Komödiantide kaardipakki sirvides

 

alt

Allan Noormets ja Piret Kalda Linnateatri lavastuses “Maailma nähtamatud pisarad”, novelli nimi on “Karu”. Foto: Siim Vahur.

Lugu ilmus Maalehes esmalt.

 

 

Tallinna Linnateatri näitlejad ja lavastaja Elmo Nüganen kinnitavad, et komöödia on teatris kuningas ja näitlejad majesteedid.

Vaheaplausid „Maailma nähtamatute pisarate“ esietendusel algasid arglikult juba lavastuse esiemest pilti vaadates. Loo lõppedes seisis suurem osa publikust palksutades püsti. Braavo hüüti. Teatripublik tahab naerda. Näitlejad suurel laval mängid.

 

Mängu kaardi pakk

Lavastuse kava ostes saab iga vaataja kaasa kaardipaki. Need on mämgukaardid, millel tegelastekse selle näitemängu osatäitjad. Etnedust näinuna ja kaardipakki veel sirvimata tahaks arvata, et üks äss kaardipakis peab olema lavastaja Elmo Nüganen. Ässa staatuses võik ses lavaloos vabalt olla ka valguskunstnik ja kostüümikunstnik (Kostüümid on taaskasutusest pärit) ja muusikalised kujundajad. Kaardipaki tegiajad ei ole miskipärast nii mõelnud. Ässad selle kaardipakis on on hoopis toolipildiga. On kolm erinevat tooli ja üks neit ruutuäss on hoopis kolme jalaga taburett. Ma ei tea, aga mõelda on nii hea, et just Linnatetaris on mitte ainult sõnades vaid päriselt just näitlejat teatriidee tähtsaimaks tegelaseks peetud.

Toolid ja taburett ja üks diivan või hoopis kanapee on selles loos tähtsad tegelased tõesti, ainult, et elama hakkavad nad tänu hästi elusamatele näitlejatele. Ega rohkem kujunduselemente laval polegi. Lavastaja ei ole lasknud lavale ehitada ei rongivagunit, ega katedraali, ei mõisasaali, ega sääskedest kubisevat jõekääru. Ometi on kõik need kohad laval ja vaatajate kujutluses detailirohkelt olemas ilma argireaalsuse raskuseta.

 

Loe edasi Komödiantide kaardipakki sirvides

Eesti parim näitlejanna keeldub leheintervjuudest

See lugu ilmus Maalehes.

alt

Katariina Unt 2010.aasta suvel Kurjal, lavastuses “Iha jalakate all”.

 

2012. aasta Eesti teatri parim naisnäitleja on Katariina Unt. Laureaadi tiitli tõi näitlejale Nisa osa enda dramatiseeritud ja mängitud monoetenduses “Nisa”. Laureaadi intervjuule ütleb näitja “ei”, lisades, et tuldagu parem teatrisse.

Mul on üks mälupilt Katariinast, kes siis oli veel Lauk, mitte Unt. Ja kes näitleja on olnud nimest olenemata. Arvan, et aasta oli 2005. Suvi oli ja Raikkülas Paka mäel tehti August Kitzbergi näidendi “Libahunt” proovi. Näitleja said esimest korda pastlad jalga. Libeda tallaga.

Katariina lausa suusatas pasteldega mäenõlval. Lavastaja kamandas, et võta need jalast, kukud ennast puruks. Juba arutati, kuidas nahktaldadele kumm alla kleepida. Katariina ei jätnud jonni ja tegi oma Tiina osa ses proovis just selle suusasammuga, ise põhjendades, et äkki oligi heinaajal pasteldega nii libe, kuid saadi hakkama.

See oli paras balett iidsel Eesti rahva kärajate mäel. Selles proovitegemises oli ka harvanähtavat väge. Eriti vägev on, et see saab tekkida ebakindlast jalgealusest.

Loe edasi Eesti parim näitlejanna keeldub leheintervjuudest

Kruusvall nagu haiku

alt

Kummal pool on teisel pool?

Foto on tehtud Vigala kandis nädalapäevad tagasi.

Järgnev teatrivinjett ilmus esimest korda ajalehes Maaleht. Hästi õige aeg ja koht tundus selle taasavaldamiseks siin ja praegu.
Palju aastaid tagasi, kui Jaan Kruusvall polnud veel kirjutanud näidendit “Pilvede värvid”, lavastas Jaan Tooming Ugalas tema tüki “Jõgi voolab”.
Lavastaja tuli esimesse proovi, kraamis välja suure pildiraamatu jaapani haikudega. Vaatasime neid kauneid pilte, ja kui ma õigesti mäletan, siis Tooming luges haikusid ette ja ka tõlkis.
Ei saanud ma, noor ja roheline, toona aru, mis seos on Jaan Kruusvalli näidendil, Jaapani luule lühivormil ja kaunitel loodusfotodel. Pisut hiljem proovides selgus, et seda polnudki vaja sõnadesse seletada – need esimesed proovid haikudega andsid tunnetuse, kuidas seda tükki teha ja mängida.
See meenus, kui vaatasin Saueaugu teatritalus Margus Kasterpalu lavastatud kaht Kruusvalli lühinäidendit koondpealkirjaga “Kustutage kuuvalgus”.

