Kunstnik Ilmar Kruusamäe Matti Miliuse portree sai valmis 1999. aastal.
Matti Miliust (10. november 1945 Tartu – 3. juuni 2015 Tartu) on joonistanud sajad Tartu kunstiõpilased ja üliõpilased. Ta oli tänuväärt modell, kes sai kunstiks Peeter Mudisti, Jüri Arraku, Tiiu Kirsipuu, Ilmar Kruusmäe pintsli, pea ja käte abil, kui nimetada esimesi meenuvaid kunstitöid.
Ilmar Kruusamäe ütleb, et Matti Miliusel olid alati uued jutud, uued läbielamised kaasas, kui nad kohtusid. Tartu linnapildis aktiivset meest ei ole enam. Kunst jääb alles.

Ilmar, milline on sinu Matti portree valmimise lugu?
Kui maalisin 1983. aastal Valdur Ohaka ja Hando Runneli portree, siis tuli Matti mattilikult minu juurde ja ütles: „Ilmar sa pead mind maalima!”
Kui tal 1985. aasta sügisel 40. sünnipäev lähenes, tuletas ta juba varakevadel oma soovi väga konkreetselt meelde. Ütlesin talle siis, et enne tahan ikka modelli tundma õppida. Viisteist aastat läks veel aega hea küpse portree valmimiseni.

Nõnda, et kunstnikule tuleb peale käia, siis tuleb ka portree?
Teine mees, kes mulle ütles pärast seda, kui Runneli ja Ohaka portreed juba toimisid ja oma elu elasid, et pean teda ka maalima, oli Lembit Kurvits. Ütles, et ega tema kehvem kirjanik ei ole kui Runnel. Maalisingi 1988. aastal. Me elasime Karlovos mõlemad, nägin teda iga päev.
Mattil ja Kurvitsal oli õigus, nad on põnevad natuurid ja neid mõlemat tuligi maalida. Kui kunstnik ise ei pane alguses tähele, siis tulebki peale käia. Neil meestel oli õigus, nad vajasid jäädvustamist.

Matti oli modell?
Ma ei tea, kuidas seitsmekümnendatel, aga kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel ta oli jah Tartu kunstikoolis ja kunstikabinetis modell. Ta figuur ja see, et ta ei häbenenud poseerida ka alasti, tegid temast kunstiõpetajatele ja õpilastele hädavajaliku inimese. Teda sai joonistada figuurina ja sai teha ka portreed. Väga palju on selliseid modelle, kelle figuuri võid joonistada, aga portree ei ole huvitav.
Kui tuli ülikooli maaliosakond, siis ta poseeris ka seal. Teda kutsuti ja vajati. Matti oli väga aktiivne modell ja selle eest maksti ka väikest sissetulekut.

Modell mu meelest peab paigal püsima. Ma seda omadust Mattis küll ei oska ette kujutada?
Ta isegi püsis. Joonistuslikul modellil krokiistuudiotes ühe poosi tabamiseks ja ülesjoonistamiseks tuleb istuda 15-20 minutit. Sellega, ilmselt paljude jaoks üllatuslikult, sai Matti hakkama, popsutas piipu mugavas poosis.
Ta oli ju ka fotograafide jaoks magus modell. Modellindus tegi ta Tartus ehk kõige enam populaarseks kunstnikkonna hulgas.

Nõnda siis võib Mattist olla liikumas üsna palju juhuslikke koolitöösid? Tartu kunstimuuseum tegi ilusa mälestuskäigu, pani pärast Miliuse surma üles tema portreede näituse.
Jah, seda küll. See suur portree, mille ma tast koos piibuga tegin, Mattile väga meeldis ja mul on isegi kahju, et kunstimuuseumi targad mu poole ei pöördunud. Ma oleks 15 minutiga selle nende muuseumi seinale viinud. Matti pärast võiks see kindlasti ka seal väljas olla.

Miliusest on üldsusele „maalitud“ pilt kui suurest skandalistist.
See on nii vaid nende jaoks, kes teda ei tundnud. Ma arvan, et Tartus on neid inimesi ka, kes teavad Mattit vaikselt istumas ja kuulamas. Muidugi ta oli seltskondlik ja lärmakas ja see jäi väliselt silma.
Me käisime temaga mitmeid kordi kahekesi Riias. Need olid rahulikud, elu ja kunsti üle mõtisklemise käigud.
Habeme lõikamised, kiilaks ajamised, muud taolised ülesastumised olid ikka läbi mõeldud. Kahtlemata Matti kõige kuulsam perfomans, ujumine ülikooli raamatukogu ees olevas basseinis ei olnud niisama. Sellest ei tavatseta rääkida eriti, aga 1983. aasta Tartu kevade raames oli seal Kunstikabineti näitus. Ja Matti ujuma minek oli täiesti läbimõeldult puhas tähelepanu juhtimine sellele näitusele, pastellidele, joonistustele, maalidele. Sündmus võimendus tänu temale. Matti oli väga hea kaasamängija, oli sobilik, oli olemas. Tal oli hea esinemisoskus, selge kõva hääl asju välja hõigata. Teda jäädi kuulama.

Jah, ma mõtlen, et ta võttiski ümbritsevat keskkonda, kuhu ta sattus, näitelavana. Inimesed kohvikus ja tänaval olid publik.
Täpselt, Vanemuise laval ta võib-olla ei oleks hakkama saanud, õhtust õhtusse sama teksti edasi andes. Tema oli vaba hetkes. Improvisaator. Aga ma arvan, et ta alati sellistel hetkega tekkinud perfomansidel ikkagi vaatas korraks, et tema ümber oleks sõpru, keda ta võis usaldada. Siis ta teadis, et pole üksi, tegi seda neile ja vaatas, kas pilti ka tehakse, et see jäädvustuks. Mänguline oli ta kogu aeg.
Kaheksakümnendatel oli Matti Tartu kunstikabinetiga väga seotud ‒ Andrus Kasemaa, Raivo Kelomees… ja see oli kuldne aeg.

Kuidas ta kunsti tutvustajana oli?
Taas ehk see, millest palju ei räägita. Tal oli väga hea mälu. Ta teadis kunstnikke üle ilma. Rajataguste, meile tundmatute meeste nimesid hääldas ta alati väga täpselt, õigesti, teda võis usaldada neis asjades.

Tema kunstimaitse ei olnud kommertslik, ta ei ajanud taga, mis moes.
Arvan, et ta nabatunne oli päris hea. Muidugi oli tema kunstikogus ka palju selliseid töid, mis jäidki õpilastöödeks. Ta korjates vist ei mõelnud seda, kas nendest tegijatest kõigist kunstnik tuleb. Aga kellest tuli, sellest tuli ja temal olid näited kogus olemas. Mattile üheksakümnendatel, kui ta kogust juba räägiti, hakati oma töid ka pakkuma ja ta võttis kõik ilusti puiklemata vastu. Usun, et sellest saad enesekindlust juurde kunstnikuks saamisel.

Ja äkki me vaikime pikalt…
…mu silmad jäävad nagunii ootama, et sealt kuskilt nurga tagant ta tuleb. Väikeste kiirete sammudega, portfell ja pea uusi mõtteid täis. Elurõõmust tulvil. Möirgavalt naerev. Otsimas oma publikut. Mees, kes ei etendanud kunagi mõnd oma vana etendust. Mees, kes elas hetkes. Silmad ootavad, kuid mõistus ütleb, et enam ta ei tule.