Täna 70 aastaseks saav helilooja Olav Ehala loob oma muusika samal klaveril, millel seda tegi Arne Oit.

Olav Ehala koduväravas keset Tallinna linna kasvab täies elujõus suur lehis. See puu on temaga üsna ühevanune.

On üsna tõenäoline, et helilooja Arne Oidi laulud „Unustuse jõel” „Mis värvi on armastus” ja Olav Ehala laulud „Ma tahan olla öö” ja „Kodulaul”on kirjutatud ühe ja sama Estonia klaveri taga.

Kas see maja, milles sina ja su pere täna elab, on lapsepõlvekodu?

Jah. Isa hakkas seda maja ehitama 1957. aastal ja ma olin siis seitsmeaastane. Me elasime siis Tondil, tol ajal oli seal nii trammi lõpp-peatus kui ka elektrirongi peatus. Kolinat ja mürinat oli palju. Kui siia kolisime, oli isegi harjumatu magama jääda vaikuses.

Ema ütles siis isale, et ta tahab ikka linnas elada, et ei taha kuskile metsa. (Metsa all oli siis koht Mustasmäel, mida täna tähistab sõnaühend Kristiine linnaosa. MM). See lehis oli pisike puu siis, kui teda mäletama hakkan.

Maja ehitamine kestis õige kaua. Sisse kolisime siis, kui sai valmis köök ja üks tuba. Sai aru küll, mis siin võis olla, teine korrus ja… kõik oli viimistlemata. Oma paarkümmend aastat seda täiendati jupikaupa.

Jõudsid enne maja valmissaamist suureks kasvada?

Jah, ma hakkasin selle ehituses kaasa lööma. Hilisteismelisena ma olin televisioonis ja kus iganes esinemistel. Hakkasin teenima.

Üks märgiline asi oli ka film „Don Juan Tallinnas” (1971). Selle honorarist peaaegu pool ma panin siia parketi alla. Tammeparkett oli siis hirmkallis. Peab tänaseni vastu.

Nõukogude ajal võis olla kasulikku pinda 60 ruutmeetrit. See oli mu ema tarkus, et ta palus arhitektil teha suure veranda ja kõrvalruume. Kui ajad muutusid, soojustasime veranda ära ja avasime tuppa.

Nii maja kui õu tunduvad väga avarad. Palju teid siin elas ja elab?

Ühel hetkel elasime kuuekesi – minu vanemad, abikaasa ja kaks last. Enamus mängis pilli, klaverit, tütar viiulit. Ei mahtunud ära ja juba minu ettevõtmisel lasime teha juurdeehitise. Tellisin kooperatiivilt töö. Alguses läks asi hästi käima, siis aga tegi kooperatiivi esimees üksi. Kui küsisin, laiutas käsi ja ütles, et kõik mehed on Soomes tööl. Üks müür jäigi pooleli. Isa oli harjunud ise tegema ja ladus ise juurdeehitise teise korruse müüri ära.

Mäletan, et kroon oli olnud kuu aega, siis oli vaja katuse tegemise eest maksata, materjal oli olemas. Palkasin mehed ja nad võtsid selle eest 1000 krooni. Vahetati 1500 rubla inimese kohta ja selle eest sai 150 krooni. Ma olin ka Soomes tööl olnud ja sain markasid kroonideks vahetada. Maja läks poole suuremaks.

Hiljem tütre pere palus, et kas nemad võivad veel siia juurde ehitada. Ja ehitasid kolmandiku veel juurde.

Nõnda, et mu lapselapsed on ka suhtelisest lähedal. Mul ei ole seda üllatust, et oi, kui suureks sa oled kasvanud.

Klaver on ajalooline?

Jah. Ka selles mõttes, et kelle käes ta on olnud. Kui ma abiellusin, oli mu abikaasal pianiino ja minul ka – ema klaver, eestiaegne, Saaremaa klaverimeister Mihkel Salongi töö. See on nüüd klaverimuuseumis.

