Me elame looduse armust. Seda mõtet püütakse vägisi inimeste peadesse istutada. Nii ei jõua see kohale kuidagi. Mugavusest on raske loobuda. Samas kui Eestimaalgi silmad lahti teha, siis hirmu vorme on üha enam.
Albert Einstein kohtub Jumalaga ja küsib, kas ta saaks vaadata maailma loomise valemit? Jumal ütleb, et muidugi ja tõmbab kardina tahvlil eest. Einstein vaatab seda tund aega ja näitab siis jumalale, et näete, siin on viga! Jumal vastab rahulikult, ilma tahvlile pilku heitmata: ma tean. Selline anekdoot või pigem lugu.
Mingi lootus on ja ka see kõlab meid ümbritsevates arutlustes ja kirjutistes, et inimkonnal on võimekus ennast äärmuslikes olukordades kokku võtta. Seda, kuhu maailm päriselt liigub, näevad järgmised põlved. Meie asi on mitte rumalusi teha, tehtud rumalustest aru saada ja nendest tulnud vead ja hädad ära parandada. Samas – kes tahab, see märkab ka, et mida julmemaks muutub Ukraina sõda, seda kergemeelsemaks muutub ümbritsev maailm.
Jäin mõtlema, keda hirmutab NATO peasekretär, kui ta uudises kuulutab, et suurt sõda Venemaaga ei saa välistada. Palju räägitakse heidutusest. Kas Putin heitub Stoltenbergi sõnadest? Kes heitub?
See pole enam anekdoot, vaid väidetav Albert Einsteini tsitaat: „Isegi kui mõistaksime väikseimaid detaile sellest, kuidas meid ümbritsev maailm toimib, ei too see meid kuidagi lähemale küsimusele miks.” Ja Uku Uusberg sõnastab kusagil, sesse ise kindlalt uskudes: „Idealism on realism, mille nimel on vaja pingutada.” Vaat siin me nüüd oleme siis…
Kasvu piirid
Viiskümmend aastat läks aega, et eesti keeles ilmuks raamatuna Rooma klubi teadlaste 1972. aastal esimest korda ilmunud uurimus sellest, et inimkond on teel ummikusse – „Kasvu piirid”. Soome kuulsa keskkonnafilosoof Pentti Linkola raamatud „Teistimõtleja märkmed” (1979) ja „Ellujäämise küsimus” (1987) ilmusid meil 2021. aastal. Harry Potteriga nii kaua aega ei läinud. Linkolat nimetatakse suureks pessimistiks. Rõhutan seda siin seepärast, et kõik elusa maailma säilitamise eest seisjad räägivad mugavusest loobumisest. Muidu me ellu ei jää, sest kasvul on piirid.
Me oma mõtleja, biosemiootik Kalevi Kull kirjutab mulle siitsamast Tartust muu hulgas, et tuleb hakata aeglasemalt elama: „Majanduskasv tuleb lõpetada, füüsilist tööd tuleb taas palju rohkem tegema hakata. Ja aeglasemalt elama. Tuleb tagasi tervis ja elurõõm ja inimesed saavad end jälle õnnelikuna tunda.” Kalevi Kull ütleb, et peamine viga, mis tehti 20. sajandil, oli see, et ökosüsteemide tarbesse toodi tohutul hulgal energiat, mis sinna ei kuulu. Ta ütleb: „Ikka meie endi tarbesse, aga me elame ökosüsteemis ja mõjutame sellega kõiki muid sääl.” 20. sajandi algul oli suurema osa maailma keskmine energiakasutus pool kilovatti inimese kohta. Nüüd on Euroopas 6 kW ja Ameerikas 12 kW inimese kohta.
Kas meil on valikuid? Kalevi Kull toob näite: „Veel 1980ndail rehkendati, et saaks täitsa mugavasti elada ka 1 kW võimsusega inimese kohta. Šveitslastel on praegu programm kahekümne aastaga saada 2 kW peale. Ja võtavadki seda tõsiselt.”
