Tallinki juht Paavo Nõgene ütleb, et on teatris tehtud ja kasvanud. Kultuuriministeeriumi endine kantsler arvab, et kes selles ametis hakkama saanud, neil on potentsiaali ka erasektoris toime tulla.

Tunnistan Paavo Nõgenele, et vaatasin hommikul veebis ta pilte ja seal oli tal alati lumivalge särk seljas. Muigamisi mõtlesin siis, et küsin, mitu valget särki sel mehel on. Sobran tippjuhi riidekapis.

„Hetkel on 20,“ ütleb Paavo. „Kümme on pesulas ja kümme kodus kapis. Siis nad vahetuvad.“ Selgub, et üks varusärk on ka töö juures kapis igaks juhuks, kui näiteks borši rinnale läheb. Küsin, missugune on vaba aja riietus ja Paavo vastab, et valge särk, millel on värvilised nööbid. Võta nüüd siis kinni, milline see loomingulise juhi tõde on…

Kujutasin ette, et sinu kabinetis on klaver.

Ei ole, aga MyStari laevale, millel sai detsembri keskel üks aasta liinile minekust, osteti minu palvel tiibklaver. Tallinkil on tegelikult laevadel klaverid, aga nüüd, kui uue laeva ehituseks läks, siis üks tingimus oli, et seal peab olema klaver, mis mängib ise ja mida on võimalik mängida nendel, kes mängida tahavad. Estonia klaverivabriku klaver.

Mõtlesin su kabinetti klaveri välja ikka sellepärast, et kujutasin sind pärast pingelisi otsustamisi, mingit vihastamist klaveri taga puhkamas.

Vihastamine… Sellistel hetkedel ma olen introvert. Võtan viha ja pettumuse endaga kaasa. Ega selle väljanäitamisega ju elu paremaks muutu.

Ma tegelikult sõtkun kodus ratast. Mul on selline trenažöör. Olen seda teinud juba üle kümne aasta iga nädal kolm-neli korda tund aega. Mis teeb 18–20 kilomeetrit, 69 kuni 80 kilomeetrit nädalas. See on päris tore.

Muusikat ma ka kuulan raadio Tallinnast, sest sealt tuleb taustaks head, Maian Kärmase valitud muusikat. See valik mulle väga hästi sobib.

Kui palju su töös, kus on tulnud teha nii raskeid kui ka kergeid otsuseid, olnud abiks see, et sul on tugev kultuuritaust?

Oi, väga palju. Ma arvan, et kui läheme korraks ajas tagasi … Ma olen ju sisuliselt teatris tehtud ja teatris kasvanud. Kui poleks seda ahelat – alustasin väikse poisina lavalt ooperi ”Carmen” poistekooris, siis hakkasin Vanemuises produtseerima muusikale, siis sai minust Vanemuise teatri juht. Kui poleks olnud seda pagasit, ma poleks julgenud minna kultuuriministeeriumi kantsleriks.

Kes on kultuuriministeeriumi kantsleri ametis ellu jäänud, neil on potentsiaali ka erasektoris kenasti hakkama saada.

Seleta?

Isiksused! Ma olen siin majas ka öelnud, et ega ooperilauljal ja laevakaptenil ole suurt vahet. Mõlemal on ja peavadki olema, väga suured isiksuse tunnused.

Kui palju Tallinkis laevu on?

Viisteist.

Siis 15 kaptenit?

Ei, rohkem. Meil on kaks vahetust ja osal laevadel on kolm kaptenit, nii et kapteneid on 40 kanti. Laevas on teisigi olulisi ametikohti. Kultuurivaldkonda ja merendust ühendab kindlasti see, et isiksused on mõlemal pool. See ka, et mõlemas on oma valdkonna professionaalid, ilma isiksus olemata see polegi võimalik.

Viisteist laeva. On sul täpne ettekujutus, kus need laevad praegu asuvad?

Jaa. Pilt on selge. Kaks on Hollandis. Üks Kandas. Kolm laeva sõidavad Tallinna–Helsingi vahet. Üks Tallinna–Stocholmi vahet. Üks Turu–Stokholmi vahet. Kaks Helsingi–Stokcholmi vahet. Ja kaks sõidavad Paldiski–Kappelskäri vahet.

Üks laev hakkab hetkel Venetsueelasse jõudma. Just vaatasin. (Võtab nutitelefoni ja näitab, kui kaugele see laev jõudnud on.) Vaata, meie laev Isabelle on siin kuskil Lõuna Aafrika lähedal. Ta läheb Vancouveri kanti, hetkel Panama kanalisse. Me rentisime Isabelle välja, päris pikaks ajaks Kanada ettevõttele, teda ehitati Eestis natuke ümber ja nüüd ta sõidabki sinnapoole. Peaks jaanuari lõpuks kohale jõudma. Laev läheb tööle.

