Kuidas tunneb ennast inimene, kes kaupleb oma auga? Poliitika olevat kompromisside kunst.

Ajendi sellest taas mõelda andis see, kuidas Keskerakonna mehed parteid vahetades oma intervjuudes mu jaoks segadust näitasid, katsudes oma kehva tegu välja vabandada, lausa õigustada.

Jüri Ratase esimene pressikonverents oli selgelt halb etendus. Mees teeskles, et on rõõmus. Raputas mingite abstraktsete tegemata otsuste pärast endale tuhka pähe ja tänas kõiki. Nüpeldas valitsust, kes on kursi kaotanud. Peaministrit, kes näeb pindu, ja palki ei näe… Isegi kui kõik, mis Ratas rääkis, on õige, kõlas see parteivahetuse kontekstis õõnsana.

Režissöör Aljona Suržikova hiljuti esilinastunud portreedok „Kaarel Kurismaa ajatuse piirid” räägib mitmekülgsest kunstnikust, kes alustas Eestis kineetiliste objektide tegemist juba möödunud sajandi kuuekümnendate aastate lõpus. See oli aeg, kus kunstiteadlased ei olnud veel välja mõelnud sõna installatsioon.

Kaarel Kurismaa (85) on olnud oma nägu kunstnik sõltumata ajast ja riigikorrast. Minu teadmisesse jõudsid tema nimi ja kineetiline kunst ilmselt tänu Sven Grünbergile ja tema ansamblile Mess, kelle kontserte kaunistasid-kujundasid Kaarel Kurismaa kineetilised objektid. Kunstiteosed, skulptuurid ja arhitektuuri vormid, mis pakkusid elamust mehaanilise liikumise, valgusefektide ja helidega. Sellest filmis ei räägita, aga mulle tundub, et Grünbergi ja Kurismaa viis kokku üks mees, Härmo Härms, kes ehitas Svenile süntesaatoreid ja pani Kaarli objektid liikuma, plinkima ja häälitsema. See osa ajaloost filmi ei mahtunud. Kunstnik ise räägib sellest, et ta tahtis noorena muusikuks saada, aga siis tuli valida. Ta valis kunsti.

Kineetiline kunst oli moodsa kunsti suund. Siin saaks ilmselt pikalt arutleda eelmises lauses oleva sõna oli üle. Kas see kineetiline kunst, mis täna sünnib, installatsioonideks nimetatu, ei ole äkki enam moodne? Moevoolud ja suunad, millal nad on uued…?

Teatrihingega õpetaja LIANNE SAAGE-VAHUR 11.I.1965–30.I.2024

Sõber helistas ja ütles, et Sind enam ei ole. Ja selle peale algaski see: väljas on veebruar täna. Pea sai täis noorukese Viivi Luige 1965. aastal kirjutatud luuletust. Ja laulu. Noored Urmas Alender ja Valdo Randpere selle meile meelde laulsid. Mõtlen selle peale. Mõtlen: kui üksik ja valge/ jäi lapsepõlv maamajja maha./ Surnute korjatud köömneid/ ja tumedat meekärjevaha. Ja ei saa edasi. Silmad valguvad vett täis enese igasugusele tahtele allumata. Katsun olla irooniline, mõeldes, et kellest mul nüüd siis kahju on, endast või Sinust, Lianne. Äkki hoopis sellest, et surm on meid silmanud juba…

Nii pagana lõplikult kõlab: Lianne Saage-Vahurit ei ole enam. Seda Jõgeva õpetajat, kes 34 aastat tagasi asutas kooliteatri Liblikapüüdja, kust tuule tiibadesse saanud hulk tuntud näitlejaid-lavastajaid. Õpetajat, kes 31 aasta eest kutsus ellu õpilaste luulefestivali Tähetund ja 19 aastat tagasi selle noorema venna Tuulelapsed. See jutt muidugi oleks pidanud igasuguste reeglite kohaselt olema loo alguses. Aga ma ei taha lõplikkusega leppida. Või siis surm võttis Su ära. Usun, et me keegi ei tahaks seda kuulda, aga…. punkt ja kõik. Aga on ju veel kolm punkti, vähemalt kirjanduses, mida Sa õpetasid ja armastasid.

Kui äsja esilinastunud dokumentaalfilmi „Vara küps” kriitiliselt ei kuula, siis ta vaid süvendab polariseerumist – head looduskaitsjad ja halvad metsamehed.

Martti Helde dokumentaalfilmis „Vara küps” ei räägita kogu filmi vältel lageraietest kaitsealadel. Jutud puudutavad pigem kogu metsandust. Ometi räägib režissöör oma filmiga seotud intervjuudes, et eesmärk – filmis sõnastatakse see muide esimest korda alles filmi lõpul üleskutsena – on olnud osutada sellele, etlageraie kaitsealadel tuleks lõpetada. Seega tekitab film mu meelest metsajuttude avalikku ruumi segadust juurde.