Mulje: näitleja Gret Jürgenson vaatas draama festivali

Teatrifestival Draama 2025 oli külluslik.

Üle väga mitme aasta juhtus Draama festival aega, kus mul ei olnud endal etendusi või proove (tõsi, kaks päeva pidin siiski Tartust ära olema). Mitmeid lavastusi ei olnud ma varem näinud, kaht sain nüüd teist korda vaadata.

Vahest kõige eredamalt vahendas “festivali tunnet” mu jaoks Üüve-Lydia Toompere “Flex” (STL) ning seejuures just see tohutu (esmapilgul rabanud) kontrast ropult nunnu Karlova hilissuvise õhtu ja teatrisaalis loodud maailma vahel. Ootamatu ja vaimukas. Nii lavastus ise kui ka see lisakiht, mille mängukoht ja -aeg lõi. Ja ka laiemalt – kui on võimalik vaadata peaaegu järjest “Meie klassi” ja “Schemat” või “Klaaslast” ja “Gargantuat”; vormilt radikaalselt erinevaid lavastusi, siis sellest kujuneb veel mingi eraldi kogemus. Püüan seda sõnastada ega oska praegu paremat leida, kui et see on külluslik.

Mis puudutab hilisõhtust “tööd sektsioonides”, – mis ju ka festivalide juures väärtuslik on -, siis vist näib paratamatu, et etendajate jaoks on võimalus pikemaks Tartusse jääda pigem haruldane. Mina õõtsusin sooja õhtu ja nähtud etenduste udus, samas kui tegijad ise juba kodu poole sõitsid. Muidugi, kõik ju arusaadav ja kindlasti mitmed poleks nii kui nii tahtnud jääda, kui ka homme proovi ei oleks olnud. Aga huvitavad need öised jutuajamised on.

Kuulsin ühes vestluses külgepidi sees seistes, et Draama festivali tulevikuplaane arutades kõneldi muuhulgas ka töötubade ja koolituste programmi toomisest. Väga käivitav on mõte kohtuda mõnes sellises vormis kolleegidega teistest teatritest ja mujalt. Igal juhul ja igat pidi teeb mõte kokku saamisest rõõmu.

Elusolemise väärtused ja valu

Ootamatult ja kusagilt ka üsna mõistetavalt iseloomustavad mu jaoks Eesti teatri festivali Draama 2025 Urmas Lennuki lavastuse „Klaaslaps” kavalehele kirjutatud mõtted: „Inimesena on meie põhiväärtuseks elusolemist väärtustada. /—/ Selleks peame vaid tunnistama: hingekella lüüakse alati just meile. Ja mida rohkem püüame enda sees valu peita, seda teravamalt ta meile sisse jääb.”

Lavastuse „Meie klass” vaheaeg, festivalil mängiti seda Sadamateatris. Üsna tähtis on siin ka selle mängukorra kuupäev 2. september. Lapsed läksid eile taas koolidesse.

Vaheajal paistab õhtupäike, peegeldub Emajões. Uhked kaatrid kai ääres. Olen esimese vaatuse ajal korduvalt mõelnud, et ma ei taha seda, mida räägitakse ja näidatakse, jälle kuulda. Vaheajal, Emajõe ääres saan aru, et seda lugu on vaja jutustada vaid sellepärast, et need õudused ei korduks. Ja ometi see kõik kordub, suuremagi võimendusega, siinsamas, meie lähedal. Tegelikult on maailm kogu aeg meie lähedal, mõtlen. Kas selline? Mis ma ise teeksin, kui saatus paneks mind sellistesse olukordadesse?

Ikka ja jälle. Me ei õpi. Kas elus on tõesti ainult halvad ja veel halvemad valikud?

„Meie klass” on nüüd Vanemuise teatri draamajuhi Tanel Jonase lavastus. Kümne klassikaaslase elulood. Poolakad, juudid. Võim, Saksa okupatsioon, Vene okupatsioon. Vägivald, ahnus, holokaust, inimene kui tuulelipp, vägistamine, armastus, vihkamine. Klassivennad ja -õed, õed ja vennad issandas. Eetilised valikud.