Märkasin vist koroona ajal, et laev seisab kai ääres ja töötab. Küsisin ja sain teada, et suured laevad töötavad kogu aeg?

Laeval on kogu aeg peal tehniline personal. Laeva tuleb kütta. Mootorit tuleb hooldada. Laev peab reeglite järgi, kui midagi juhtub sadamas, olema suuteline kohe sealt väljuma. Sadamas olles kasutatakse kaldaelektrit, aga meeskond on alati laevas. Tehniline meeskond, kuskil 30 inimest, on alti peal.

Lähme ajas tagasi. Kui vana sa olid, kui alustasid Raimond Valgre festivali korraldajana?

Arvan, et käisin kaheksandas klassis. Neliteist. Üheksandas klassis läksin vanemate kirjalikul loal Vanemuisesse tööle, siis olin j15. Samal ajal muutsime Raimond Valgre laulufestivali Raimond Valgre kultuurinädalaks. See läks koolisaalist üle Vanemuise teatrisse ja Tartu lokaalidesse.

Just sellest ajast ma sind mäletan. Selle nädala raames oli Rapla kirikus kontsert, kus Valgret laulis Silvi Vrait. Usun, et isegi kirjutasin maakonnalehes, et mingi noor kutt korraldab.

No vott, olin, jah, kunagi noor.

Halliks oled läinud tõesti.

Töö teeb halliks.

Teebki? Räägitakse, et läksid halliks siis, kui tuli koroona ja…

Eks see ole geenides ka, mul isa on hõbehall. Aga koroona ajal tuli halli kindlasti juurde. Hakkasin halliks minema juba kultuuriministeeriumis – nõnda et osa „patust” on seal.

Sa võid ju öelda ja võrrelda kantsleri vastutust praegusega, ma seda võrdlust hästi ei usu. Palju sul alluvaid on praegu?

Natuke üle 5000. Enne koroonat oli seitse ja pool tuhat. Ses mõttes, jah, ei saa võrrelda. Koroona ajal pidime koondama kolm ja pool tuhat inimest. Sellist asja ei ole Eestis, ma arvan, ükski teine juht kogenud, sest ühtegi teist nii suure töötajaskonnaga ettevõtet Eestis tollel ajal ei olnud. See koondamine on eraldi kogemus.

Mis annab sulle isiksusena julguse öelda välja mõtteid, mis ei ole just pärikarva sellega , mis toimub?

Ma millegipärast arvan, et Eestis on väga suur hulk inimesi, kes hindavad seda, kui öeldakse mida mõeldakse, mitte seda, mida kuulda soovitakse. Usun, et neid inimesi on palju ja sellele auditooriumile loodan, et ma sobin.

Küllap. Aga see Reformierakonnast lahkumine, seda märgatakse?

Tagantjärele ütlen, et mul on erakordselt hea meel, et ma just tollel hetkel välja astusin. See oli väga õige ajastus. Hiljem läks asi veel koledamaks. Viimane piisk minu karikasse oli see, kuidas suhtuti ja käituti presidendiga. Tundsin, et see ei ole enam minu koht, kus olla, ja siis astusin välja. See ei tähenda seda, et ma võin kunagi ei võiks tagasi sisse astuda, aga hetkel ma sellist võimalust ei näe.

Kui oli koroona, siis sa küsid riigilt firmale toetust…

…laenu.

Laenu. Aga sellel hetkel oli see ju suureks abiks?

Muidugi. Sel aastal maksame tagasi kõik.

Pragmaatiliselt mõeldes, sa oleksid pidanud Reformierakonnast lahkudes mõtlema, et see on valitsev erakond ja kunagi ei tea, millal nende abi taas vaja võib olla.

No jah, aga selliselt ei saaks siis ju üldse Eestis elada. Ma arvan, et poliitikute seas on ka pigem rohkem neid inimesi, kes tahavad, et seisukohti väljendatakse, mitte ei hoita sordiini all.

Küsimus on ju alati selles, mida sa ütled. Kui sa ajad tahtlikult suust välja mingit vale jura, siis ongi põhjust olla pahane. Aga kui väljaöeldus on mingi, mida on teinekord keeruline kuulda, siis ma usun, et neid inimesi, kes oskavad seda hinnata, on riigikogus ja ka praeguses valitsuses.

Kes sind juhivad? Omanikud?