Heliloojate liidu juures oli muusikafond ja fondil oli omal ajal n-ö klaveripark, kust heliloojad said klavereid laenutada. Maksta tuli 3 rubla kuus. Muusikafondil oli ka kohustus klavereid korras pidada ja neil pillidel oli järjekord. Ma olin noor ja vaba klaverit ei olnud.

1975 aastal suri Arne Oit. Järjekord oli minuni jõudnud ja sain just selle kaveri endale laenutada, mis oli tema juures ja kasutada – pärit, arvan, umbes kuuekümnendatest aastatest. Maksin ka iga kuu, aga siis tuli aeg, kui sain klaveri erastada. Oli hüperinflatsiooni aeg. Vorst maksis poes 100 rubla kilo. Ma sain klaveri väga väikese summa eest.

Kui vana ühe klaveri eluiga üldse on?

Klaver peab vastu… ütleme, samapalju kui inimene. Ma lasin 2000. aastal talle kapitaalremondi teha, et ta eluiga pikendada. Ma arvan, et nüüd see klaver elab mind veel üle.

Nagu ma aru saan, on just see Estonia klaver, millel sa oma muusika oled loonud. Räägid temaga juttu ka?

Suurem osa on küll selle klaveri taga loodud. Niisugust suhet, et ma temaga räägiksin, ei ole. Pigem ikkagi mängin.

Kõik aranžeeringud ja orkestreeringud on siin sündinud. Ma ka tänapäeval klaviiri teen ikka klaveri juures ja noodipaberile. Orkestreeringud, jah, teen juba otse arvutisse.

Kuidas noodikirjutamisega on?

Mu isa oli ka õppinud muusik. Oli tromboonimängija, ka koori- ja orkestrijuht. Ja tegeles väga palju isetegevuslike kooride ja orkestritega. Aga siis kujunes tema põhiliseks ametiks noodigraafika. Ta oli noodigraafik, ma kõrvalt vaadates imestasin ja imetlesin. Võttis valge paberilehe, tõmbas sinna noodijoonestiku, tegi käsitsi noodivõtmed. Need nägid välja nagu oleks šablooniga tehtud, täpselt ühesugused kõik. Siis tuši ja sulega joonistas noodid. Laulude puhul kirjutas ka tekstid all. Siis läks noot trükikotta.

Näiteks sari „Laulge kaasa” on suures osas tema tehtud. Ka autorikogumikud, minugi nõukogudeaegne autorikogumik on tema tehtud. Sellisel tasemel noodigraafikuid ei olnud tol ajal palju ja tal oli tööd.

Oled sa selle isa oskuse pärinud?

Mul oli väga jube käekiri ja ka noodikiri oli samasugune. Siis ma kuidagi võtsin ennast kätte. Kaheksakümnendate oli mu noodikiri juba täiesti ilus. Et ka tekstid oleksid loetavad, hakkasin kasutama eraldi tähtede metoodikat. Isa ka tegi nii, et ei kirjutanud seotud kirjas, vaid tegi eraldi tähti. Abikaasa narrib mind vahel, et Olavil ei ole ju käekirja, tal on lihtsalt tähed.

Nüüd ei ole seda oskust enam vaja. Isegi kui kirjutan mõne noodi käsitsi, löön ta pärast arvutisse. Tänapäeva orkestrandid ja muusikud on harjunud sellega, et on korralik trükitud noot, mitte mingi käsikirjaline visand.

Mäletan aega, kui olid võistluskontserdid, mis pärast kandsid Arne Oidi nime. Sinna tegin midagi, iga partii oli vaja eraldi kirjutada, keelpillidele veel mitmekordselt. Paljundusmasinaid ei olnud. Isa aitas mind ja mõned nendest tema tehtutest on alles. Need ei ole tehtud trüki jaoks, aga näevad välja sellised, et neid saaks kohe kasutada.

Isa hiljem töötas sul ju teatri- ja muusikamuuseumis?

