Teatripäeval kuulutati Tartus Eesti Rahva Muuseumis välja teatri aastaauhinnad 2023. aasta loomingu eest. Endalegi üllatuseks olen pea kõigist nomineeritutest ja laureaatidest Maalehes kirjutanud.

Lavastajaauhinna pälvisid Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts Eesti Draamateatri, Eesti Riiklik Sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserti ühistööna valminud „Macbethi“ eest.

Meespeaosaauhind läks Andres Mäharile Karlova Teatri lavastuses „Minu trükikoda“ kehastatud Karl Kabanovi ja Saueaugu teatritalu lavastuses „Kotka tee taeva all“ mängitud Vahuri ja Hermanni rollide eest.

Naispeaosatäitja auhinna sai Külli Teetamm Zelma rolli eest lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ ning kohtuasjas Kannatanu ja Perelepitaja rollide eest lavastuses „Nõusolek“ (mõlemad Tallinna Linnateater).

Ugala teatri lavastuses „Meie klass“ kehastatud Abrami rolli eest sai meeskõrvalosaauhinna Peeter Jürgens.

Naiskõrvalosatäitja auhinna pälvis Piret Laurimaa rollide eest Vanemuise lavastuses „Sada grammi taevasina“.

Kunstnikuauhind läks Laura Pählapuule Tallinna Linnateatri lavastuse „Ülestähendusi põranda alt“ (Tallinna Linnateater) ja Eesti Draamateatri lavastusele „Teoreem“ eest.

Traditsiooniliselt anti üle ka muusika-, balleti-, tantsu- ja etenduskunstiauhinnad ning hulk nimelisi preemiaid ja eriauhind. Tunnustatud said parimad teatritöötajad.

Maaleht pühendab laureaatidele väljavõtted meie lehes tunnustuse pälvinute kohta ilmunud lugudest.

Lavastajaauhind

Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts – „Macbeth“ (Eesti Draamateater, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert).

„Macbeth” ehk Miks kurjus orkestreerib maailmas sündivat

ERSO, Eesti Kontserdi ja Eesti Draamateatri äsja Estonia kontsertsaalis esietendunud „Macbeth” on rituaalne suurvorm, mille siht headuse võit kurjuse üle. Rituaalne teater on teatri läte. Ja tagantjärele tarkus, et lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper on sellise, võib öelda ka maagilise, teatri poole liikunud oma esimestest lavastustest peale.

Lõpp on vaikus. Äkki isegi laetud vaikus. Just sellisesse vaikusesse juhatab vaatajaid Ojasoo ja Semperi suur rituaalidega täidetud lavastus. Ja see vaikus tekib, kui näitlejad lõpetavad, kui orkester suubub vaikusesse. See vaikusesse, valgusesse, puhtusesse minek haarab kaasa nii, et äkki ei ole enam meeldimise või mittemeeldimise kategoorial mingit tähendust. Rituaalsus voogab sinust läbi, sa oled selles, mis toimub, osaline, tahes-tahtmata.

Eriti vägevaks teeb lavastuse tegevuse ülekanne kogu Estonia kontsertsaali lava suurusele ekraanile. Kusjuures võetakse kolme kaameraga üles välise tegevuse skulptuurne sisu. Me näeme seinasuuruseid silmi, mis peegldavad hingeseisundeid. Me näeme poose. Skulptuur on omal moel peatatud suur hetk. Ja kunstnik valib, mis hetke ta hiigelsuureks voolib ja jäädvustab.

Siis tuli lavale dirigent Olari Elts. Kummardas. Tegi näoga publiku poole seistes järsu käelöögi, ja valgus kustus, et pimedusest alata teekonda kurjuse koridorides. Selline mõjus lavastatud algus. Kusjuures enamasti, läbi pikkade teatris käidud aastate, on üks mu meelishetki olnud ikka see, et istud ja siis tuled võetakse aeglaselt maha ja siis läheb eesriie taas aeglaselt… Aga nüüd oled prauhti etenduses sees.

Näitlejate mängu vahendus hiigelekraanile teeb sellest hüperrealismi. See, kuidas kogu trupp saab hakkama kaamera ees mängimise ja lavatõe tasakaaluga, on omaette fenomen.

Maaleht, jaanuar 2023

***

Meespeaosatäitja auhind

Andres Mähar – Karl Kabanov lavastuses „Minu trükikoda“ (Karlova Teater) ning Vahur ja Hermann lavastuses „Kotka tee taeva all“ (Saueaugu Teatritalu).

„Minu trükikoda“. Mees on maadligi madaluke, aga ei aele poris

Lavastuse „Minu trükikoda” pill – äkki peaks siin ütlema hoopis mitmuses pillid – on näitleja Andres Mähar, kes mängib trükkal Karl Kabanovit. Poolteist tundi monoloogi trükipresside keskel! Ja kogu aeg on huvitav. Mängib Mähari näitlejasarm. Ja mängib Peeter Volkonski muusikaline kuulmine. See viimane ei lase Andres Mähari loo jutustamisel monotoonseks minna. Tekstirütmid ja meeleolud vahetuvad nõnda, et kogu aeg on huvitav. Andres Mähar jutustab Karl Kabanovi lugu nii, et igal inimesel, kes seda trükikoja saalis pealt kuulab ja vaatab, tekib see tunne, et räägitakse just talle.