Selgub, et Šveitsi ülikoolides on väga tugev energiakokkuhoiu programm, jõulutulesid linnades on palju vähendatud jms – nad on hakanud inimesi ses suunas harjutama. See siis tähendab kõigi liigsuurte ehitiste ärajätmist – suured teed ja sillad ja tunnelid jms, mille sisu pole muud kui mõttetu mugavuse tagaajamine. Panete tähele sõna, mis on tähtis, harjutama. Me peame harjuma.
Mind isegi ei üllata, et maailm protestib rohepöörde vastu. Kõik jätab selle mulje, et käskudega rohepöörajad on sidunud ülla käitumise maski ette, leidnud uue rahateenimise võimaluse ja raiskamine sellega ei vähene. Vaesed jäävad vaesemaks ja vaesemaks jääb ka meid toitev loodus.
Biosemiootik Kalevi Kull ütleb mu küsimiste peale, et kui ei jõuta 2 kW energiakasutamise juurde ja jätkatakse vanaviisi, siis oleme elurikkusest kindla peale ilma. „Ellu ikka jääks, aga see oleks sedamoodi nagu Marsil elamist ette kujutatakse – kõik on kunstlik,” ütleb ta.
Nõnda siis, on maailm kriisides või õnnelikuna elades valiku ees, kuidas edasi, ja see valik pole kindlasti kerge. Nii et esmalt läheb veel paarkümmend aastat vanal kursil küll. „Keerata tervet ühiskonda ja majandust ja inimeste harjumusi, mis siis, et õiges suunas, see on ikka väegade vägev ülesanne. Samas, ma olen pool sajandit seda liikumist natuke püüdnud jälgida, ja ikka väga palju inimesi ilmas on selle oma südameasjaks võtnud praeguseks juba,” annab Kalvi Kull meile lootust.
President Lennart Meri ütles 1990.aastal: „Inimesed võivad vähemalt protestida, kuid loodus ei saa appi hüüda.”
Üksildus
Me ajalugu on sadade tuhandete aastate pikkune. Viimase kolmesaja aasta jooksul on inimkond kasvanud tervelt 13 korda. Umbes poolelt miljardilt 8 miljardini. Mure siis see, et maailm ei pea sellist inimkoormust vastu. Lohutus ehk see, et kui sünnib palju inimesi siis, siis sünnib ka rohkem geeniusi, kes oma leiutistega ehk maailma päästavad.
Zooloogiaprofessor Raivo Mänd ütles Ööülikooli avalikus loengus muu hulgas, et inimene kujunes välja kõige sotsiaalsema liigina, mis kunagi on eksisteerinud. Ega see muud ei tähenda kui seda, et inimene on karjaloom. Inimene on elanud omavahel sidusates kogukondades. „Praegu, inimkonna enneolematult suure asustustiheduse ajajärgul elab rohkem kui pool suurlinnade elanikest hoopis üheliikmeliste leibkondadena,” tõdes Rein Mänd. Üksildus kahjustab nii füüsilist kui vaimset tervist. Üksildus tapab. Üksildus on terviserisk. Jaapanis ja Suurbritannias on ametis üksilduseministrid. Ja seda kõike ajal, mil on olemas väljamõeldis suhtlemiseks kokku saamata – sotsiaalmeedia.
