Rapla kirikus laulis koorijuht Pärt Uusbergi (23) eestvõtmisel kokku tulnud kammermeeskoor kontserditäie helilooja Pärt Uusbergi kirjutatud meeskoorilaule.
Läti näitleja Jaanusesse on teatrihuvi sisse sündinud
Jaanus Johanson Vanemuise teatri ees festivalil Draama 2009.
Selle pika intervjuu Valmiera Draamateatri näitleja Jaanus Johansoniga tegi ja saatis Teatrikülgedele Lätist Hannes Korjus. Jutud on räägitud 2009. aasta sügisest – 2010. a. märtsini. Loos on säilitatud Hannes Korjuse ja Jaanus Johansoni pisut teistmoodi sõnakasutus. Intervjuust saab aimu ka Läti teatri tänasest seisust.
Hannes Korjus: Jaanus, kui ma ei eksi, siis peaksid Sa olema ainuke Eesti päritoluga professionaalne Läti teatrinäitleja. Vaatasin Valmiera draamateatri koduleheküljelt järgi, teatrilaval oled Sa mänginud Eesti autorite näidendites või olnud ise eestlaseks: hiljutises Lauris Gundarsi “Lätlaste ajas”, Andrus Kivirähki “Eesti matustes”, Jaan Krossi “Keisri hullus” (2003), Jaan Tätte “Ristumises peateega”.
Oled Eesti autorite näidendeid läti keelde tõlkinud – peale ülalmainitute veel A. Kitzbergi “Libahunt”, J. Tätte “Palju õnne argipäevaks”, Urmas Vadi “Kohtume trompetis”, “Varasta veel võõraid karusid”, Andrus Kivirähku “Romeo ja Julia”…
Kas Sa ei ole mõelnud vahel sellele, et see Lätimaal eestlaseks olemine ja eestlase mängimine ära lõpetada, ning Eestimaale elama -näitlema minna?
Jaanus Johanson: Vaevalt, et Eesti teater vajab sellist väliseestlast. Teater on ikka suurel määral sõnateater, ega mu eesti keel nii puhas ja selge ei ole. Kuid mitmeid korda olen lavastajatega rääkinud võimalusest tulla mõnda rolli külalisena mängima. Senini pole tulnud võimalust, loodan järgmisel suvel osaleda projektiga „Kristjan Jaan ja Eduard“ kaasnevas Tartu vabaõhulavastuses. Loodan, et Andres Keil kirjutab ka mulle näidendis mõne ilusa rolli.
Loe edasi Läti näitleja Jaanusesse on teatrihuvi sisse sündinud
Au kadunud, keisrihullus kestab
Kirjanikuhärra auks ja „Keisri hullu” järelhüüdeks
Täna saanuks Jaan Kross 90aastaseks. Olgu alljärgnev kirjanikuhärra auks ja Ugala teatritrupi selle aasta 10. veebruaril viimast korda mängitud lavastuse „Keisri hull” järelhüüdeks. Ma hakkan kaugemalt peale, et jõuda lähedale. Ugala teatris 30 aastat tagasi mängitud Jaan Toominga „Kihnu Jõnni” lavastuses oli üks selline stseen. Laev on sadamasse jõudnud. Meeskond tahab laevalt maha joosta. Nagu ütlevad selle tüki palvevendadest saarlased: „Önn on Jönni maha jätnud”. Seljataga on täielik tuulevaikus ja janu. Siis annab sakslasest tüürimees (Arvo Raimo) Jõnnile (Lembit Eelmäe) nõu: meestele passe mitte kätte anda, raha niisamuti mitte ja kui keegi siiski maale läheb, siis talle politsei sappa saata. Jõnn seepeale ütleb, et jah, jah, jah, kõik saaks korda, kui müüa maha oma au, mis küll „piske kut sinepiiva”.
Seepeale korrektne tüürimees, kes janu ajal oma kaasavõetud õlut jõi, plahvatab: „Te olete idioot sülelapse südamega!”. Lavastuses ta karjub: „Au, au, au, au …”. Ma arvan, et mäletan Toominga üht proovimärkust tüürmanni mänginud Arvo Raimole. Jaan ütles, et haugu seda, ja Arvo siis haukus. See, kuidas, on meeles.
Süstik on tuul, kuid mis lõngast on lõim
See on linnupesa, ei ole linnupesa sarnane.
Head vabariigi sünnipäeva. Lugu mis siin kirjas ilmus pisut lühemana läinud nädala Maalehes.
Riik väärtustab loovust! Miljon krooni on siinjuures vaid mõõdetav suurus.
Kui riik jagab kultuuripreemiaid, teeb ta kummarduse loovusele ja ideaalidele. Eelmise aasta elutööpreemia saajatele helilooja Arvo Pärdile, näitleja Aarne Ükskülale ja kirjanik Ellen Niidule lisanduvad tänavu teatriloolane Lea Tormis, sisearhitekt Leila Pärtelpoeg ja dokumentalist Andres Sööt.
Üheksa aastat tagasi nabis tollane Rapla valla kultuurinõunik Valter Uusberg mu tänaval kinni ja ütles, et appi tuleksin. Nii sattusin Tori kirikus süüdatud võidutule tervitajate sekka Raplas.
Rituaalid, müüdid ja tabud
Olime Valtriga varem ka uue riigi traditsioonide peale mõelnud. Rääkinud sest, et vanad puuslike kummardamise traditsioonid on veel liiga värskelt meeles. Päris mitu korda on me juttudes sõbraga kõlanud koopiakunsti teema. Vabadussambad meie ajaloo tõmbetuulte tõttu seda on. Kuidas kopeerimine inimeste meelt mõjutab, on hoopis teine kultuurijutt.
Viiskümmend numbrit Teatrikülgi, ehk lumehelbeke, tasa, tasa…
Foto: Ervin Õunapuu
Mis teater on? Minu jaoks on teater täna eelkõige need viiskümmend numbrit Teatrikülgi. See tähendab vähemalt 200 teatrist kantud lugu nelja aasta jooksul. Palju teatrivaatamist. Tuhandeid jutuajamisi erinevate inimestega. Tähendab rõõmu ja kurbust ja pettumusi. Lisaks külgedele on teatrist kantuna sündinud veebis Teatritasku ja reaalsena „Koguja raamat“.
Loe edasi Viiskümmend numbrit Teatrikülgi, ehk lumehelbeke, tasa, tasa…
Punasest õhupallist kurjaks kuningatütreks
Maili Metssalu on lõpetanud Rapla Vesiroosi gümnaasiumi, on Raplast.
Maili Metssalu elu esimene suur osa on Goneril William Shakespeare’i näidendis „Kuningas Lear“. Nagu enamikku tänastest teatritudengitest iseloomustab noort naist mitmekülgsus.
Mis teater on, miks teater on?
Teater on mu jaoks vahend, mille kaudu saab olulist edasi anda. Teatri kohta võib öelda kanal, mille sees liigub laval oleva näitleja ja vaataja vahel nii informatsioon kui ka energia.
Miks teater? Kuna teatris on võimalik ühendada nii mitmeid vahendeid ja vorme, siis on see minu jaoks ehk kõige võimsam väljund loominguks, oma mõtete ja arusaamade vabaks väljendamiseks. Kõige otsesem, vahetum.