Loe edasi Kruusvall nagu haiku

«Tühermaa», eestlased ja Moskva

 

Vaadake pilte. Need on enamuses ilmumata!!

http://www.goldenmask.ru/press.php?id=1476

 

 

alt

Ühenduse R.A.A.A.M. korraldusel mängisid Eesti näitlejad «Kuldse maski» festivalil.

Lugu ilmus ajalehe Postimeees.

Ega meil Eestis enam Tšehhovi «Kolme õe» moodi suurt Moskva järele õhata. Noorema põlve kunstnike unistused uitavad pigem Londonis ja Berliinis, Pariisis ja Viinis. Vene kirjanik ja krahv Lev Nikolajevitš Tolstoi ütles juba aastate eest õekeste Moskva ihalusest lugedes, et ei saa aru, mis nad virisevad – soovitas rongipilet osta ja sõita.

Venemaa suurima teatrifestivali «Kuldne mask» otsustajatele meeldis R.A.A.A.M.i läinud suvel Viinistu katlamajas mängitud lavastus «Tühermaa» nõnda, et nad kutsusid trupi seda Moskvasse näitama. Lavastust mängiti suure festivali ühe programmi, «Uue draama» raames.

«Tühermaa» festivalietendusele oli suur tung, osa soovijaid jäi ukse taha. Lavastaja Marat Gatsalov palus Moskvas tribüünile panna 300 istekohta. Erinevalt Viinistu etendusest oli saali üks sein klaasist akendega. Need olid kinni kaetud musta kilega, etenduse lõpus rebiti need akende eest, isa ja poeg jooksid õue ja pidasid lumesõda, hästi lähedalt sõitis lavapilti sisse päris rong. Publik oli lummatud. Näitlejaid, lugu ja lavastajat tänati pika üksmeelse aplausiga.

Et oleks selge, siis kõik Vene teatriasjamehed-naised nimetasid R.A.A.A.M.i teatriks. Ametlikes paberites oli kirjas, et teater on Eestist, Tallinnast. Eravestlustes oli üllatav kuulda, kuidas sealsed teadsid väga hästi, et teater on tegutsenud üle kümne aasta ja et seda asja on kogu selle aja ajanud vaid üks mees, produtsent Märt Meos.

Loe edasi «Tühermaa», eestlased ja Moskva

“Vanemuise biitlid” ja Kungla rahva helge meel

alt

Tartu raekoda ja Ivar Põllu.

 

 

Ivar Põllu räägib Tartu uue teatri eduseisust.

 

Algab märts, nimega teatrikuu, tähendab see sinu jaoks midagi või on tegu hääbuva kultuurimärgiga, mis uuendamist või unustamist vajab?

Ma ei tunne märtsi kui teatrikuu osas erilisi tundeid, kahjuks. Ei oska ka öelda, on see hea või halb. Natuke nõukogulik kampaania tundub, aga ma pole ka selle tagamaid kunagi uurinud.

 

Kirjelda, kuidas on läinud lavastusel “Ird K”. Kui selle tegite, siis mitu etendust plaanisite mängida, mitu nüüd olete mänginud, kas on ees veel festivale…?

Alguses oli kindel plaan teha 5 etendust Tartus ja 1 Tallinnas. Need olid ka rahaliselt kaetud. See andis rahu ja julguse teha nagu nokk loodud. Nüüd on 44 etendust mängitud ning mitte eriti tihedalt. Uuel hooajal mängime edasi. Kutsuti kevadeks ka Peterburi festivalile, kuid jääb sel aastal ära, sest Katrin Pärnal on sealkandis just sünnitamistähtaeg.

 

Oskasid sa sellist edu prognoosida? On seda võimalik seletada, miks nii läks? Kuidas?

Mingit edu me ei prognoosinud, ehkki viskasime esimesest proovist alates nalja, et selle lavastusega saame kõik teatripreemiad. Ja kui lavastusest ühel hetkel laulud välja jätsime (jajaa, meil trupp laulis ka), siis näitlejad ütlesid, et siit läks muusikalise kujunduse preemia.

Tagantjärele võib arvata ka, et see koos laulmine liitis päris hästi truppi. Laulud täitsid selles mõttes oma eesmärgi, jäid sisse.

Loe edasi “Vanemuise biitlid” ja Kungla rahva helge meel

Loe, see loeb