Kas nüüd ongi käes aeg, kus inimese oma tunnetus enam ei toimi? Või ei julge me seda enam usaldada, nutitelefon ja eneseabiõpik tunduvad targemad?

Kui hakkasid tulema uudised, kuidas me oma inimesed teiste põllus trambivad ja pilti teevad, mõtlesin oma isale. Ta vahel armastas rukkipõldu sisse minna. Olin üsna väike poiss, kui küsisin, miks ta nii teeb. Sellepeale ütles tema: „Põllumehe samm on põllule ramm.”

Õpetatud agronoomil oli ehk tõesti vahel vaja minna rukkipõllu keskele, aru saamaks, mis seal põllul toimub. Et teada saada ja vastavalt tegutseda. Nüüd on teadlased öelnud, et maailma põllud kannavad saaki vahest veel vaid 60 aastat.

Mu isa ei saanud aru eestlaste himust viljakandvatele põldudele papist maju ja ridakülasid ehitada. Pidas seda kuritegelikuks ja nägi seost võõra kultuuri pealetungimisega. See tänaseks peaaegu kadunud õpetatud põllumeeste seltskond ei kujutanud ka ette, et keemia sõnniku ja põllumehe sammu-rammu ära tapavad. Mesilased on meist palju pisemad, nemad surevad… varem.

Mu ema rääkis oma toalilledega pikkasid jutte. Üsna pragmaatiline isa ei pidanud teda sellepärast ei hulluks ega nõiaks. Usun, et need suhtumised elavasse tulid neil lapsepõlvest. Siis raamatupoe riiulid ei olnud veel eneseabiõpikutest ja kõikvõimalikest muist eluks vajalike õpetustega raamatutest lookas. Et tänapäeval need raamatud nii populaarsed on, näitab suurt muutust. Oleme abituks jäänud?

Hendrik Relve jutustas, mida nägi Mongoolias. Hobustele rajatud monumente. Jah, ilma ratsaniketa. Reisiseltskond liikus stepis suurte 21. sajandi džiipidega ja oli üllatunud, kuidas kohalikud autojuhid teavad, kuhu sõita keskkonnas, kus ei ole puid ja muid maamärke, vaid ainult silmapiir ees ja taga. Teejuht seletas asja imelihtsalt – orienteerumine käib päikese järgi.

Relve ise räägib puudega samamoodi kui inimestega ja seda kusagilt eneseabiõpikust ju ei õpi…

Nutitelefon ei saa olla inimesest targem. Tal pole nutti, mis siis, et infot saab ja varsti ta meiega kindlasti ka rääkima hakkab. GPSid juba kõnelevad, aga ikkagi on ainult inimesele antud võimalus maailma tajuda. Ainult inimene tunneb 50 kilomeetrit enne mere äärde jõudmist, et õhus on adru lõhna ja tuul muutub meretuuleks. Kui mesilane nõelab, siis telefon ei ütle, et ai, valus on.

Mida rohkem usaldame tehislikkust oma alateadvuse ja intuitsiooni asemel, seda vähem töötavad me tajud, seda vähem on inimlikkust ja seda rohkem on võimalusi möödapanekuteks. Üsna kibe on mõelda, et suutmatus märgata, tajuda elusat enda ümber, ongi uus maailm.