Mööda jõekallast sõidavad hästi riides teatripublikust mööda ägedatel sportratastel kaks nii umbes 12aastat poissi. Kalameest. Kallid, poest isa-ema raha eest ostetud õngeridvad ratta lenkstangist üle. Ja ühe õnge otsas ripub konksu otsas kümnesentimeetrine kala. Trofee teistele, kõigile näitamiseks. Vaadake, ma püüdsin! Mulle tundub, et ta on veel elus. Hingeldab. Poiss ja püütud kala. Kassi pole kusagil.

Mõtlen Klaudia Tiitsmaa juuditar Dora haprale, kiirgavale ilule. Ta sureb 21aastaselt, enne seda on poolakatest klassivennad ta vägistanud. Ta põletati koos lapsega elusalt ühes küünis.

Lähen teatrisse tagasi ja kuulen muu hulgas kaht Peeter Jürgensi Abrami monoloogi. Ühes loeb ta – tundub, et lõpmatult – nende oma Poola jäänud sugulaste nimesid, kes holokaustis hukati. Teises oma järeltulijaid, lapsi ja lapselapsi ja lapselapselapsi, kes Ameerikas, kuhu ta emigreerus koolipoisina, elu jätkavad…

Tundlik ja täpne lavastus. Meeskonnatöö ja kõik muud kiitvad sõnad, mida taolisel puhul saab öelda. Aga kõigele sellele andis mu jaoks aktsendi see surev kala noore mehe õnge otsas. Et see kõik ei korduks, julgen mõelda vaid väga vaikselt.

Jõgi voolab

6. septembril pärast Pärnu Endla teatri Laura Jaanholdi lavastust „Nora” istun Sadamateatri ette kivitrepile, mis viib Emajõe äärde. Mõtlen, millal Henrik Ibsen selle näidendi kirjutas. Sada aastat tagasi vähemalt. Ja see teema – mis sünnib inimsuhetes välise fassaadi taga. Vägivaldsus perekonnas…perekondades, silmakirjalikkus… See on aktuaalne ka täna. Märt Avandi üle on hea meel, tema edukas pankur Tornvald Helmer on hästi mängitud osa.

Egoismist mõtlen. Ja siis jõuab mõte sedasama Emajõge pidi vaid kilomeetri kaugusele ülesvoolu, kus Tartu Uus Teater mängib viimast korda selle aasta siiamaani kahtlemata kõige paremat lavastust „Tarty 1985. Laskumine orgu”. Usun, et nad võivad üsna samal ajal laulda Uku Masingu teksti Priit Pedajase viisil vägevas Kulno Malva seades „Kui tasa täna astuvad su jalad.”Lained seda minuni ei kanna. Ümisen ise. Ja siis märkan, et tõmban sellega endale üsna purjus seltskonna tähelepanu. Ma ei teha seda, vakatan. Pähe tuleb hoopis teine laul teisest ajast ja sellest lavastusest: jah, minagi olin Arkaadia teel, kuigi ma sündisin saunas… On meiega nii, äkki me saame just oma kultuuriga edasi anda mõtet, et kuriteod ei korduks?

Näitlejad näitavad

„Promenaadiviis” on kirjanik Mart Kivastiku ja Margit Kuuse kultuuriklubi Tartus. On kihvti vaimselt boheemliku õhkkonnaga paik. Festivali ajal avati seal näitus „Näitlejad näitavad”. See näitusmüük jääb avatuks 2. oktoobrini. Näitusel on väljas 14 näitleja kunstitööd: maale, graafikat, joonistusi. Kokku on üleval 49 kunstitööd. Näituse kujundas – see tähendab valikut, milline töö millise kõrvale panna, et üksteist ei varjutaks – kunstnik, arhitekt Martti Ruus.

Teiste seas on väljas Hendrik Toompere, Leonhard Merzini, Rita Raave, Piret Kalda, Johan Elmi, Kadri Rämmeldi, Ivo Uukkivi ja Toomas Suumani tööd. Näituse idee autor ja kokkupanija Mart Kivastik laiutas avamisel käsi ja ütles, et tal oli lootus, et festivali ajal saavad kõik osalejad avamisele tulla. Tegelikult olid avamisel kohal vaid kaks autorit – Merle Jääger ehk Merka ja Lena Barbara Luhse. Hilje Murel kirjutas näituse korraldajatele, miks ta maalib, lihtsalt ja ilusasti, et maalida saab üksi, teatrit üksi teha ei saa.

