Tegelikult oli mul plaan kunagi sellesama pealkirjaga arvamuslugu kirjutada. Nüüd aga räägin hoopis selle suve teatrist. Mingitest ligilähedastestki tendentsidest.

Kusagilt on meediasse ringlema läinud arv 60. Saa nüüd siis aru, kas nii palju on mai-, juuni- ja juulikuus esietendusi või erinevaid nimetusi, mille küljes silt suveteater – kas arvestatud on ka eelmistel suvedel esietendunud lavastusi. Neid, mis publikumenukad ja mida jälle mängitakse. Seoses kuuekümnega räägitakse juba ülepakkumisest. Tõsi, et üks inimene ei jaksa enam ilma füüsilise pingutuseta hoomata, milline on Eesti teatri pilt. Tibusid loetakse sügisel ja küllap Eesti teatriagentuur siis numbrid kokku lööb. Siis saab ka hinnata, kas etendusi oli palju. Hindmiskriteeriumiks: kas sisult kui vormilt nii erinevatele teostele jätkus publikut.

Minu erakonnast

Mina ei mõtle, et teatrit on palju ega ka seda, nagu õpetataks näitlejaid rohkem kui vaja. On üsna selge ju, et mida rohkem on teatrit ühikuna, seda enam on keskpärasust, aga seda enam on ka tippe. Nii on ka näitlejatega. Ei mahu riigiteatritesse? See pole argument. Nad mahuvad meie kultuuri.

Andrus Vaarik küll oma viimastes avalikes esinemistes rõhutab, et teatrikool on kutsekool. Ta ei täpsusta, kas mõtleb kutsekooli tema ajal või on kool selline nüüd. Mul on sellest oma arvamus. Ma usun, et Mikk Mikiver, Kalju Komissarov, Anu Lamp, Lembit Peterson, Ingo Normet, Elmo Nüganen, Anne Türnpuu… näitlejaid õpetades ikka haritud inimese kasvamise eesmärgiks on seadnud. Andrus Vaariku õpetaja on Merle Karusoo. Kui ma vaid Karusoo loomingule mõtlen, siis ta tehtud lavastustel on olnud üks ühine omadus – neil on aru peas. Neist igaüks eraldi on püüdnud vaatajate mõttemaailma midagi juurde anda ja inimese vaatevälja avardada. Kui Andrus teatrikoolis õppis, õpetasid seal Reet Neimar ja Lea Tormis, Karl Ader ja Helmi Tohvelmann… Kui neile mõelda, kultuurile, mida nad on kandnud koolis ja elus, isiksustele, siis vahest vaid juhmile selliste õpetajatega haritus külge ei jää. Äkki on tõesti võimalik, et lollile näitlejale ei jää mitte midagi külge, kui ta mängib maailmakuulsat teadlast. Aga teater on ju ime ja teatrikooli saavad seega lõpetada vaid imetegijate alge ja eeldustega

Näitlejatega, mu „erakonnakaaslastega” niisiis asi selge, aga mis suveteatris sünnib…

Eesti suured pojad

Sellel suvel astuvad publiku ette Konstantin Päts, Jaak Joala ja Uku Masing. Mängivad neid meie suurmehi Peeter Tammearu, Märt Avandi ja Aleksander Eelmaa. Mart Kivastik kirjutas näidendi „Kostja ja hiiglane”. Ivar Põllu on lavastuse „Kremli ööbikud” dramaturg. Sellel aastal lavaka lõpetanud Priit Põldma kirjutas Lauri Sommeri novelli „Hilised lemmelehed”, Jaan Kaplinski romaani „Seesama jõgi”, Uku Masingu poeemi „Saadik Magellani pilvest” ja dokumentaalmaterjalide põhjal teatriteksti „Ilmavõõras”. Pean siin ütlema, et dramaturg Priit Põldma sõnul on ta näidend Uku Masingust inspireeritud. Laval pole tegelast, kes kannab nime Uku, laval on tegelane Meister. Mina ei oska selles suhtumises muud näha kui tegijate sügavat austust Eesti ühe suurima mõtleja, filosoofi ees.

