Peep Vain: Inimene peab otsima talle hetkel sobivat pingutuse ja lõdvestuse vahekorda

Räägime koolitaja Peep Vainuga sellest, mis inimese elu on. Sellest, kuidas tarbetud mälestused endast välja pesta. Küsin ta käest, miks ikkagi lollidel maailmas hästi läheb. Ta vastas: “Päris lollidel läheb harva hästi. Aga üks tark ütles kord, et enamiku tarku töötavad tihtipeale endast natuke lollimate heaks.

Meelega olen nüüd romantiline siin alguses. See pitser on ka me jutul. Tuul puhub osa me juttu ära. Nagu ta vahel valuga teeb. Räägime juttu, vaadates merd ja teineteist.

Alles fotograaf Sveni tehtud piltide pealt näen, et meie juttu on pea märkamatult pealt kuulanud kõvera jõnksuga vana rannamänd. Kui teda pildil vaatama jään, siis ta on tähelepanuväärne.

Me juttu üles kirjutades mõtlen, et proovime sirgeks rääkida seda rannamändi, teades mõlemad, et just see kõverus teeb temast selle, kes ta on. Seda, et teda ei märkagi, on kuidagi lihtne põhjendada, vana mees ja meri…

Olin enne Tallinnas rongist väljumist kuulnud pealt ühe noorusliku ema sõnu oma just ehk täiskasvanuks saanud pojale: „Hakkame vaikselt minema. Ära planeeri üle. Meil on aega. Kulgeme.” Räägin seda Peep Vainule ja küsin:

Kuidas sina, kes sa oled palju edust rääkinud ja inimesi edu teele koolitanud, seda juttu kommenteerid?

Loe edasi Peep Vain: Inimene peab otsima talle hetkel sobivat pingutuse ja lõdvestuse vahekorda

Jälk võim sünnitab jälke tekste

Äkki ei tuleks üldse välja teha Vene tuntud lavastaja, Moskva Malaja Bronnaja teatri juhi Konstantin Bogomolovi pamfletist, kus ta pöördub agressorriigist emigreerunute, oma hiljutiste kolleegide, isegi sõprade kui elavate surnute poole. Ei tulekski, kui see üsna jälk kirjutis ei tuletaks meelde meie nõukogude lähiminevikku.

Konstantin Bogomolov võrdleb Vene meedias emigratsiooni surmaga, unustades ära reaalsed surnud Venes ja Ukrainas. Unustades igaöised raketirünnakud Ukrainale. Ta ei räägi sõjakoledustest, millele vastu astudes vene kultuuritegelased põgenesid.

Bogomolov räägib üsna paatoslikult kodumaast, mis maha jäeti, ja ei räägi sellest, mida sõja vastu olemine Venemaal kaasa toob.

Hirm

Loe edasi Jälk võim sünnitab jälke tekste

Arlet Palmiste: Inimestega tuleb rääkida, siis on kõik korras

Kakskümmend aastat tagasi Järvamaale Sääskülla elama läinud linnapoiss Arlet Palmiste peab plaani kirjutada näidendi kirjanik A. H. Tammsaarest. On veel üks asi, mida ta tahaks tulevikus teha: „Olen mõelnud, et loenguid pidada mulle väga meeldiks ja kunagi kindlasti teen ka seda. Oma teadmiste jagamine on ka minu kirg.”

Ajame juttu Vargamäel. Jutuks tuleb 1980. aastal Järva-Madisel tegutsenud pastor Vello Salumi lilleäri. Arlet teab, et tol ajal oli naistepäeva-nartsissi hind 50 kopikat õis. Pastor Salum sai õie eest 45 kopikat ja müüs neid sajaste pakkidena. Salumi ja lillejutt meil käivitub sellest, et Arlet näitab oma kohe esietenduva näidendi ja lavastuse „Issanda teener” lava, mida ääristavad nartsissid. Lava keskel on suur puust rist, ühes küljes VEF raadio, millest kuulati „Ameerika häält”. Näidend räägibki võimu ja vaimu vahekorrast. Otsapidi jõuame ka meie oma jutuga sellesamani. Ma jätan meelega siin loos seletamata, kus Arlet Palmiste nalja viskab ja kus on tõsine. Uhke huumorimeel ja rõõmsameelne elutunnetus on tal igatahes. Näiteks ütleb ta, kui oleme juba lõpetanud: „Tahaks nagu hästi tark olla, aga ei tule välja.” Luban selle pealkirjaks panna. Arlet naerab.