Üks etenduse kulminatsioonidest on see, kui trükikoda põlema läheb. See, kuidas Andres seda mängib joostes-kustutades, on väike pärl selles kees.

Lugu on ju tegelikult selline tammsaarelik – tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb… Karl Kabanov ei kuivenda sood, vaid trükib. Kuna selles lihtsas mehes ei ole tavapärast kangelase geeni ilmselt, siis Peeter (Lavastaja Volkonski MM) ja Andres ei lase Karli kõrgele lendama. Mees ei karju, kuigi kannatab. Mees on maadligi madaluke, aga ei aele poris. Kukub, tõuseb ja rühib edasi. Ja esituse võlu jõuab vaatajateni just selles omamoodi vaoshoituses. Nii selline tundeerksus saavutada on suur kunst.

Maaleht, mai 2023

Kotka tee taeva all: kõik on midagi muud

Näitlejad Kaie Mihkelson, Grete Jürgenson, Andres Mähar ja Sander Roosimägi ja ka väikeste kõrvalosade täitjad – kõik teevad oma erinevaid osasid nii, nagu nad pole laval ennast varem näidanud. Mingi nõks on juures seda, mida varem pole märganud. Juhin tähelepanu sellele, et ma ei kasuta nende puhul selles lavastuses sõna mängivad. See on teistmoodi olek, millel muidugi on mängu elemente, aga seisundid on teised.

Lugesin eelneva üle ja märkasin: olen jätnud ütlemata, kuidas see lavastus areneb. Äkki sellepärast, et ei oska seda kirjeldada. Kui ütlen, et aeglaselt, siis on see pooltõde. Aeglus meil ju enamasti seostub igavusega. Aga see näidend ja need tegevused ja see edasi-tagasi vaatamine voolab. On kui kärestikuline jõgi.

Maaleht, juuli 2023

***

Algupärase dramaturgia auhind

Urmas Lennuk – „Ääremaal“.

„Ääremaal” – kandke maha see planeet?

Ma tean küll, et nii teatriarvustust ei kirjutata, aga see, mis Urmas Lennuk on välja mõelnud ja lavale seadnud, ei ole tavaline. Et panen kõrvaklapid pähe ja kuulan, kuidas Riho Sibul laulab Jalmar Vabarna ja Aapo Ilvese laulu „Muu ei loe”. Ses laulus on muuhulgas sõnad: ”Kunagine magistraal, enam pole elutee. / Autoromudega kraav, kaugele ei sõida need.” See laul on lavastuse tunnusmeloodia. Annab edasi tundetoone, mida mängivad näitlejad ja mõtleb lavastaja.

Täpne on, et lavastuse juhatab sisse Riho Sibula melanhoolne ja kare esitus ja seal kuskil poole lavastus peal hüppab ligi sama lugu Curly Stringsi rõõmsamalt esitatuna. Nüüd kuulates ajab enam nutma viimane, elurõõmus esitus. Ja muidugi jääb ka lavastuse allhoovusena kõlama, et kui kusagil keegi oma soojad käed sulle õlgadele säeb, siis muu ei loe.

Ja õiemeega kruusis on tee, ka selles lavastuses. Kuhu see tee meid viib, küsib Urmas Lennuk koos selle väikese trupiga.

Maaleht, juuni 2023

***

Eriauhind

Hendrik Toompere jr – riskijulge, sotsiaalselt tundliku ja mitmekesise repertuaari kujundamine Eesti Draamateatris.

Teatriaasta: etendused sünnivad vaataja peas

Paari-kolme viimase aastaga on meie teater teinud sellise keeru, et kunstilisi õnnestumisi on just Eesti Draamateatris sagedamini kui vabateatrites.

Siin pean vist oma avateesi selgitama. Jah, Eesti Draamateater on ju ikka olnud n-ö juhtiv teater, kus palju häid lavastusi. Samas on seal olnud vähe neid lavastusi, mis kuuluksid Eesti teatripüramiidi tippu. Sealsed näitlejad mängisid ja mängivad ka lihtsa alusmaterjali suureks. Nüüd on ses teatris aga märgatav just kunstilise kvaliteedi tõus, tipplavastuste erilisus. See väljendub julguses otsida, katsetada, muutuda… See, kuidas seal teatris repertuaari planeeritakse, tundub hetkel arukaim.

Draamateatri mängukavas on Hendrik Toompere noorema 2020. aastal esietendunud „Lehman Brothers”, kus mängivad Mait Malmsten, Guido Kangur, Priit Võigemast. Samal aastal esietendus Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo „Kuritöö ja karistus”. 2021. aastal lavastas Kertu Moppel „Mefisto” Juhan Ulfsakiga peaosas.

