tema kirjandustoimetajana, mina näitlejana. Ehkki meid mõlemaid sidusid juured Raplaga, ei olnud me varem kokku juhtunud.

Loe edasi Mäletades Triin Voorelit →

Ervin Õunapuu 

Kõige õnnelikum on loominguline inimene, Looja, kes tegeleb kolmel alal korraga: teater, muusika, kino. Iga Looja on isik, kes valdab saladusi, mis tema hinges lendlevad, lisaks teab ta moodust, kuidas saladusi, mis väljapääsu otsivad, õiges suunas väljutada.

Ainult tõeline Looja suudab enesest paisata loomingulise voo, seletades meile saladusi, millest meil on küll aimu, aga mis reaalseks muutudes muudavad kogu meie arusaamist kunstist tervikuna ja võib-olla ka kogu edaspidist elu. Iga mis tahes loominguga tegelev inimene, nimetame ta Loojaks, on ainulaadne ja võrreldamatu – on ju iga kunstiliik ja teadusharu maailmaülene, toimides ka väljaspool inimeste kehtestatud aega ja ruumi.

Loe edasi Teater, muusika , kino – püha kolmainsus →