Päevapoliitiline ärapanemine ja katastroofiuudiste ja ennustuste mass võivad kahjustada kõikide eestlaste argitunnet.

Ühiskondliku silmakirjalikkus võimendamine meid ümbritsevas meedias mõjutab kõigi eestlaste meeleolu.

Kui me oleksime suurrahvas – ameeriklased, venelased, hiinlased – oleks õnnelikke rohkem, sest suurrahva liikmed ei satu kunagi kõik korraga ühte meediaruumi. Meid on eriti vähe ja meie just ühes ja samas meediaruumis elamegi. See tähendab piltlikult, et iga kuri sõna, mis Toompealt (või mujalt) lendu läheb ja kõike negatiivset võimendada tahtvasse meediasse maandub, puutub külge igale eestlasele. Ka siis, kui eestlasel on silmad kinni ja ta ühtegi kuriuudist enam vastu võtta ei taha. See mõjutab tahes-tahtmata me argielu, enesetunnet, tuju.

Peale selle kogu maailma katastroofid, pommid, surmad, mis ses me ühises meediaruumis on esiuudisteks… Sellele saab muidugi vastu vaielda ja väita, et inimestele läheb ikka rohkem korda see, mis sünnib ta lähikonnas. Või et keegi ei ole nii nõrk, et mingi kauge uudis tundmatu riigi katasroofist meid, eestlasi kuidagimoodi rõhuma hakata saaks. Aga kui see negatiivsus on valdav? Kui iga hommik algab katastroofi- ja ärapanemisuudistega ehk su tuju rikutakse päevast päeva ja tunnist tundi? Minu meelest just selle peegeldus – eestlasest läbi lastav kurjus, on see, mis vastu vaatab me sotsiaalmeediast…

Negatiivse, kurja ja kadeda alatooniga jutud peavoolu- ja alternatiivmeedias on mu meelest üsna võrdväärsed nende lugudega, mis räägivad munkadest, kes ostavad endale Ferrarisid. Või poliitikutest, kes räägivad nõrgemate abistamisest ja toetamisest, aga ise pole nõus ära andma mitte raasugi oma ühestki hüvest.

Kadedus, see inimestele omane tunne, saab olla samuti nii pluss- kui miinusmärgiga – seegi laiutab me meediaruumi allhoovustes. Näidake mulle neid inimesi, kes rõõmustavad, kui sõber võidab lotoga miljoni? Pigem tekib tunne, et miks tema, mitte mina… kehva tujuga ju ei rutta teistele edueeldusisi looma.

Vaadake, mis sellest kõigest jääb õhku! Ma ei jätnud meelde, mis kontekstis oli väide, nagu saaks ajakirjanik olla vaid limukas või vallandatu. Või see üsna levinud mõte, nagu riigikogu ja veel enam ministriamet vaid rikuks inimest (a´la enne oli mõistlik mees, aga näe, sai võimule ja kohe muutus mölakaks). Nii mõnigi positsioonile jõudnu võib arvata, et kui nagunii sedasi väidetakse, siis miks ta peakski üritama tõestada muud, miks peaks omakasu saamise mõnule vastu punnima.

„Distantsija”

Muusik Jarek Kasaril ilmus just uus lugu pealkirjaga „Distantsija”. Jarek on alati olnud sotsiaalselt tundlik, näiteks võib tuua tema kaks laulu: „Minu inimesed” ja „Kirsti elab Reikjavikis”, mõlema tekstid olid ilmudes kui mitte ajast ees siis vähemalt väga asjakohased. On seda ka praegu, kui eestlaste väljaränne jätkub ja teistsuguseid tingimusteta oma inimesteks ei peeta.

Nüüd siis „Distantsija”. Muu hulgas sõnastab Jarek mõtted nii: „Eks pane silt, kui sa just pead, ja nimeta mind distantsijaks. /…/ Armastus, empaatia on kõik, mis omab tähtsust. /…/ Jäängi kahe tule vahele valimata pooli.” Huvitav on see, et ma pole muusikuga viimasel ajal suurt suhelnud – tal on palju tegemist –, aga üks hingamine on kuidagi jäänud, see taju, nimetagem siis seda empaatiaks. Jareki tekst puudutab ka siis, kui me tihedasti ei suhtle.

Tahaks küll uskuda, et kevade tulek sedamoodi, nagu ta meil Eestis tuleb igal aastal uuesti, võiks vabalt võita loodava kurjuse-negatiivsuse fooni. Aga kui sa oma eluheidutuses pead päevast päeva kiiremini jooksma, et maksta pankadele laene, et säilitada töökoht, et olla kiirem ja kõrgemal-kaugemal kogu aeg, siis vist – nii tundub – lihtsalt pole mõtlemiseks aega. Tuleb lajatada, lajatada. Kullerkupp jääb nii-öelda tanki alla. Elu läheb edasi. Aga kuhu?!

