Selleks, et orkester suure koori seljatagant kuulajatele kummardada saaks, pidid koorilauljad kükitama.
Pühapäeva õhtul esinesid Rapla kirikus kammerkoor Head Ööd, Vend, segakoor HUIK, meeskoor JÕUD ja Georg Otsa nim. Tallinna Muusikakooli keelpilliorkester.
Keegi noor naine kirjutas Facebookis pärast Pärt Uusbergi kontserdi „Kuula mu palve häält…“ kuulamist Niguliste kirikus: „On mingi teooria inimese nime mõjust tema elusaatusele. Tänasel kontserdil olles meenus see mulle. Nimi PÄRT, olgu ta siis ees- või perenimi annab inimesele jumaliku ande luua sellist muusikat, mida kuulates kaob kõik muu…hing jääb kinni… Olen lummatud!“
Kahekümne viie aastaseks saav helilooja ja dirigent Pärt Uusberg, kelle muusika ta sõprade muusikute esituses Nigulistes ja Rapla kirikus kõlas, kirjutab ise selle kontserdi kavas muu hulgas nii: „Soovin tänada oma südames sel kontserdil kõlava muusikaga oma lapspõlve ja kõiki neid inimesi, keda oma teel olen kohanud ja kes mind mu teel on hoidnud.“
Võta heaks, Pärt, ja anna andeks, et täiskasvanute maailm, kuhu sinagi oma muusikas oled astunud, koos teiste noorte kaaslastega muusikas, kirikut te küllatuleku õhtuks soojaks ei suutnud kütta. Nii kaugele oleme me oma täsiskasvanute pragmaatilises maailmas jõudnud, et tõdeme: vaid muusika soojendab. Ma lisaksin, et muusika, kui ta on selline, nagu teie seda teete, soojendab südant, aga mitte käsi ja jalgu.
Noorte muusika
Muusika, mis pühapäeva õhtul kirikus kõlas, oli noortemuusika, seda esitas sadakond pühendunud noort. Nad esindasid sellist kultuuri, mis on noor ja jääb nooreks ka aastate pärast. Pärt Uusbergi muusika kannab vaikust, on habras, on tundlik, on isiklik, on kaastundlik.
Instrumentaalpala „Meeleolud lapsepõlvest (pühendatud Raplale)“ tuletas meelde filmimuusikat, aega, kui Eesti heliloojad filmidele veel sümfooniaorkestri esitatavat muusikat kirjutasid.
Pärt Uusbergi muusika ja selle esitus käivitavad iga inimese sisemise filmi, sisemonoloogi ja see muusika on päris, on ennekõike aus ja puhas.
Pärt Uusbergi õnnitleb teine dirigent Kaspar Mänd.
Ole üksmeeles oma hingega
Pärt Uusberg kirjutab: „Kontserdi kava koostades jäi sõelale kaks kriteeriumi: vaimulikud tekstid ja eesti keel! Ma ei näe tegelikult ilmalikul ja vaimulikul suurt vahet, usun pigem ühte terviklikku maailma!“.
Kirjanik Tõnu Õnnepalu kirjutab oma 2011. aasta arvuga märgistatud essees „Aastad“: “Ma ei tea, mida õieti tähendab palvetamine. Kui see on teatud soovide ja tellimuste esitamine Jumalale, siis tunnen alati teatavat piinlikkust. Kas ma isegi saan kindel olla, et ma seda ikka tahan, mida tahan? Või on see hea, mida soovin teistele, ikka hea?
Aga kui palvetamine on teatud “pühade“ (pühadeks teeb nad just kordamine) vormelite kordamine, teadmata õieti, milleks see hea on, siis ma saan aru küll. Seda olen ma ikka teinud. Ja tihti on aidanud ka. Või ma ei tea, mis oleks olnud, kui mul poleks olnud neid ridu, lauseid, riime, sõnu.“
Dirigentideks sellel kontserdil olid Pärt Uusberg ja Kaspar Mänd. Rapla publik aplodeeris muusikuile pärast kontserti püsti seistes. Selleks, et keelpilliorkester saaks publikut kummardades tänada, pidid lauljad kükitama, et orkestrandid nende selja tagant välja paistaksid. Muusika täitis kiriku. Hinged olid ehk tänulikumadki. Aga me ei tea.