Ja nüüd, 2023. aastal esietendub Ojasoo ja Semperi „Macbeth” koos ERSO ja Olari Eltsiga, lisaks Juhan Ulfsaki lavastatud „Teoreem” ning Tiit Ojasoo lavastatud Mati Undi antiiktragöödia „Vend Antigone, ema Oidipus”. Tragöödiatele vastukaaluks on 2016. aastast saadik mängukavas „Pangalaen” ja 2022. aastast „Café Théâtral”, tuleva aasta augustis ja septembris mängitakse uuesti „Onu Bella tähestikku”. Sellest loetelust peaks piisama, et kinnitada – Draamateater hoiab kätt ajapulsil.

Maaleht, detsember 2023

***

Priit Põldroosi nimeline teatrimõtte auhind

Mihkel Mutt – vaimustava ja põhjaliku, vaheda stiilitaju ja eksimatu keeletundega kirjutatud raamatu „Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg“ eest, kus teadmine ja isiklik vaade on köitvas tasakaalus, üksiku kaudu avaneb üldine.

Mihkel Mutt: Kus on Unt, seal on ka ajastu kese

Kirjeldades ja mõtestades möödunut – Mati Undi ja tema eakaaslaste ajastut, annab Mihkel Mutt oma raamatus „Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg” iseloomustuse ka praeguste inimestega sündivale. Mitte küll otsesõnu, aga ometi on see lugemine hinnang ka sellele, mis kultuuris praegu toimub.

See on mu meelest maailma mõõduga raamat. On kultuuriuurimus. On ajalooraamat. On teatriajalooraamat. On suure eestlase elulugu. On loomingulisuse analüüs. Ühe põlvkonna raamat on see kindlasti ka.

Uhke on, et Mihkel Mutt on pannud raamatule poeetilise pealkirja, sellise, mida ei seletata, mida mõistatatakse ja mõistetakse.

Otsisin kaua sõna, mis iseloomustaks selle raamatu lugemismõnu. Ega leidnudki. Pikemalt seletades on Mihkel Mutt kirjutanud selle raamatu väga ilusas eesti keeles. Ta leiab me maailma iseloomustamiseks selliseid väljendeid ja kujundeid, mis panevad lugemist peatama ja mõtlema. Ta leiab kummalisi ja täpseid sõnu, no näiteks kroonukraps. See on öeldud kontekstis, et Undi ajal kuulusid ühiskonna koorekihti suhteliselt vähesed: „kõige sagedamini olid need kroonukrapsud ja mõõdukalt andekad isikud (ainult esimesest üldjuhul ei piisa).”

Kui ajal on närvid, siis Mihkel Mutt tabab peent ajanärvikeeltel mängimist keeleliselt ülitäpselt. Ta ei muutu kuskilgi kurjaks, on heatahtlik ka seal, kus meie tänane ühiskond vahel räuskab. Samas võib tähelepanelik lugeja Muti seisukohad lauseehituse ja keelemängu abil üsna selgelt välja lugeda.

Maaleht, september 2023

***

Eesti Teatriliidu juhatuse auhind

Antakse erilise teatrikunstisündmuse eest, mida ükski teine auhinnastatuut ei hõlma.

Karin Hallas-Murula – „Eesti teatrimajad. Kaskedega küünidest tänapäeva arhitektuurini“: pikaaegse põhjaliku ja kunstiteadusi lõimiva uurimistöö eest.

Karin Hallas-Murula: Ministeeriumi koridorides ametnike pilte ei ole

Vastse raamatu autor tsiteerib Peter Brooki, kes on öelnud, et teater kujutab endast kahte ruumi, kahe sissepääsuga. Üks on publiku uks, teine näitlejate oma. „Seal on kaks maailma. Pimedas istuvad inimesed kiikavad teise maailma. See on illusioon. Selleks nad teatrisse tulevadki.” Karin Hallas-Murula ütleb, et tema kirjutab selles raamatus, kuidas arhitektid neid maailmu eri aegadel ruumiliselt ja vaimselt ühendada on püüdnud.

Mulle meenub, et olen ise kirjutanud sellest, et inimesed, publik ei lähe sageli vaatama mitte konkreetset lavastust või näitlejaid, vaid läheb Draamatearisse, Estoniasse, Ugalasse või Endlasse. Et see pole hea. Karin Hallas-Murula kirjutab: „Teatri ehitamine on alati suursündmus, mis algab hoone koha valikust linnas.” Autor lisab paradoksi, et teatrimaja on materiaalne ja kinnistub oma aega, näitekunst on pidevas arengus ja käib ajaga kaasas.

Ühe ootamatu, aga täpse võrdluse teatrimajade olemusest toob Karin Hallas-Murula kirjutades: „Ükski ametnik ei nimeta oma bürood koduks, aga teatrimaja nimetatakse koduks tihti. Nagu perepildid koduseinal või riiulitel, on teatrikoridori seintel näitlejate pildid – väike, kuid tähendusväärne seik. Ministeeriumi koridorides ametnike pilte ei ole.”

Maaleht, jaanuar 2024

Ilmus pisut teises formaadis Maalehes. Pildid erinevatest kogudest