Omanikud ütlevad, et tooge see tulemus. Meie ülesanne on leida moodus, kuidas tuua tulemu, mis omanikke rahuldab.

Neid päevapoliitika ei huvita?

Eks nad elava kaasa kõigele. Üks suuromanik Ain Hanschmidt on ka oma arvamusi välja öelnud. Nii majanduse kui ka muu kohta. Seda kõike tuleb vaadata balansseeritult: kui on hästi, siis tuleb ka seda öelda. Kui on halvasti, siis tuleb öelda, et võiks olla teisiti.

Kuidas sa seda lahkuvat aastat kokku võtad?

Tallinkile on see olnud oluliselt parem kui varasemad aastad. Koroona tulekust saab märtsis neli aastat. Need on olnud väga keerulised ja rängad aastad. Täna ma olen õnnelik selle üle, et meil on jälle üle 5000 töötaja ja oleme elusana kriisidest läbi tulnud.

See, mis viimasel aastal Eesti poliitikas on toimunud, see on üsna piinlik. Sellepärast ma ei tahtnudki enam poliitilisse MTÜsse kuuluda.

Ütled piinlik. Ma ütleks, et häbi on.

See on suhteliselt sama, piinlik on isegi natukene sügavam.

Poliitikud sinult nõu ei küsi?

Ikka küsivad. Mulle tundub nii, et need, kes poliitikas sees ja väga lähedal, on oma otsustes oluliselt piiratumad kui need, kes sealt väljas. Mis on ka loogiline. Kui keegi Reformierakonna fraktsioonist julgeks praegu asju avalikult välja öelda, siis oleks seda kriitikat päris palju. Nagu juhtus Signe Kivi ja Liina Kersnaga. Au neile.

Poliitika ega elu ei muutu paremaks enne, kui isiklikke seisukohti julgetakse ka välja öelda. Minult küsivad erinevate erakondade inimesed, kuidas mingisuguses olukorras võiks käituda. Ja ma olen oma seisukohad ka välja öelnud.

Kui Kaja Kallas küsiks: Paavo, kuidas käituda, kas astun tagasi?

Ma arvan, et ta on õige aja mööda lasknud. Üldse mitte tahtes panna survet presidendile… Aga see, et ta saatis tagasi ühe seaduse, ma arvan, on väga õige algus. Vaatame, mis edasi saab.

Õiguskantsler Ülle Madise ütles väga õigesti, et obstruktsioon saab minna pahatahtlikuks mõlemal pool. Mingi lahendus on kindlasti olemas, aga see tuleb leida.

Sa oled kommunikatsiooni õppinud?

Kommunikatsiooni ja ajakirjandust.

See, kuidas Eesti riik ennast kodanikel kommunikeerib, see on üsna läbikukkunud asi?

Minu meelest Eesti riik ei tegele hetkel üldse kommunikatsiooniga. Üksikud ministrid treivad hordide viisi arvamuslugusid. Kommunikatsiooni tegemine ei käi strateegiliselt, vaid rohkem tundub käivat Facebookis ja Instagramis. Riiklik kommunikatsioon ja see, milleks midagi tehakse ja kuidas tehakse, sellest on kindlasti varasematest aegadest Eestil paremaid näiteid.

Milline on sinu tööpäev, mida sa üldse teed?

Vaat ,see on hea küsimus, mida ma teen. Enne sinu tulekut ajasin kolleegiga juttu. Kolleeg sõi kommi.

Ma olen hästi kalendripõhine inimene. Tulen hommikul kella seitsmeks tööle. Mingi poolteist tundi saan siin omaette asju teha. Siis tulevad kolleegid ja hakkavad erinevad rutiinsed koosolekud. Käin laevades, vaatan, mis… Igal päeval on mingi oma ülesanne. Erinevad teemad tuleb lahendada. Juhi põhiline tööülesanne on teha otsuseid ja leida need vormid, kuidas kõik teised saaks tööd teha.

Kas otsuse teed sina või on see…

…lõpuks laeva kapten vastutab, mis puudutab laevu. Samamoodi on ettevõttega. Eks lõpuks ju vastutab ikkagi juhatuse esimees selle eest , mis on tehtud või tegemata jäetud. Muidugi on mul juhatuse liikmetest kolleegid, meil on väga suurepärased keskastme juhid. Loomulikult me arutame läbi, kuidas üks või teine asi võiks olla. Aga selline lõputu otsustamatus, mis riigis vahetevahel on, sellist asja erasektoris viljeleda ei saa. Olen kuskil öelnud, et sellise kärpe, mida riik siin tegi, püüdes mitu kuud 50 miljonit eurot kokku ajada, pidime meie pandeemia alguses tegema kahe päevaga. Muidu lihtsalt oleks ettevõte hukka saanud.