Jah, ta oli seal tööl. Täna on moesõna taaskasutus, isa nõukogudeaegse inimesena elas ka selle printsiibi järgi, et midagi ei visata minema, kõik tuleb ära kasutada otstarbekalt. Muuseumis korraldati näitusi ja kombinaadist ARS telliti suured stendid teksti ja fotode jaoks. Näitus lõppes ära, stendid võeti maha ja tuli saata prügimäele. Ilmselt eelarveliselt oli see võimalik, et järgmise näituse jaoks telliti uued. Aga mis tegi minu isa? Tema vedas need stendid koju. Tol ajal oli meil koer, isa meisterdas stendimaterjalist koerakuudi. Meil oli tollal koerakuut, millel Tobiase elulugu koos piltidega. Kummaline aeg oli, pidid millestki midagi tegema.

Kuidas sa tunned ennast kahes erinevas rollis – heliloojatööd tehakse üksi, aga interpreet ja klaverimängija on laval, kus töö kollektiivne?

See on toredasti kujunenud. Need, kellega ma seitsmekümnendatel esinesin… Mul oli konsi ajal juba ENSV riikliku filharmoonia juures oma ansambel, sealt Lembit Saarsaluga ja Toivo Untiga me mängime tänagi koos. Mäletan ühte reisi, kus minu noorte saateansambliga pandi kokku tollel ajal väga tuntud lauljad – Kalmer Tennosaar, Heli Lääts, Uno Loop, Heidi Tamme… Mõnega neist koostöö jätkus, aga põhiliselt esinesime koos oma põlvkonna lauljatega. Aja kulgedes jäi seda aga vähemaks. Siis kuidagi tutvusin endast põlvkond nooremate lauljatega, kes laulsid ka minu laule. Sellestki tekkisid ühised tegevused ja kontserdid.

Praegu ongi nii, et esinen endast põlvkond noorematega. See on see, mis hoiab mind laval. Enamus ettepanekuid tulebki nende poolt. Kõige tihedamalt oleme koostööd teinud ehk Nele-Liis Vaiksoo ja Hanna-Liina Võsaga, Lauri Liiviga, aga ka Liisi Koiksoniga, Uku Suvistega tegin paari asja. Mulle endale see väga meeldib.

Kumbapidi see on, kas nemad õpivad sinult või sina nendelt?

Ma ei oska öelda, me täiendame üksteist. Ei õpeta mina neile vokaaliasju ega nemad minule klaverimängu. Teeme proovi, harjutame kokku ja meil klapib see.

Oma laulude kooriseaded teed ise?

Ikka-ikka ise. Mõnest olen pidanud tegema peaaegu kõikidele kooriliikidele, mudilastest meeskoorini. Mõni laul on tulnud hoopis omapärast teed pidi. Kui vabadus tuli, siis René Eespere tegi uut koolilaulikut ja polnud oma jõululaule. Ütles, et juhtumisi nägi Heiki Ernitsa multifilmi „Ramsese vembud”, kus minu muusika. Ja seal siis oli üks teema, mis sobis. Abikaasa kirjutas teksti ja saigi „Päkapiku jõululaul”. Samamoodi oli lugu lauluga „Jõuluingel”. Teema oli animafilmis, ilma sõnadeta, vokaliisina. Helistasin Leelo Tunglale ja palusin tal teksti teha. Nii sai sellest laul.

Kas keegi on kokku lugenud su laulud?

Täit ülevaadet ei ole, sest suur osa neist on loodud mitte eraldi lauludena, vaid teatrietendustele või filmidele. Sealt on enamus. Eraldi loodud üksikuid laule on kindel vähemus. Muusikalid on ju tervikud, aga sealt on mõnda numbrit hakatud ka eraldi esitama. Nukitsamehe filmi laulud elavad samuti eraldi elu, on jõudnud isegi laulupeole.

Teada on, et Brodway muusikalidest on hiljem filme tehtud. „Nukitsamehega” sündis vastupidine protsess. Enne oli film ja siis tuli Estonia teatrist mulle üllatav pakkumine teha sellest muusikal. Muusikalivariandis tulidki mõned laulud veel juurde. Orkestratsioon sai suuremaks.

Nõnda, et ma ei tihka öelda oma laulude arvu.