„Tehke see festival nii, et näitlejad ka saaksid sellest peale etenduste mängimise osa võtta!” ütles Mart Kivastik. Tõsi, kuna kõik on kallimaks läinud, ei saa enam truppe Tartus hoida nädal aega. Teatrid sõidavad kohale, mängivad oma etendused ära, sõidavad tagasi. Lisaks, nagu selgub, on paljudes teatrites alanud sügisene prooviperiood ja tehakse tööd, mitte ei …

Festivali tulevik

Järgmisel aastal saab festival 30aastaseks. Tartu Uues teatris oli vestlusring, mis saab edasi. Üsna üheselt kõlas mõte, et festival võiks jääda Tartusse.

Festivali kuraator ja tegevjuht Hedi-Liis Toome, kes sellel aastal ameti maha paneb, ütles, et tema ja loomenõukogu mõte festivali programmi koostades oli anda läbilõige sellest, mis Eesti teatris sünnib.

Tulevikust rääkides vaadati muidugi ka tagasi. Üks mõte, mis oli ja võiks uuesti kõneks tulla, oli see, et kunagi lõpetas festivali üks maailmas tähelepanu äratanud välislavastus. Oma mälust võtan näite – see võis olla 2009. aasta festival –, kui selle lõpetas suurepärane Alvis Hermanise „Sound of Silence” Vanemuise kontsertsaalis. Mäletan Elmo Nüganeni oma teatritudengitega seal kontsertsaali ees; siis õppisid teisel kursusel teiste seas tänased tipud, näiteks Pääru Oja, Kaspar Velberg ja Henrik Kalmet. Ja muidugi kõigi Eesti teatrite näitlejaid, neid, kes suheldes lõid festivaliõhkkonna. Ilmselt ei saaks sellist käiku teha festivali eelarvest, n-ö Eesti teatri arvelt, aga saaks ehk leida sponsori, kes taolise maailma tipplavastuse toomise meile kinni maksaks.

Festivali tulevikuküsimus on ju see, et sellest ei kujuneks Eesti teatrite tavaline külalisetenduste andmine Lõuna-Eesti vaatajatele, mis ju iseenesest ka paha pole, aga festivalil võiksid olla ka lisaväärtused.

Teatrielu 2024

Traditsiooniks on saanud, et festivalil esitlevad Eesti teatriliit ja Eesti teatriagentuur oma kogumikku „Teatrielu”, seekord siis aastanumbriga 2024. See, et selline kogumik järjepidevalt ilmub, on tähelepanuväärne. „Teatrielu” eelkäijaks on analoogne väljaanne „Teatrimärkmik”, mis ilmselt hakkas ilmuma 1962.aastal, siis kui mina läksin esimesse klassi.

Me muidugi võime rääkida sellest, et teatristatistika saaks leida ka internetist, aga see on vaid aseaine. Märkan, kuidas kõik meediamajad läbi aastate teevad „Teatrielust” uudise, tõstes esile just statistilist poolt. Mitu külastajat ja mitu uuslavastust ja mitu millegagi võrreldes. Sisu justkui ei vääriks tähelepanu.

Tähelepanuväärne on aga ka nende raamatute sisu. Ja kuidagi on nii, et mida kaugemale aastasse ulatub „Teatrielu” pilk, seda enam on ta teatrimälu säilitamise fenomenaalne abivahend. Vaid mõned näited „Teatrielust 2024”. Luule Epner kirjutab loo „Kõik ei mahu rahamaale. Eesti Draamateatri „Rahamaa” ja VAT Teatri „Peaaegu võrdsed””. Raho Aadla kirjutab „2024. aasta kümme märkimisväärset tantsu”. Madis Kolk kirjutab avangardteatrist, Johanna Rannik ökoloogilisest teatrist. Kirjutised annavad pildi teatriaastast, sellest, mis jääb arvude taha. Selles almanahhis on ka mälu rubriik, kus tasub tähele panna Erni Kase valusat kirjutist oma õpetaja Kaarin Raidi elu lõpust.