See on austusväärne, et suudad maal kultuuriasja ajada ja teed seda rõõmsa meelega.

Loe edasi Arlet Palmiste: Inimestega tuleb rääkida, siis on kõik korras

Kotka tee taeva all: Kõik on midagi muud

Selle lavastusega astub Priit Põldma Eesti suurte lavastajate sekka. Pole vist midagi ägedamat, kui ühe lavastuse etenduste selline mõju publikule, et nad hakkavad pärast etenduse vaatamist nägema seda, mis toimub taevas. Saueaugu „Kotka lend taeva all” seda teeb.

Hetk peale lavastuse lõppu Saueaugul.

Meil kipub olema kirjutamata seadus, et teatrikriitik ei tohi emotsionaalne olla. Peab analüüsima. Ma nii ei arva. Kirjutasin Saueaugult koju jõudes nii: „Kui etendusele sõitsime, siis päike paistis ja vihma sadas. Mõtlesin, et kust ma tean seda, et sellisel puhul pidid nõiad vihtlema. Ei mõelnudki välja. Praegu on selline tunne, et seda elamust ei tohigi analüüsida. Analüüs ja sõnastamine lõhuks etenduse ja looduse üliägeda vastastikuse koosmõju. Seda, mis selles lavastuses sees, tuleb ise kogeda. Küll mul on selle Saueaugul loodud ökosüsteemi üle hea meel.”

Loe edasi Kotka tee taeva all: Kõik on midagi muud

Kõige all

Armastus on kõige all. / Tema kannab isamaja, / raskusi, mis eluks vaja. / Armastus on kõige all.”… Pärt Uusberg kirjutas selle Hando Runneli luuletuse muusikasse. Kirjutas lausumiseks ja laulupeol sai see ühendkoori esituseks loitsuks. Sõnal on kaal!

Mul on mälestuspilt jonnivast Hando Runnelist. Pärdi ema Urve Uuseberg oli asja organiseerinud nii, et tema Riinimanda koor laulis Tartu kirjanike maja saalis.

Loe edasi Kõige all

Maili Metssalu: Õpin tegema asju hästi selgelt nii, et oleksin ka ise tagasilaetud

Maili Metssalut näeb septembrist ETV Maahommiku uue reporterina. Maili laul „Mina ja meri” kõlas laulupeol. Kohe ilmub ansamblil Rüüt uus plaat koos Sander Mölderi. Juulis tähistab ta 35. sünnipäeva. Septembri alguses on Raplas 8. kultuurifestival „Särin”, mille juht on seesama Maili.

Sa ütled siiralt, et su ümber on nii palju häid inimesi. Seda hirmu ei ole vahel, et ükskord see saab otsa?

On olnud aeg-ajalt ka see tunne. Aga siis jälle midagi ilusat kerkib kuskil. Kas see usk on naiivne… ma usaldan elu. See kogemus ja teadmine on ka, et kõik ei ole lust ja lillepidu. Mõõnad on ka olnud. Vahepeal on tunne, et mida sügavamal sa ära käid, seda kõrgemale on sealt võimalik tulla.

Kui palju noor põlvkond sellest aru saab üldse, et elu ei ole ainult lust ja lillepidu?

Loe edasi Maili Metssalu: Õpin tegema asju hästi selgelt nii, et oleksin ka ise tagasilaetud

Loe, see loeb