Ma ei ole selline ka, nagu mõni bändimees, kes ütleb, et peaaegu iga päev teeb mingi laulu. Aastatega mul loomulikult enesekriitika ja nõudlikkus enda vastu on süvenenud. Ma ei vorbi. Kui midagi ette võtan, siis tõsiselt ja kaalutledes.

On sul sellist tunnet ka olnud, et nüüd on kõik laulud ära kirjutatud?

Ma olen seda öelnud, et lõppude lõpuks sa kirjutadki ühte laulu. Mingist eluhetkest kindlasti nii on. Alguses oli sama kindlasti palju mõjutusi nii meilt kui mujalt maailmast. Mingil eluhetkel jõuad sellise asjani, mis on iskupära, oma stiil, käekiri… Seal on küll niimoodi, et üsna loomulikult mingid motiivid ja intonatsioonid hakkavad korduma. Ma ei ole selles mõttes mingi erand.

No saab küll öelda, kui kuulad, et see on Ehala laul või tema stiil.

Kohati ehk jah. Viimased tööd on just Leelo Tunglaga tehtud. Ma siis ei tee nii, et võtan esimese loo ja teen selle valmis ja siis teise. Võtan kõik 10–12 teksti korraga ette ja siis iseenesest tekib selline intonatsiooniline ühtsus.

Mis praegu käsil on?

Tõenäoliselt ma varsti pean kirjutama hakkama, ega ma siis endast ei pääse. Horisondil on üks muusikaline suurem asi, mitte üks laul, vaid muusikaline etendus. Ma ei tahaks sellest veel rääkida, ära sõnuda.

Tekstide juurde tagasi tulles – Buratino etendusest on pärit üks su kuulsamaid laule, Juhan Viidingu tekstiga „Vana mehe laul”.

„Buratino” muusika on tegelikult kirjutatud venekeelse teksti peale. See oli Riia Noorsooteatri tellimus. Adolf Šapiro tellis ja kirjutas ise libreto ja ka laulude tekstid. Ma olin Riias sõjaväes ja seal kirjutasin ka teisele Adolfi lavastusele, Tšehhovi „Ivanovile” muusika. See materjal levis kogu Nõukogude liidus. Kui Eero Spriit oli selle 1978. aastal lavastanud meie Noorsooteatris, siis pidin pidevalt saatma laiali selle lavastuse fonogramme. Tegime selle Eesti Raadio orkestriga, mida juhatas Peeter Saul. Saatsin makilinte ja noote. Üleliiduline teatriühing andis Šapiro libreto raamatuna välja ja kasutati siis minu muusikat. Paarikümnes teatris lavastati seda tol ajal.

Aga ikkagi see „Vana mehe laul”?

Juhanilt telliti eestikeelsed tekstid. Šapirol oli tekst „Papa Carlo laul”. Šapiro käis meie etendust vaatamas ja ma tõlkisin talle Juhani eestikeelse teksti vene keelde tagasi. Ta ütles ühe lause: „No on že poet!” – ta on ju poeet. Juhani tekstid tegid selle etenduse ja laulud suureks. Pärast Juhan ise nimetas selle laulu just kolmes sõnas „Vana mehe laul”. Kui me Kiigelaulu kuuikuga plaati tegime, siis nad panid mind seda laulma.

Kui vana sa siis olid?

Mis me seda salvestasime… 1997. aastal. Olin siis 47aastane. Ütlesin küll, et ma ei ole nii vana, et sellist laulu laulda, aga nemad olid must taas põlvkond nooremad. Rohkem ma vist ei laula, ei oma ega kellegi teise laule. Seda aga tuli siis mitmeidki kordi esitada, erinevatel lavadel, teles. Sellest on saanud just teatrirahva hulgas eriline laul. Sellega on tähistatud rõõmusündmusi ja sellega on inimesi ära saadetud.

—

„Tervise üle ma ei kurda. Käin igal hommikul oma väikesest basseinist läbi. Täna hommikul oli vesi 12 kraadi. 16 kraadises vees võib juba kauem viibida. Mängisin korvpalli seni, kui vigastasin ühte sõrme. Siis jätsin pooleli. Meeldib suusatada. Olin väga umbusklik kepikõnni suhtes, aga naine suutis mind meelitada Järve metsa terviserajale ja nüüd käime. Et oleks istuva eluviisi kõrval liikumist ka,” räägib Olav Ehala.