Juhani evangeelium

Lõpuks sain Tartus omale osta selle aasta viimase, kaheksanda „Loomingu”. Vahelepõikena olgu öeldud, et Raplas seda ajakirja ilmselt üldse kuskilt osta ei saa. Aga tahtsin just seda numbrit, sest teadsin, et seal ilmub katkend Mihkel Muti tulevasest raamatust „Juhani evangeelium”, raamat, mis räägib Juhan Viidingust. Etenduse alguseni oli piisavalt aega, nii et istusin Vanemuise terrassile ja lugesin.

„Kujutlegem Saatust pleekinud tuhakarva vanamehena, kes vorbib uusi inimesi – nii nagu korralik ehitaja „virutab kipsi” ühe korteri seintele teise järel, sest nii on kombeks. Aeg-ajalt turgatab talle, et äkki teeks vahelduseks midagi erinevat, iseenda jaoks, n-ö hingele. Ühel sellisel hetkel lõi ta Juhan Viidingu,” kirjutab Mihkel Mutt. Kirjutab nii loetavalt ja kaasakiskuvalt. Just nii, nagu ta kunagi intervjuus mulle ütles: „Kirjuta nii, et isegi loll saaks aru, aga targal oleks huvitav.”

Ja nüüd ma jõuan peamiseni. Läksin, pea täis Mutti ja Viidingut, etendusele ja üsna kohe sain aru, et ennast ümber lülitada pole võimalik. See nõuab aega. Nõnda, et läksin vaheajal õue ja lugesin edasi. Nüüd ootan raamatut.

Mänguklotsidest identiteet

Viimases ajalehes Sirp teeb Jaak Allik põhjaliku ülevaate Narva Vabaduse festivalist. „Karusoo on rõhutanud, et projektides „Kes ma olen?“ ei anna ta hinnanguid, sest iga inimese elu on ainukordne ning vaid ta ise võib ja peab olema peremees oma saatuse kujundamisel. Kuulsin, et festivali programmi kavandamisel oli kaalutud võimalust tuua Narva ka Tallinna lavastus. Korraldajad tegid õigesti, et sellele ei mindud: ilmselt on liiga suur ja valus see distants, mis lahutab praegu esitajaid Rivnes ja Tallinnas. Veteranide esitusest jäi mulle kõrvu lause, et nad ei soovi oma maale tagasi sealt lahkunuid. Muidugi oli see vaid ühe inimese arvamus. Ukraina rahvaarv on 2022. aasta veebruarist vähenenud umbes kümne miljoni võrra, 60 000 neist on praegu Eestis …”

Ma siin vaidleksin vastu. Mina oleks võimalusel neid kahte – Narva Vabaduse festivalil nähtud esitlust ja Draama festivalil näidatud Vene teatri – ah õigus, vabandust, Südalinna teatri – „Kes ma olen” ettekannet just kõrvuti näidanud, oleks olnud ühe etenduse kaks vaatust. Ja see, et ühed ukrainlased ütlevad kogu südamest „Ma jätsin Ukraina” ja teised „Ma ei jätnud Ukrainat”, näitab, kui erinevad me oleme. See avaks silmi, isegi siis, kui me ei tahaks seda näha ja selleks silmad kinni paneks.

Korraks sähvab kogu kehast läbi valuhoog, mis annab järele, kui mõistus ütleb, et meil ei jää muud midagi üle, kui seda teada, mis inimeste hingedes sünnib. Selleks teater ongi.

Eraldi:

Teatrifestival Draama Tartus 2025

2.–7. september Tartus

* Kavas 13 lavastust ja Tartu Uue teatri „Tarty 1985. Laskumine orgu”.

*Kokku anti nädala jooksul 37 etendust, sealhulgas lavastust „Inimeses hoitud II: Õietera su sees”, mis kestab pool tundi ja mida mängitakse vaid kahele inimesel, mängiti 14 korda.

* Saalide täituvus oli 100%

* Etendusi vaatas Draamal 4001 inimest, kellele lisandus Tartu Uue teatri kahe viimase „Laskumine orgu” etenduse publik 1048 inimest.

Ilmus Maalehes.