Ikka muidugi – otsuse võtan vastu kas mina või on see otsus konsensuslik.

Kas laevakaptenid sulle helistada tohivad?

Muidugi. Kõik tohivad. Kaptenitel on reeglina tehnilised küsimused, nad mulle otseselt ei helista. Kõik 5000 inimest võivad tulla siit kabinetiuksest sisse, helistada, kirjutada, alati vastan.

Ma arvan , et see on üks kõige olulisem printsiip, kriisi ajal eriti, mis ühes suurettevõttes peab olema. Ettevõtte juht ei tohi olla kuskil kaugel, kättesaamatu. Ettevõtte juht peab olema töötajate jaoks alati olemas ja soovi korral tabatav.

Kui palju sa ise laevade peal käid?

Ma käin igal aastal kaks tiiru –ühe kevadel, teise sügisel. Käin läbi kõik laevad. Suhtlen kõigi laevade juhtkondadega. Kapteniga, vanemtüürimehega, vanemmehhaanikuga, osakondade juhtidega – inimestega, kes moodustavad juhtkonna – kohtun kaks korda aastas. See on selline kahenädalane tiir.

Kas nad kardavad sind ja sinu tulekut?

Enam mitte. Eks alguses, kui tuli uus juht, siis ikka. See laevadel käimine oli ka unarusse jäänud komme, millega eelmine juht ei tegelenud. See oli ka Tallinki nõukogu esimehe Enn Pandi üks soovitus, et mida rohkem käid laevades, seda parem.

Võtame näiteks selle, et ma tulin 2018. aasta maikuus tööle, 2020. aasta märtsis algas kriis. Kui ma ei oleks enne seda kolmel aastal korduvalt laevades käinud, siis kuidas nad oleksid pidanud üldse usaldama mind kui juhti kriisiajal? Laevades kolleegidega suhtlemine on kahepoolselt vajalik.

Seal toimub ju ka meie äri. Nemad teenivad ettevõttele raha.

Koondamise juurde tagasi tulles, kuidas sa valisid, keda võtta, keda jätta?

Juhatuse tasandil leppisime kokku, kui suur on see hulk, kelle peab koondama. Ettepanekud tulid konkreetsetest osakondadest, laevadest. Tuli teha valik.

Esiteks see, millised laevad seisma jäid. Millistel laevadel oli potentsiaali tööd saada. Ühel hetkel tuli teha ka subjektiivseid valikuid – klassikaliselt, et on nõrgemad, kes kahjuks pidid minema. Hea meel on sellest, et oleme paljud neist koondatutest tagasi saanud. Paljud head töötjad leidsid teise töökoha, aga on nüüd tagasi.

Ekstreemsustes toimetada, siis oli… kõigil oli väga raske.

Tulevik on praegu kuidagi eriti prognoosimatu. Sa pead tippjuhina ikkagi seda tegema.

Muidugi, otsuseid tuleb teha veel kaalutletumalt ja läbimõeldumalt. Meil on 15 laeva Milline on järgneva kümne aasta perspektiiv? Kui mitut laeva me üldse vajame? Kui mitut vajame Läänemerel? Kui mitu on mõistlik saata kuskile mujale? Ka laevadel on oma vanus: teame ette, et kunagi tuleb mingeid laevu hakata välja vahetama.

Et tulevikku pole, sellega ma nõus ei ole. Mingi tulevik on kindlasti, küsimus on, milline see on. Ühel hetkel peab ju see jama ka ära lõppema. Tuleb uskuda ja loota paremat.

Ka see vastab tõele, et sõdade ajal tahab rahvas meelelahutust ja pidu? Kuidas laevadel sellega on?

Kui majanduse läheb kehvemini, siis inimesed mingit reisimist tahavad ikka. Laevsreis on selleks lihtsam ja kättesaadavam võimalus, kui sõita raskel ajal kusagile väga kaugele.

Kui eksport ja import kukuvad, siis me ei saa nii palju kaupa vedada ja inimestel on ka vähem raha. Kõrge inflatsioon, kõrge euribor, mis pangalaenudel –see mõjutab meid ka.

Seda, et kuskil käib sõda ja laevadel käib pillerkaar, sellele otsest seost ei saa luua. Koroonast taastumine on olnud järkjärguline. Kahju on, et sõda kohe otsa tuli. See pikendas probleemide jada veel. Praegu on laevadel 25% rahvast vähem kui enne pandeemiat. Taastumist lõpuni pole ikkagi toimunud.