Täna ilmub eestikeelses veebimeedias 250–400 uudist ja lugu ühes päevas. Kuidas selles infovoos terveks jääda? Evolutsioon on inimesele andnud kõigi teiste loomadega võrreldes kõige suurema ja keerukama aju. Sellest inimese vaimne võimekus ja loovus. Koostöö ja üksteise toetamine on olnud see, mis on aidanud meid ellu jääda. Maailma muutuste tempo üha kiireneb. Professor Raivo Mänd küsib, aga mis siis sellest, kas meie tark aju ei saa enam hakkma? Ja vastab, et jah, ei saa: „Tuleb välja, et meie erakordne aju ei ole siiski kõikvõimas. Aju võimekus töödelda informatsiooni on piiratud ajukoore suhtelise suurusega./—/ Sotsiaalne suhtlemine esitab ajule eriti suure väljakutse.” Küsimused, kes on kes, milline on kaaslaste iseloom, keda tasub usaldada, kes on valelik… Igaühte ei saa tunda, mäletada ja temaga suhelda. Teadlased on uurinud ja selgub, et inimene on võimeline säilitama püsivaid sotsiaalseid suhteid 150 liigikaaslasega. See muidugi sõltub iga inimese võimekusest, aga tegelik piir kõigub 100 ja 300 inimese vahel.
Eelnevat silmas pidades on üsna tõenäoline, et tehisintellekt ehk seesama algoritm, mis meie tegemisi internetikeskkonnas jälgib ja meile tema arvates me huvidele vastavaid reklaame ette söödab, võib me valikuid ja maitset, suunda ja sihti ka muus osas määrama hakata. Või mine tea, ehk juba määrabki.
Ameerika
Küsisin seltskonnas küsimuse, kuhu maailm liigub? Vanema põlve tark poliitik hakkas seepeale otsekohe rääkima Donald Trumpist ja tema taaspürgimisest Ameerika presidendiks. Jätan vahearutluse kõrvale, et öelda: see, kuhu maailm liigub, sõltub Ameerikast. Seda tasub siis jälgida.
Kui tulla tagasi loo alguses räägitu juurde, et looduses on kõik üks ökosüsteem, siis sõltub Trumpi edust see, kas meil Eestis ja muus maailmas samasugused suundumused hoogu saavad. Ameerikast tuleva rumaluse me ikka üsna kiiresti kipume omaks võtma.
„Venemaal ei muutu enne midagi, kui Putin sureb!” ütles teine tark poliitik ja ta on mu meelest väga heatahtlik tüüp olnud kogu elu. Mõte sellest, kuidas Ukraina sõda on paljudest humanistidest militaristid vorminud, on ka kaugelevaatamise mõttes tüüpiline. Näitab inimese võimet kohaneda. See, et emad ostavad poegadele kuuliveste neid sõtta saates, ei … Ma ei oskagi öelda, mis see on – tänane normaalsus? Ostavad kuulivesti ja õnnistavad poega ristimärgiga…
Seda kõike mõeldes käib peast läbi mitmeid mõtteid ja kahtlusi. Kas või see, et miks maailma ülirikkad ei taha selgesõnaliselt maailma päästa? Kuhu läks see raha varem, mida Venemaa ja ka muu maailm kulutab sõjale Ukrainas? Miks me palju räägime sellest, kuidas prügi sorteerida, mitte sellest, kuidas elada nii, et tekitada seda vähem? Ka see on mu meelest tähtis küsimus, kui mõelda sellest, kuhu me maailm kaldub, kas olla maailma ühendkoori lihtliige või on meil soov ühendkoori laulu lisada miskit oma. Kas droonid mõeldi algselt välja sõjatööstust silmas pidades või mõeldi rahuajale?
Diagnoos
Kuskilt on pähe jäänud mõte: unistajad on rohkem maailma palet muutnud kui väepealikud. Praegune aeg on pannud selles taas kahtlema. 29aastane Betti Alver luuletas 1935. aastal:
„Maailma saatust alati
vaekausil määrab gramm,
kateedrist hullupalati
on ainult väike samm.”
See oli aasta, mil Saksamaal algasid juudipogrommid ja võeti ametlikult kasutusele haakristilipp. Eestis ilmus A. H. Tammsaare romaan „Ma armastasin sakslast” ja kaitsepolitsei arreteeris vabadussõdalaste juhid…