 Reamehena Itaalias ansamblis Pesni i pljaski

Olav Ehala: Ma olin Riias sõjaväes. Kuulusin staabi orkestrisse. Ma ise ühtegi puhkpilli ei mängi, aga mind valiti sinna sellepärast, et tuli teha Ohvitseride maja tantsubändi. Reede, laupäev, pühapäev olid seal tantsuõhtud ja oli vaja meest, kes teeb seda ja bändi juhendab. Saksofonid, basskitarr, klaver, kitarr. Muusika, mida mängisime… muidugi pidi seal olema valsse ja tangosid, aga ma viisin sinna ka ühtteist sellest repertuaarist, mida siin oma bändiga tegime. Ega keegi ei keelanud ka ägedamaid rütme. Tagantjärele pole midagi kahetseda, et olin Riias sõjaväes.

Muu hulgas sattusin sõjaväeteenistuse ajal Itaaliasse, Nõukogude armee reamehena 1974. aastal. Oli Itaalia kommunistliku partei häälekandja, ajalehe 50. aastapäev. Nad tahtsid Vene sõjaväeansamblit. Oli ansambel Pesni i pljaski, mina olin orkestris. See Pesni i pljaski oli Riias paras uduvendade kamp ja kui Moskvast tuli käsk, et tuleb see ansambel saata Itaaliasse, siis esimese asjana saadeti selle ansambli instrumentalistid kõik puhkusele. Koor jäi ja komplekteeriti täiesti uus ansambel kõrgema haridusega muusikutest. Ansamblisse võeti ka paar solisti Riia ooperiteatrist kordusõppuse nime all.

Ma mängisin põhiliselt vene rahvapilli kõlaga, kuid puhkpillidega täiendatud orkestris elektriorelit! Kaks nädalat tegime proove. Suhteliselt palju vabadust oli käes. Kuna oli Balti ringkonna ansambel, oli vaja, et oleks Leedu, Läti ja Eesti lugusid ka, mis just selle ansambli jaoks seatud. Minu teha olid siis just need seaded.

Erariided tuli kaasa võtta. Esimene kontsert oli Milaanos staadionil. See oli minu elu suurima publikuga kontsert, mingi 30 000–40 000 kuulajat. Kontserdil olime vormis, aga pärast kontserti pidime kiiresti erariidesse panema, sest fännajad rebisid märke ja paguneid ära. Õhtuti pärast kontserte olid lehtlates pikad lauad, veinid ja värgid, ei tehtud vahet ohvitseridel ja reameestel. Tõsi, kõik olid kõrgema haridusega muusikud ja paljud juba pereinimesed.

Eraldi 1:

Vana mehe laul

Juhan Viiding/ Olav Ehala

https://www.lyrikline.org/de/gedichte/vana-mehe-laul-11808

Seda õnne kõik ei aima,
mis on vanal mehel siis,
enne surma kui saab õnnistust
ta veider eluviis;
kuigi maalitud on kolle, annab sooja tuli – jaa!
Tean, mu elutööd nüüd jätkab poeg,
mu järeltulija.

Sina jõuad
kaugemale,
kuni kord ka ise oled muld.
Üks on tõde.
Mingi vale
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Olen vana mees ja sellepärast
lihtne on mu jutt.
Peagi lõpetamas olen oma
elurännakut.
Ära pahanda, kui laul on
liiga lihtne, õpetlik.
Kuula ära, sest me elu
selles ilmas pole pikk.

Sina jõuad
kaugemale,
kuni kord ka ise oled muld.
Üks on tõde.
Mingi vale
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Meie eitus, meie jaatus
liugleb tuules nagu leht.
See, mis saadab, ongi saatus
ikka õiglane ja eht.
Oma hinge ei või müüa –
kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa,
mis su hinge puudutab.

Sina jõuad
kaugemale,
kuni kord ka ise oled muld.
Üks on tõde.
Mingi vale
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.