Inimestel on tekkinud selle maksutõusude jutu peale paras hirm kaotada oma elustandardis. Kas Tallinkis palgad tõusevad?

Kui statistikaamet tõi välja kolmanda kvartali Eesti keskmise palga, siis ma kontrollisin – meil laevadel töötavate inimeste palk on kõrgem kui see keskmine. Tallinkis palk uuel aastal tõuseb. Meil on see rütm veidi teine: palk ei tõuse aasta alguses, vaid teise kvartali alguses. Nii et Eestis, Soomes, Rootsis, Lätis tõusevad palgad 1. aprillist.

Mis puudutab õpetajate palku Eestis, siis ma ei saa üldse aru sellest 10 miljoni otsimisest. See 10 miljonit mahub rahandusministeeriumi ametnike rahandusprognoosi eksimise määra sisse. See mahub majandusprognoosi vea piiri sisse. Selle asemel, et õpetajaid frustreerituna hoida ja valitsusele negatiivset mainet peale tõmmata, oleks mõistlikum see 10 miljonit leida. Pigem näeb see välja, et üks erakond ei soovi teisele „punkti“ anda. Elu on vahel lihtsam kui arvame.

Euroopast tulevad käsud?

Väga tihti, ma usun, on Euroopast tulev materjal nii mahukas, et seda kõike ei jõuagi sisuliselt, adekvaatselt läbi töötada. Ühelt poolt Euroopa ütleb, et vähendame bürokraatiat, ja teiselt poolt tuleb järgmisel päeval teisest uksest sisse tonnide viisiuut bürokraatiat. Ma saan ametnikest ka aru, et nad ei jõuagi seda kõike Eestile ümber mõtestada.

Ma ei arva, et tulevad käsud. Ma arvan, et oleme ehk ise liiga leebed nende ettepanekute suhtes, mis sealt tulevad.

Millest sa lähtud, kui võtad kedagi enda lähedale tööle?

Lähedasi ma tööle ei võta, sest see tähendab võimalust nendega tülli minna. Saan aru küll, mis sa küsisid. Lähtun ühest lihtsast printsiibist: see inimene peab olema minust targem sellel alal, mida ta teeb.

No mind see vastus, see printsiip, rõõmustab. Enamasti märkan, kuidas kiputakse tööle võtma neid, kes alluvad. Kuidas sul kultuuriministri kantslerina need asjad olid?

Ma lasin nendel inimestel, kes minu toas rääkisid juttu, mida mina tahtsin nende meelest kuulda, ja ministri toas rääkisid seda juttu, mida minister tahtis kuulda, minna mujale tööle. Sedasi ei ole võimalik valdkonda edasi arendada.

Nõrk juht võtab tööle endast rumalamad, sest saab siis ise tark olla.

Oskaksid sa praegu anda kultuuriministrile nõu, kuidas suhelda isiksustega ses raskes rahapuuduses?

Me suhtleme aeg-ajalt omavahel. Ma suhtlen ikka nende inimestega, kes mulle meeltmööda on. Hea meelega.

Selge, eks see ole ka natukene vastuse moodi.

(Mu selline reaktsioon ajab Paavo Nõgese südamest naerma –MM.) Mis jutt see on? Mis sa keerutad!? Eks. Nii. Nii. Ei Margus, ma poliitikuna ennast ei näe, see mulle ei istu. Ma tahaks olla asjade elluviija. Poliitik loob mingi suure visiooni ja siis teised peavad selle ellu viima. Ma olen hea meelega see teine.

Eraettevõtluses on samamoodi: omanikud loovad suure visiooni ja teised peavad selle ellu viima. Mulle see sobib, see on palju põnevam.

Eraldi:

Sponsor Tallink

Paavo Nõgene

Tallinkis on nõukogu tasemel kokku lepitud, et meie suunad on sport (tennis, golf, jäähoki (tulenevalt Soome ja Rootsi turust see viimane) , kultuur ja mereharidus. Ma julgen väita, et Tallink on enim rahaliselt sporti toetanud ettevõte Eestis kogu taasiseseisvunud Eesti ajaloos. Kultuuris me püüame aidata neid kel on vaja sõita Soome või Rootsi, panustame läbi selle. Samuti oleme valinud kaks strateegilist partnerit mis kataks kogu Eesti – Rahvusooper Estonia ja Teater Vanemuine.

Kahjuks on nii, et Tallink üksi kõiki toetada ei jõua, seetõttu nagu ikka elus, tuleb teha valikuid.

Ilmus aasta viimases Maalehes. Pildistas Sven Arbet.