Sotsiaalne nakatamine

Augustis psühholoogia doktorikraadi kaitsta plaaniv, Raplamaalt pärit Dima Rozgonjuk rääkis tujurikkumise näitest ja mõjust, jutustades ka ühest Facebookis tehtud eksperimentaalsest uuringust, mida on kirjeldatud ühes mõjukas teadusajakirjas. „Paarisajale tuhandele inimedel kuvas algoritm negatiivse sisuga sõnumeid sellest, kui halb oli nende päev. Ja mõnisada tuhat inimest said postitusi, kus enamasti positiivne sisu.” Uuriti seda, kuidas negatiivne ja positiivne sisu panevad inimesi käituma. Kas nad hakkavad seepeale postitama vastavalt negatiivseid või siis rõõmsameelsemaid sõnumeid. „Uurijad kutsusid seda, mis nad tegid, sotsiaalseks nakatamiseks. Ja selguski, et negatiivset sisu saanud seltskond hakkas kuvama samasugust negatiivsust ning positiivset sisu saanud positiivseid sõnumeid,” rääkis doktorant.

Ta tõi veel ühe näite, kus sotsiaalvõrgustikes uuriti, kuidas trimmis kehad ja modellimõõtudes inimeste pildid rikuvad tuju neil, kes sellised ei ole.

Rääkisime ka kurvameelsusest ja sotsiaalsest passiivsusest. „Me ei tea põhjuslikkuse suunda, kuidas see seotud on, et kas siis, kui sa oled oma olemuselt kurvameelne, oled ka passiivne, või on hoopis teistpidi, et kui muutud vähem aktiivseks siis muutud ka kurvemaks. Me ei tea seda. Seega ei saa ka kindlalt öelda, et see, kui sa hakkad uudiseid ja postitusi sotsiaalvõrgus kommenteerima ja laikima, teistele lajatama, siis sind vabastab,” arutles Dima Rozgonjuk.

Ootuste lävi haibitakse kõrgele ja kui need ootused ei täitu, on ka mõttekõrgustest alla kukkuda valus.

Viie rikkama riigi hulka tahtsime… Nüüd oleme kõik kindlasti rikkamaks saanud, aga oskus tähele panna, kuidas avalikult kurjategijateks tunnistatud inimesed ka pärast kohtuid ja pankrotte, n-ö kõige, ka maine kaotamist, ikka sõidavad sust üle… Halastamatu majandusloogika rullib tunnetusloogikast üle. Mõtled kaastundele ja saad aru, et sellega pole „päris elul” enam suurt midagi peale hakata.

No ei pea olema kuri eesti keeles

Eestlane ei peaks olema teisele eestlasele ei hunt ega toit. Massi- ja sotsiaalmeedias, ka dramaturgias, mida heaks peetakse, on alati võrdlemise element sees. Küllap see on ka uuringutega kindlaks tehtud, et inimestel on baasomadus märgata kõike negatiivset. Ja kui siis keegi lubab sulle keerulise lihtsate loosungitega kas hävitada või vähemalt korrastada, siis sa lähed kaasa. Hakkad uskuma. Avad uudistevoo ja saad teada, et Moskvas ja Mehhikos kukkusid alla lennukid ja Inglismaal kuninglikus perekonnas sündis poisslaps. Selles kastmes on ka meie oma poliitiline ärapanemine. Saab üsna kindlalt väita, et lennukatastroofi pealkirjasid me märkame ja nopime endale ise meeleolu mõjutajaks rohkem kui neid uudiseid, mis räägivad sellest, kuidas neissamades kaugetes suurtes riikides miskit hästi läheb.

Mu mõtted liiguvad mõistele „vastutustundlikkus”. Me ei ela Hiinas, Venemaal, Ameerikas, me elame Eestis ja oleme eestlased, võiksime oma sotsiaalse keskkonna hoida risustusest puhtamana. Me oleme sotsiaalsed olendid ja ilmselgelt ei päästa meid maailma negatiivsusest eraldumine ja eraklikkus. Aga meie väiksus – nii tundub – võiks olla me vaimse tervise garant. Kui suudaks elada nii, et ei taha olla kellegi moodi, vaid olla hoopis nõnda, nagu meile endile õige tundub. Me ei ela selleks, et kuidagi maailmale end näidata, vaid iseenda hääks. Sel läheb hästi, kes teeb kõik, et tema kõrval olevatel inimestel läheks hästi…

Miski on mäda, ütleb sinilill.