Seevastu pealkiri „Kremli ööbik” on esmamulje järgi otsapidi ju andekat lauljat otseselt solvav. Kui mõelda rahva seas liikuva müüdile, et Jaak Joala just selle sildistamise pärast enne oma elu lõppu avaliku elu ära lõpetas, siis seda enam. Kas tegijad suudavad müügipealkirjast sügavamale jõuda oma looga? Neid teades ma seda usun. Kusagil isegi kirjutati, et piletid Narvas Joala tänaval kunagise (samuti kuulsa) Kreenholmi manufaktuuri mängupaika olevat läbi müüdud. Mängitakse seda lugu Narva jõe ääres.

Kivastiku näidendis tuleb Konstantin Päts lavale ka täies presidendihiilguses ja ajab oma presidendiasju. Tuleb ka kui mees, kes igatseb presidendi ameti, vastutuse ja kohustused maha panna ja hoopis talu pidada Kloostrimetsas. Ta isegi usub, et nii peab minema. Ja mängitakse seda lugu Viinistu katlamajas, mere ääres.

Uku Masing elas suurema osa oma elust Tartus sisepaguluses. Kui mõelda näidendi pealkirjale „Ilmavõõras”, siis on see kindlasti paradoks. Meistri maailm oli tänu tema keelteoskusele ja säravale mõistusele avatum kui suuremale osale meist, kellele Schengeni viisa uksi lahti hoiab. Ilmavõõras entsüklopedist… Ilus. Ja mängitakse seda lugu Saueaugul, seal, kus luhad ja tasandikud helisevad.

Kolm suurmeest. Isegi pealiskaudsel vaatlemisel on nende eludes midagi sarnast. Sarnasus on selles, et kõik nad suutsid olla suuremad kui oli nende saatus. Ma arvan, et see oli Juhan Smuul, kes oma näidendisse „Kihnu Jõnn” mehe kohustuse olla suurem kui tema saatus sisse kirjutas. Metskapteni suhu. Merel, purjelaeval nii ütles.

Ilmavõõra loo lavastab Saueaugu teatritalus Ugala teatris töötav noor lavastaja ja näitleja Ringo Rammul. Ja siin on mul vanana hiigla hea tõdeda, et Eesti kultuurimaastikule on tulnud ja tulemas noored, kellel on julgust süveneda ja seejuures jääda delikaatseks, et elada Uku Maingu sõnastatud elusamust – elusamat elu.

Kremli ööbikute laulu seab Narvas tribüünide ette lavastaja ja Eesti Draamateatri näitleja Robert Annus. Ta on ise ülimusikaalne, oboe mängimist õppinud. „Edukus teatris ei ole seotud üksikindiviidiga. See on puhtalt seotud sellega, kes satuvad kokku sesse tühja ruumi. Kas nad tahavad üksteisega koos mängida,”on Robert kuus aastat tagasi öelnud.

Kostja ja hiiglase loo toob Viinistus lavale Vene lavastaja Aleksandr Ogarev, kes enne proovide algust ütles, et meie president oli märter.

Miks tuleb ühel suvel Eestis lavale kolm meie suurmeestest inspireeritud lavastust? Vastata saab siis vaid, kui neid vaadata.

Ja need ülejäänud 57 lavastust, küsite? Uskuge, ma ei tea – ma ka alles harutan neid.

Eraldi

Paar näidet veel

• Suvelavadel mängitakse taas Jaan Tätte näidendeid. Soovijad saavad vaadata vähemalt kahte: „Ristumine peateega” ja „Latern”.

• Tori vallamaja aasal Pärnu jõe kaldal mängitakse Urmas Lennuki kirjutatud lugu „Mälutempel”. Osaleb ligi 300 inimest üle Eesti. Kokku saavad kutsutud vallad ja kihelkonnad, laulukoorid, tantsurühmad, puhkpilliorkestrid, harrastusnäitlejad ja rahvapilliansamblid.

• Linnamehe Puhkekeskuse tiigi kaldal Tori vallas Pärnumaal mängitakse August Gailiti „Toomas Nipernaadit”. Peaosas Pääru Oja, lavastaja Peep Maasik. 

• Lugu ilmus Maalehes.