Nad tegid seda jälle. „Overtoni aken” on Rapla väikelinna teatri teine suur tulemine. Detailirohke, praegust aega otsepuudutav lugu ja lavastus, sellest, kuidas müüa ühiskonnale maha mistahes hullumeelne idee.

Selline kurbnaljakas lugu. Kaks kaabutkandvat Gansterit teevad reklaamibüroo poistele ettepaneku, millest nad ei saa keelduda. Püstolid ja suur raha sunnivad – inimsöömine tuleb legaliseerida. Ja nad siis teevad seda nö. Overtoni meetodil. Räägivad ära linnapea. Räägivad ära rahva lemmikprotestijate organisaatorid. Räägivad, teda muidugi sunnitakse perekoda ähvardades, teadlase, kes teeb pooldava uuringu.

Vahepeal selgub ka see, miks Gangsteritel inimsöömise legaliseerimist tarvis on. Laipu palju ja neil külmhoonete pidamine läheb kalliks.

Linnapea sööb ennast surnuks ja juhtub muidki sündmusi, aga ühiskond sellest ei pääse ja inimsöömine seadustatakse.

Peegel

Kui oleks minu teha, ma näitaksin seda lavastust kohe me vabariigi valitsusele ja riigikogule, usun, et nägemine avaks neis inimliku olemise, häbenetaks ehk korraks ja oldaks homme riigimehem.

Loe edasi „Overtoni aken” – Rapla väikelinna teatri teine võimas tulemine →

See on suur ime kui palju eriilmelisi ja põnevaid kunstnike on tulnud Tartu kõrgemast kunstikoolist Pallas. Praegu on Tartu linnamuuseumi kolmes saalis Pallase 1939. aastal lõpetanud kunstnik Eduard Rüga (1903–1997) näitus.

Kultuuriloolane Enn Lillemets, näituse „Rõõm ja mure kaksikvennad. Eduard Rüga paguluses” koostaja ja kuraator ütleb, et vahel tõmmatakse Pallas väga kitsaks kokku. „Minu jaoks kuuluvad sinna kunstnikud Konrad Mäest kunu Ülo Soosterini.” Näitusel on väljas 94 teost ja näitus jääb lahti 19. augustini.

Loe edasi Eduard Rüga: „Rõõm ja mure kaksikvennad” →

Kas elumängus on üldse reegleid, mis kindlad? Miks Karl Kabanovi unistus ei täitunud? Mis käivitab „Tuhkatriinumängu” Printsi tõeotsingud?

Selles, et Tartu taas pani mind mõtlema inimese saatusele, ei ole ole midagi üllatavat. Olen selles linnas sündinud. Olen selles linnas mänginud nii elus kui lavadel. Pole selles linnas kunagi pikemat aega elanud.

Läksin Tartu sealset kevadet vaatama, ettekäändeks Peeter Volkonski lavastus „Minu trükikoda”. Külmavõitu oli tänavatel, mis siis, et loodus Põhja-Eestist pisut ees oma ärkamisega. Ma seda siin sellepärast rõhutan, et usun Tartu linna äratamise ja ärkamise võimesse, silmas pidades kogu Eesti kultuuri. Ja kuigi see tundub uskumatu, oli Peeter Volkonski lavastus ootamatultki inimsoe.

Loe edasi Tuhkatriinude salavabrik ja inimese saatus →

Eesti Draamateatris esietendunud Pier Paolo Pasolini „Teoreemis” pakub lavastaja Juhan Ulfsak koos näitlejatega publikule õuna. See, kas ja millisest küljest keegi seda hammustab, on saalis igaühe enda teha.

Ma ikka pean lavastusest kirjutamist alustama sõnaga ambivalentsus. Tean täpselt, et see oli esimene, mis tuli pähe, kui Draamateatri ees oma noortele haritud sõpradele otsa vaatasin. Ambivalentsus ehk teisisõnu mitmetähenduslikkus. Juhan Ulfsak ei paku oma lavastustes valmis lahendusi. See teeb vaataja rahutuks. Ulfsak ei nimeta kurja ei deemoniks ega jumalaks. Kurjuses on võlu ja headus võib olla kurjast. Vaataja peab selle jagamistehte oma peas ise lahendama.

Millest lavastus räägib siis? Mu jaoks inimeksistentsist.

Loe edasi Juhan Ulfsaki teoreem: alateadvuse mänguline voog →