Äsja esietendunud lavastust „Tuli mees naise juurde” Vene teatris on kavalehel nimetatud lüüriliseks komöödiaks. Tegu on armastuse looga.

Täna Iisraelis elav lavastaja Semjon Zlotnikov kirjutas selle näidendi 1978. aastal, nelikümmend aastat tagasi. Täna mängitakse seda menukalt kogu maailmas. Kavalehel öeldakse, et tekst on tõlgitud viieteistkümnesse keelde. Kui küsida, miks, siis ilmselt sellepärast, et neljakümne aastaga oleme kogu maailmas muutunud veel üksildasemaks. Nõukogude ajal tehti naistraktoristidest kangelased. See oli eriline meeste alale tungimine. Nüüd oleme kõik inimesed ennekõike, sellised ühesugused ja võrdsed, targad ja tugevad. Mul on tunne, et kolmekümneaastane Semjon Zlotnikov seda näidendit kirjutades ei pidanud kõige tähtsamaks vaatajatele meelde tuletada, et me siin maailmas olema naised ja mehed. Nüüd mu meelest ise enda näidendit lavastades ta seda teeb.

Kaks näitlejat, lavastaja, näidend ja lavastus lausa kingivad vaatajatele usku ja lootust, rõhutades mehe ja naise erinevat loomust, psüühikat ja füüsilist olemist ning seda, et just see sooline erinevus on kokkukuulumise alus.

Lavastaja Zlotnikov on öelnud, et tõi Tallinna näidendi uue versiooni. Kui algvariandis tuleb mees naise juurde 15 minutit enne kokkulepitud aega, siis Vene teatri laval jõuab ta naise ukse taha nädal aega ja 15 minutit varem. Mida muud see ikka näitab kui ajas kasvanud üksildust ja kibedat soovi seda jagada, et oleks mitte ainult kergem, vaid ka tervem ja õnnelikum elu.

Rain Simmul – üks(ik) mees

Üsna olulise lisavärvi annab lavastusele see, et meest, kes naise juurde tuleb, ei mängi venelane, vaid Tallinna linnateatri näitleja Rain Simmul. Naist, kelle juurde mees tuleb, mängib Vene teatri näitleja Larissa Savankova.

Lavastajast autori soov, et meil Eestis kohtuksid eri emakeelega naine ja mees, annab laval sündivale sügavust. See, kuidas Rain Simmuli tegelane otsib sõnu, et oma mõtteid väljendada, räägib vahel puhanguna eesti keeles, on mänguline ja põnev. Lisaks rõhutab teineteisemõistmise raskuse mitmekordseks. Lähedusevajadus, otsimine, kaotamine ja leidmine on elu teemad igatahes, olgu maailm kui tahes tehnilise progressi küüsis.

Elule annab värve melodraamatilisus

Lavastaja Zlotnikov on öelnud, et näidendit „Tuli mees naise juurde” on enamasti lavastatud kui üksinduse lugu, tema lavastab lugu armastusest. Nii ongi, ta ei karda melodramaatilisust ega isegi kitši. Armastuse lugu on lavastuses sees sõna otseses mõttes. Nimelt kasutatakse muusikalises kujunduses Erich Segali melodraama “Armastuse lugu” põhilugu. „Armastus on see, mis algab nii, et sellest arugi ei saa…” – küllap mäletate! Ja see muusika siis kõlab laval erinevates versioonides, on nii rütmiline tümakas kui ka romantiline kulgemine.

Lavastuses on stseenid, kus vihmavarjuga ja tolmumantlis mees, kaabu peas, seisab vihmasajus, taevas on hiigelsuur kuu ja naise korteris jõnksuga taevatrepp. Mulle hästi meeldis see vanaks saanud mehe lavastajajulgus tuua lavale need üliromantilised teatraalsed vahepildid, mille üle meil enamasti on kombeks – küllap ka temal ja neil – irooniliselt muiata. Usk, et melodramaatilisus lisab ellu pinget ja emotsioone, teeb elu lõppkokkuvõttes elamisväärseks, oli selles lüürilises komöödias mu meelest rõhuga näidatud ja mängitud.

Larissa Savankova

Ma ei teagi, kas oleksin läinud seda lavastust vaatama, kui seal ei oleks mänginud Rain Simmul. Võin küll öelda, et tema pärast läksin. Aga vaatama jäin hoopis naist mänginud Larissa Savankova muutumisi ja mängu. See, millise endast kõike andva kirega see näitlejanna laval armastas, jäi meelde. Ka see, milline partnerlus tekkis. Kord vedas Rain Simmul, kord Larissa Savankova. Põnev oli pealt vaadata seda (mida ju kuidagi teoreetiliselt ammu tean), kuidas vene naise temperament ja emotsionaalsus eesti meest võlub ja samas hirmutab. Rain Simmul seda kihvtilt mängis muidugi ka.

Igatahes on mul nüüd nii, et tahan Larissa Savankovat ka edaspidi märgata. Ta on peenetundeline ja julgeb olla robustne. Ma usun, et nii Rain Simmuli kui tema jaoks on nende lavakohtumine ergastav. No nagu see nipp, et lavakujunduse osa, kus korteri remondi tarbeks kinni kaetud lindude pildid, seintel ootamatult laulma hakkavad.

Ses lavastuses pole kurjust muide. Teineteisest möödarääkiminegi ei tulene vihast, vaid sellest pigem, kuidas oleme unustanud, et oleme mehed ja naised, ei märka seda ja teist.

***

Me tänase Vene teatri kaubamärgiks hakkab kujunema Eesti näitlejate osalemine lavastustes. Jaak Prints „Richard III”, Mari Lill lavastuses „Tuleb/Ei tule. Eesti vabariik 100 aasta pärast, Elina Purde lavastuses „Viimane korrus”. Teatri suvelavastuses Sagadi mõisas „Kuu aega maal” mängis kaasa Karl-Robert Saaremäe.

Küllap on Vene teatri kooseisus näitlejaid, kes saaksid eestlastest külaliste rollidega sama suurepäraselt hakkama, aga see valitud suund rikastab kindlasti lavastusi ja ka vene keeles mängimisega nõustunud näitlejate mängumaailma.

On ka vastupidiseid näiteid, kus Eesti lavastustes mängivad vene näitlejad. Kõige eredamana meenub Nikolai Bentsler Eesti Draamateatri lavastuses „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika”.

Eraldi:

Üllar Saaremäe lavastab „Eesti matust”

Vene teatri juht Filipp Loss ei oska või taha veel öelda, kes on järgmine eesti näitleja nende teatri laval. Küll ütleb ta, et Andrus Kivirähki „Eesti matust” hakkab lavastama Üllar Saaremäe. „Ja seal ei mängi kaasa ükski eestlane,” lisab ta kavalalt.

„Eesti matus / Эстонские похороны” esietendus on planeeritud Vene teatri suurel laval 2019. aasta jaanuari lõppu. Näidendi tõlkis Boriss Tuch ja arvatavalt on see selle näidendi esimene lavastus vene keeles.

Tuli mees naise juurde

Autor ja lavastaja Semjon Zlotnikov

Kunstnik Anatoli Isaenko

Tegelaskujud ja osatäitjad:

Larissa Savankova

Rain Simmul (Tallinna Linnateater)

Esietendus 28. septembril